ONLINE mängud
Eesti Korvpalliliit
PAF liiga
Korvpalli Meistriliiga
Naiste liigad
Meeste Saku liigad
G4S Noorteliigad
Rahvaliiga
Seeniorid
Karikavõistlused
PAF Superkarikas - otselink
3x3 korvpall
Koondised
Tule trenni
Treenerid
Audentese Spordigümnaasium
Kohtunikud
Videoarhiiv
Pood
Korvpall 2030
Korvpall 100

Uudised

Henri Drell. Foto: Hendrik Osula.

100 LUGU | Henri Drell: mis mõttega unistada väikselt, pigem unistan suurelt!

09.12.2020

Eesti korvpallis toimus 100. sünnipäeva eel suurem põlvkondade vahetus ning juubeliaastal toimunud koondisemängud on tõestanud, et järgmise generatsiooni mehed on valmis koondises põhiraskust kandma. Üheks uute tulijate lipukandjaks on teist põlve korvpallur Henri Drell, kes on saanud silmaga nähtava talendi ja julgete väljaütlemiste tõttu oma generatsiooni üheks n-ö kaanepoisiks.

Tippkorvpalluritest ema-isa Harri Drelli ja Marelle Grünthal-Drelli pojana oli Henri jaoks karjäär korvpallis kõige tõenäolisem tee ning noormees siirdus juba varakult välismaale, et oma sihtide poole liikumist alustada.

 

Eesti korvpalli suure tähtpäeva tähistamiseks antud intervjuus meenutas 20-aastane ja 204 cm pikkune tagamängija oma korvpalluritee algust, käis läbi senised välisklubid ja seal saadud kogemused, rääkis sotsiaalmeediast läbiimbunud tänapäevase korvpallimaailma iseärasustest ja ohukohtadest ning vaatas nii enda kui ka oma lemmikmängu tulevikku.

 

Kas tegid lapsepõlves enne korvpalli või lisaks sellele ka mõnda muud spordiala?

 

Ei teinud. Olen kogu elu ainult korvpalliga tegelenud. 9-aastaselt läksin Jaanus Levkoi juurde Audentese spordikooli trenni. Läbi perekonna ma sinna sattusin ja nii sinna jäin.

 

Võib siis öelda, et tänu isa Harri ja ema Marelle eeskujule võtsid korvpalli kätte ja muud varianti justkui polnudki?

 

Ma arvan küll. Sellepärast, et isa ju mängis korvpalli ja vaatasin ka tema mingeid võistlusmänge. Pidevalt jälgisin NBA-d ja postrid olid igal pool seinal. Eks sealt see pisik tuli.

 

Kui palju mäletad isa mängimas? Tema tipphetkedel Sa ju ei saanud teda näha?

 

Tipphetkedel kindlasti mitte, aga nägin seda, kui ta oli juba seeniorides. Ja ema nägin samuti pidevalt mängimas ning tema trennides käisin väikese poisina kaasas.

 

-Henri Drell U16 koondises | Foto: Siim Semiskar

 

Aga isa kunagiste mängude videoid oled vaadanud?

 

Mõnda naljavideot olen näinud, aga neid tõsiseid mänge mitte. Ehk siis paari viset või umbes nii, aga täispikki mänge polegi sattunud vaatama.

 

Siis võib eeldada, et isa on kindlasti Sulle rääkinud, kuidas vanasti korvpalli mängiti?

 

Muidugi. Eks sellest vanast ajast on ikka räägitud, kui kõvad vennad nad kõik olid. Neid jutte olen palju kuulnud (Naerab.). Eks need tegelikult olidki ikka kõvad vennad. Kõik need, kes Kalevis sel ajal mängisid. Ikka Eesti parimad mehed. Ümber ma seda lükata ei saa, aga eks mõnes jutus on natuke juurde ka pandud (Muigab.).

 

Kas isa käis Sinuga palju korvpalliväljakul ja aitas treenida?

 

Ma ei tea, kui palju ma isaga koos tegin, aga käisin ise üsna palju sõpradega platsil. Käisime Snelli staadionil pidevalt mängimas. Ülinoorelt olime mingite vanade amatööride vastu seal jõudu katsumas. Juba siis saime õppetunde, sest tegime tavaliselt viis-viis nii, et meie noored poisid vanade meeste vastu. Päris palju saime seal tappa, aga äkki sellepärast mul need tänased oskused üldsegi on, et seal vanemate vastu mängida saime?

 

Kuidas isaga hetkel seisud oleks nii 1-1 mängus kui ka "Viies miinuses"?

 

"Viies miinuses" ma ei tea, kas olen talle ära teinud, aga üks ühe vastu võidan teda kindlasti, sest isa on nüüd ikkagi vana mees juba (Naerab.). Aga "Viies miinuses" tal ikka lootust on veel, sest on ta ju hea käega.

 

Mis on Sul kõige eredamalt noorteklassidest meeles?

 

Noorteklassi kõige eredam mälestus on U16 hõbemedal Viljandist. Meil oli hästi äge sats ja kogu tolle hooaja võitsime peaaegu kõik mängud. Finaalis saime küll kotti, aga siiski see hõbemedal oli kõige kihvtim mälestus. Rohkem ei oskagi öelda. Ilmselt see, kui EYBL-is (Euroopa noorte korvpalliliiga - S.S.) saime pronksi. Oli sama sats, samad mehed. See oli lihtsalt hea ja lahe aasta. (Marko) Parkonen oli meil treeneriks.

 

Kas Jaanus Levkoi juurest Audentesest läksidki otse Parkoneni treeninggruppi või jäi midagi ka sinna vahele?

 

Tegelikult Levkoi juurest läksin Reaalkooli tiimi Meelis Songe juurde ja sealt liikusin Parkoneni käe alla. Aga ma ei mäleta täpselt, mis vanuses (Basket.ee arhiiviandmete järgi juhtus see aastal 2012 pärast miniklassi lõppu - S.S.).

 

-Henri Drell 3x3 korvpalli mängimas | Foto: Siim Semiskar

 

Lisaks Sulle on sellest Parkoneni treeninggrupist sirgunud veel mitu andekat mängumeest. Kes Sul nimekamad kaaslased tol ajal olid ja kas rünnakul teile ühest pallist väheks ei jäänud?

 

Seda on küsitud pidevalt, aga näed, ju saime ühe palliga hakkama, kui võitsime hõbeda. Eks muidugi kohati oli raske, aga arvan, et kasvasime aegapidi kokku. Klappisime üksteisega päris hästi. Sõpradega ongi kergem koos mängida. Aga seal rühmas olid näiteks Marten Maide, (Mark-Andreas) Jaakson ja veel mitmeid häid kujusid. Näiteks (Aleksander Oliver) Hint, 3x3 korvpallis ülihea mees. (Indrek) Sunelik oli ka ning (Kardo) Lempu. Lempu vist enam ei mängi korvpalli?

 

Millal hakati Sinu vastu välismaalt huvi tundma?

 

Esimene huvi tekkis läbi Erkmaa laagri, kuna ma olin ühel aastal seal kõige noorem ja treenisin vanemate poiste grupis. Ma täpselt ei mäletagi, mis satside inimesed seal juurde tulid... üks oli vist Trento. Tuldi jutuga, kas tahaksin testima tulla. Aga olin siis veel nii noor, et ei mõelnud selle peale. Järgmine laine tuli, kui U16 koondisega mängisime EM-il A-divisjonis. Siis hakkas tekkima huvi Hispaaniast ja Itaaliast ning tulid ka Bambergi esindajad. Nii see läks.

 

Kui huvi piiri tagant suuremaks läks, siis kes olid Sul need abilised, kes toetasid ja nõu andsid?

 

Isa ja ema olid ikka kõige suuremad abilised. Oli ka tuttavaid, kes teadsid sellest valdkonnast palju, näiteks (Marko) Parkonen ja teised treenerid.

 

Miks otsustasid lõpuks Saksamaa ja Bambergi süsteemi kasuks?

 

Bamberg sai valitud sellepärast, et seal olid kõige paremad treeningtingimused, pakkumine oli kõige parem ja nende esindusvõistkond oli sellel ajal Euroliigas. Bambergis võeti tollel ajal noormängijaid julgelt ka esindustiimi.

 

Aga testimas käisid lisaks Bambergile ikka ka mujal? Kus näiteks?

 

Käisin Baskonias, Reggio Emilias ja olin peaaegu minemas Trentosse. Ja muidugi Bambergis. Kolmes kohas käisin kohal ja kõigis oli lõpuks leping laual.

 


-Henri Drell Bambergi korvpallimeeskonna särgis | Foto: Lina Ahlf

 

Kui vanalt Su väliskarjäär algas ja kui keeruline esialgu tegelikult oli?

 

Olin siis juba 16-aastane, kui läksin. Kohale jõudes oli alguses ikka üliraske. Esimesed kuu aega ainult pisarad silmas olidki.

 

Päris nii hull lausa?

 

No ikka oli, jah. Võib-olla mitte päris kuu aega, aga esimene nädal kindlasti. Jäin seal kohe avanädalal haigeks ka veel. Esimene šokk oli nii suur. Aga kuna sain kiiresti uusi sõpru ja korvpall hakkas ka välja tulema, siis läksid raskused üle. Aga koduigatsus jäi ikkagi. Selles suhtes üliäge kogemus.

 

Kas vanemad ei tulnudki Sinuga Saksamaale kaasa ja pidid täiesti üksi selle sammu tegema?

 

Nad tulid alguses ikka kaasa ja paar päeva olid, aga elama jäin sinna küll täiesti üksinda.

 

Aga tõenäoliselt aitas just välismaale siirdumine Sind karjääris oluliselt edasi. Koduseid ahvatlusi polnud ja said keskenduda vaid korvpallile. Kas nõustud?

 

Ilmselgelt! Mul isa ütleb alati, et kui ma oleks siia jäänud, siis oleksin arvatavasti olnud nagu Peep Jõgi.

 

Ehk siis Sa tead, kes oli Peep Jõgi?

 

Jah, tean, isa on mulle rääkinud. Selles suhtes on väga hea, et ma välismaale ära läksin. See andis mulle nii palju ja sain seal õppida uusi kombeid. See voolis minust mängumehe, kes ma täna olen.

 

Kuidas Bambergis Sind vastu võeti? Suurklubis mingit poputamist ilmselt alguses polnud?

 

Seal tambiti kohe maa alla ja tehti raskeks mul see olemine (Muigab.). Iga tund olin trennis korra ikka nutu äärel, aga arvan, et see õpetabki tugevamaks ja paremaks saama. Sellised hetked lükkavad edasi.

 

Kas Saksamaal tunnetasid ise ka oma arengut?

 

Kindlasti. Tegime seal nii palju trenni, et mingil hetkel oli see liiga julm juba. Noore mehe jaoks oli väga palju trenni. Kui arengut poleks tulnud, oleks imelik. See oli minu jaoks igati loogiline. Aga ma oleks võinud ise mingitel hetkedel olla natukene täiskasvanulikum ja rahulikum. Arvan, et siis oleksin seal mänguaega juba ka Andrea Trinchieri käe all saanud. Kuna olin väga noor, selline tahtmist täis ja veidi hullunud, siis mõned trennid läksid seetõttu ka aia taha.

 

Too palun mõni näide, mida Sa pead silmas selle all, kui ütled, et olid hullunud.

 

Näiteks 16- või 17-aastasena panin kiirrünnakus meeste vahel selja tagant söödu, mis läks vastu seina. Trinchieri karjus. Sain korraliku peapesu. Kaks rünnakut hiljem panin jälle selja tagant söödu. Selle peale saadeti juba trennist minema ja pärast vaadati veidi teise pilguga. Selliseid mõttetuid uljaid vigu sai tehtud. See konkreetne hetk oli täielik oma lollus.

 

Kuidas Sa ise hindad, kui hästi Sulle taktikalised nüansid ja erinevad kombinatsioonid pähe jäävad? Kas haarad neid asju lennult või pead kõvasti vaeva nägema?

 

Kui meeskonnaga asju läbi teeme, siis ikka jääb külge. Ei ole nii, et täiesti puupea oleksin.

 

Kui kahju on Sul sellest, et Bambergis läbimurret teha ei õnnestunudki?

 

Väga kahju on, sest see on hea koht. Aga nagu nüüd näha, siis inimesed, kes seal praegu on, pole need, kes seda organisatsiooni ehitasid, kui mina sinna läksin. Oleks omad inimesed klubisse jäänud, siis mängiksin ilmselt siiani Bambergis. Aga kuna kaader vahetus ja uutel tulijatel hakkasid teistsugused mõtted peas keerlema, siis mul pole midagi kahetseda. Aga kahju on ikkagi.

 

-Henri Drell Pesaro korvpallimeeskonna särgis | Foto: Diego Guglielmi

 

Eelmisel hooajal mängisid Itaalia kõrgliigas Pesaro meeskonnas, kus kõrvaltvaatajana väidan, et Sa ei leidnudki oma kohta ja rolli. Kas oli nii?

 

Jah. Arvan, et kogu see aasta oligi kõige raskem hooaeg üldse, mis mul on olnud. Aga see oli ka aasta, kus olen kõige rohkem arengus edasi läinud. Õppisin sealt nii palju ja ma sain individuaalselt, mentaalselt ja füüsiliselt oluliselt paremaks. Järsku see oligi hea, et nii läks?

 

Oma julgete väljaütlemistega tekitad Sa kohati teravat vastukaja. Umbes, et "mis NBA juttu see Drell jälle räägib". Kas võtad seda südamesse?

 

Mulle meeldib, kui mõni mind mõnitab. Selle abil on motivatsiooni juurde tulnud ja see paneb mind aina rohkem tööd tegema. Loomulikult mulle meeldivad ka need inimesed, kes pöialt hoiavad (Naerab.). Mulle meeldib inimestega suhelda ja kogu see platsiväline teema. Mind see ei häiri.

 

On kunagi keegi tulnud Sulle ka otse näkku midagi kriitilist ütlema?

 

Päris otse ikka ei ole. Eestlased ei ütle niimoodi. Aga paljud on tulnud innustama, et tubli ja pane edasi. Neid inimesi ma hoian ja ütlen aitäh, et pöialt hoiad. Konstruktiivne kriitika on alati teretulnud, aga "lambine", et kuule, sa oled nii halb, sellest ma ei tee lihtsalt välja.

 

Kas Sa enda kohta avaldatud uudiste juures kommentaare loed?

 

Ei, neid ei loe. Mul ema ütles ammu, et pole mõtet lugeda. Las nad kommenteerivad. Las nad võtavad mu nime taas jutuks, mina olen seeläbi pildis.

 

Olid teist aastat järjest üles antud NBA draft’i (intervjuu sai tehtud käesoleva hooaja eel, pikalt enne NBA tänavust drafti - S.S.). Kui tuntud Su nimi nendes ringkondades on ja mis Sa arvad, kui palju kesise hooajaga Itaalias Sinu aktsiad langesid?

 

Arvan, et kõik nimed, kes seal üldse üleval on, on tuntud. Seal jälgitakse kõiki. Sel aastal ikka mu aktsiad natukene langesid, sest olin päris kõrgel kohal enne hooaja algust. Oleks samamoodi tõusvas joones jätkanud, siis usun, et oleksin praegu esimese ringi lõpus olnud. Aga nagu juba ütlesin, siis oli see õppimise koha pealt väga hea aasta. Nägin korvpallimaailma õiget külge. On teatud klubid, kes hoiavad mõnel kindlal mehel eriti silma peal ja mul oli ka niimoodi. Aga muidugi ei saa öelda, et ma mingi superstaar seal NBA ringkondades oleksin.

 

-Grusiinist NBA mängumees Goga Bitadze ja Henri Drell | Foto: Instagram @lllerd

 

Räägi nüüd ausalt välja, kui palju profikorvpallis on selliseid olukordi, kus meeskonna peatreener käsib Sul teha asju ühtmoodi, aga agent sosistab kõrva, et ära kuula juhendajat, viska hoopis rohkem punkte ja tee statistikat?

 

Eks agendid suhtlevad ikka klubi ja treeneriga ka. Need asjad on ikka kooskõlas. Nii küll pole, et igaüks ajab ja ütleb erinevat asja. Vähemalt minul pole õnneks veel olnud. Minu agent (itaallane Tomaso Comellini - S.S.) ikka räägib klubiga oma mõtted läbi. Õnneks nii palju, kui mul treenereid on olnud, siis kõigil on minust olnud sarnane visioon, mis ka agendil ja mul endal. Mul on vedanud, et olen treeneritele meeldinud sellise mängijana, nagu olen – pikk tagamängija/äär. Pole mind veel tsentrisse lükatud (Naerab).

 

Sa tegid oma koondisedebüüdi veel n-ö vana kaardiväe ajal ja tundus, et Sind võeti kiirelt omaks. Kas see oli üllatav ka, et kogenud meestega nii sujuvalt see asi läks?

 

Muidugi see üllatas, et mind väga hästi vastu võeti. See oli nii mõnus grupp, kes meil koondises minu debüüdi ajal oli ja üldse see Eesti koondise keskkond on kogu aeg hästi nauditav olnud. Nagu ütlesin, siis väga üllatav oli, kuidas mind (Kristjan) Kanguri, (Janar) Taltsi ja teiste vanemate mängijate poolt vastu võeti. Mõtlesin, et ma selline noor nolk ja paras lobamokk ja ei võeta äkki kohe hästi vastu. Aga nad võtsid. Talts tõmbas mind kohe oma tiiva alla. See meeldis mulle väga. Samuti (Sten) Sokk aitas ja innustas mind kõvasti. See esimene mängudeaken oli mu elu üks paremaid kogemusi. Loomulikult Priit Lehismets võttis ka hästi vastu, selle peab kindlasti ära mainima (Naerab.).

 

Siis oli peatreeneriks Tiit Sokk ja uustulnukana Sinu peal ilmselt suuri ootusi polnud. Nüüd on peatreener vahetunud ja suur hulk mängijaid samuti ning Sina oled järsku üks nendest, kellelt oodatakse suuremat rolli. Kas tunnetad seda?

 

Ma ei tea, kui palju suuremat rolli mult oodatakse. Peamised erinevused eelmise ja praeguse koondise vahel ongi see treenerite pool. Mänguplaanid ja -pilt on teistsugused. Muidu eriti midagi muutunud pole. Samasugune hea õhkkond, nagu meil on olnud, lihtsalt treeneri joonised on natukene teised.

 

Sinu põlvkonnalt oodatakse Eesti korvpallis suuri asju. Kas tunnetad, et juba koondisesse jõudnud või seal piiril olevatel mängumeestel on vajalik talent olemas? Kes Sulle endale Eesti nooremast põlvkonnast kõige enam silma on jäänud?

 

Meie põlvkonnast? (Sander) Raieste, (Kristian) Kullamäe, (Kerr) Kriisa, (Henri) Veesaar. Mulle väga meeldib Veesaar. Andekas. Tegelikult iga vend on omamoodi andekas, aga need minu nimetatud on kindlasti talendid. Kes seal veel on noortest... (Markus) Ilver on ka andekas, aga ta pole koondises veel. (Kaspar) Treier on talent... andekaid mehi on väga palju tulemas. Oleneb nüüd, kes tööd teeb ja kes lõdvaks laseb. Materjali peaks meil olema.

 

Sina see mees pole, kes ennast lõdvaks tahaks lasta?

 

Kindlasti mitte. Olen peas lubanud endale, et mida ma teen ja mida ma ei tee. Ma ei taha olla järgmine läbikukkuja.

 

Sinuga on pikalt kaasas käinud see, et oled julgelt välja öelnud oma eesmärgi jõuda välja NBA-sse. Kuna seetõttu oled saanud kohati ka kriitikat, kas see tagasiside on Sulle kuidagi korda ka läinud või naha alla pugenud?

 

Olen oma NBA unistuse välja öelnud küll, aga ülejäänud jutuvaht selle ümber on ju tulnud mujalt. See pole olnud minu kontrollida. Kui ma oleks NBA kõva häälega välja öelnud, aga poleks näiteks olnud ESPN-i top 60 edetabelis või sellistes pingeridades, oleks olukord teistsugune. See, et ma panin ennast NBA draft’i üles, tõi juttu taas juurde. Enda meelest ma pole päris nii öelnud, et ma nüüd lähen NBA-sse ja ma ei tea mida veel. Olen öelnud küll, et tahan nii kõrgele välja jõuda. See on mu eesmärk, aga see ongi kõik. Mulle on öeldud küll, et ära karju oma eesmärke niimoodi välja. Eks mõned inimesed teevad juttudest suurema asja, kui see tegelikult on. Ma arvan, et igal noormängijal peaks eesmärk olema. On küll enda asi, kas ütled selle välja või mitte, aga mängijal võiks olla suur siht. Jään ikka selle juurde, et mis mõttega unistada väikselt, pigem unistan suurelt.

 

Sander Raieste ütles Eesti korvpall 100 intervjuus, et teie generatsioon teeb tööd selle nimel, et endast märk maha jätta. Kas ühined selle mõttega?

 

Kindlasti ühinen. Ma siiralt usun, et meie generatsioon jätab jälje maha ja arvan, et meie generatsioon on juba mingi jälje jätnud ka noorteklassides. Aga jah, töö selle nimel käib.

 

Kui palju on isa Sulle rääkinud sellest ajastust Eesti korvpallis, kui Tallinna Kalev tuli Nõukogude Liidu meistriks? Kas tead, milline korvpallivaimustus siis meil oli?

 

See oli nagu olümpiavõit.

 

Just. Kui väga Sa tahaks oma generatsiooni mängijatega midagi sarnast korda saata?

 

See ongi eesmärk. Ma kujutan pidevalt ette, kuidas Saku Suurhall on rahvast täis, ma tõstan käed üles ja siis kõik karjuvad. Kindlasti tahan seda kunagi tunda. Mulle meeldib inimeste emotsioon ja kogu see värk. Selle nimel ma tööd teengi.

 

-Henri Drell | Foto: Siim Semiskar

 

Sotsiaalmeedia on profisporti täielikult muutnud, kuna atleedid on praktiliselt kogu aeg nii heas kui halvas avalikkuse tähelepanu all. Kui raske on Sinul sellises olukorras toime tulla? Oled Sa selle peale üldse mõelnud?

 

Olen sellele mõelnud küll. See on tõsi, et mingi hetk... (Mõtleb.) Kui olen sõprade läheduses, siis meil on tegelikult kokkulepe, et me mingeid videoid ei tee ja ei hakka midagi kuskile üles panema. Tegelikult mulle meeldib kogu see sotsiaalmeedia värk ja kõik see haip, mis mängijate ümber on. Aga see mulle ei meeldi, kui keegi hakkab sind ära kasutama sellega, et teeb mingeid videoid.

 

Oled Sa mõelnud, et pead just nendel põhjustel oma käitumist ka näiteks lihtsal poeskäigul eriti hoolikalt jälgima?

 

Just sellepärast ma ei tahagi eriti poes käia (Muigab.). Mul ema ja isa pidevalt ütlevad, et kui lähen kuskile, siis käituksin nagu normaalne inimene. Kõigil on telefon taskus ja igaüks saab filmitud video või klõpsitud pildiga seda, mida tahab. Olen selle peale mõelnud ja avalikus kohas proovin ikka käituda inimese moodi (Naerab.).

 

Võime vast öelda, et Eestis oled Sa korvpalliringkondades kuulus. Kui peaks aga juhtuma, et jõuad oma unistuseni ehk pääsed NBA-sse, siis Su tuntus kasvab plahvatuslikult. Oled Sa selle peale mõelnud, kuidas see Sind mõjutaks?

 

Ma ei tea, nii ma küll mõelnud pole, et olen nüüd nii kuulus. Aga nagu ütlesin, siis mulle meeldib inimestega suhtlemine. Otseselt ma sellele mõelnud pole, aga arvan, et saaksin hakkama. Tean, et mõned inimesed vajuvad liigse tähelepanu all kuidagi ära või lähevad lolliks, aga arvan, et suudaksin seda taltsutada ja enda kasuks keerata.

 

Kui palju Sa ise jälgid erinevate NBA mängijate tegemisi sotsiaalmeedias ja n-ö nende platsivälist elu?

 

Ikka jälgin, sest tunnen ju mõnda NBA mängijat isiklikult ja jälgime üksteist sotsiaalmeedias. Muidugi ma jälgin neid, aga piirdun sotsiaalmeediaga, rohkem infot ei kaeva.

 

Kes need tuttavad on, kellel silma peal hoiad?

 

Tyler Herro (Miami Heati tagamängija – S.S.) on üks, kellega sattusin eelmisel aastal kokku. Teine on Goga Bitadze (Indiana Pacersi keskmängija – S.S.). Bitadzega räägin aeg-ajalt siiani, Herroga saime väga headeks sõpradeks laagris. Quincy Miller oli kunagi (NBA-s), Justin Wright-Foreman ja Luka Šamanic olid G-liigas sel aastal. Šamaniciga suhtlen endiselt. Neid mehi on, keda ma tean ja kes seal sfäärides juba kohal on.

 

Tyler Herro tegi Miami Heati eest väga korraliku debüüthooaja, kas hoidsid talle kõvasti pöialt?

 

Jah, Herro tegi väga hea (hooaja). Ma ikka igapäevaselt jälgisin teda.

 

Ta sattus uudistesse ka sellega, kuidas ta oma esimese NBA-s teenitud miljoni ära kulutas (Autod, luksusesemed ja -riided jne - S.S.). Siit vaadates tundub see veidi uskumatu ja veider, aga Ameerikas see profisportlase elu ongi natuke teistsugune?

 

Eestis sellist asja muidugi pole. Aga ma ei tea, millegipärast mulle meeldib see Ameerika stiil (Muigab.). Olen kogu aeg öelnud siin treeneritele, et mina ja üldse meie noorem generatsioon ehk toomegi sellist Ameerika ja Euroopa korvpallikultuuri segu siia Eestisse. Selline trash talk ja kõik see Ameerika värk mulle väga meeldib.

 

-Henri Drell | Foto: Siim Semiskar

 

Lõpetuseks palun Sul kokku panna ka oma kõigi aegade sümboolse viisiku Eesti korvpallis.

 

Kas (Priit) Lehismetsa võib sisse panna (Naerab.)?

 

Muidugi, see on Sinu viisik. Miks just Lehismets?

 

Panen Lehismetsa "number kahe" peale, sest ta on viskaja. Pall tema kätte nagunii ei lähe, las ta siis olla väljakul (Naerab.).

 

Nurgakivi on paigas, kes oleks ülejäänud neli meest?

 

"Viie" peale läheb Janar Talts. Sellepärast, et ta oli väga hea mängija ja seetõttu, et ta võttis mind esimeses koondiseaknas soojalt vastu. Ta üldse väga meeldib mulle nii mängija kui ka inimesena. "Nelja" peale panen Siim-Sander Vene ja "kolme" peale Marelle Grünthal-Drelli. "Ühe" peale läheb kas Kerr Kriisa või Kristian Kullamäe. See on nüüd koht, kus ma ei oska valida.

 

Paneme siis mõlemad, jagavad seda positsiooni.

 

Hästi, mõlemad saavad 20 minutit mängida. See on okei.

 

Jääb veel nendele kuuele mehele ka treener määrata. Kes see oleks?

 

Panen Tiit Soku. Tunnustatud peatreener.

 

Kui tänavu tähistasime Eesti korvpalli 100. sünnipäeva, siis kas saja aasta pärast mängitakse Eestis veel korvpalli ja saame tähistada juba 200. sünnipäeva?

 

Kindlasti mängitakse.

 

Milline see korvpall siis saab olema?

 

Ma ei teagi. Oleneb, milliseid tehnikaarenguid siin võib järsku tulla. Äkki mängitakse mingi klaviatuurpalliga või ma ei tea mis asjaga? Palli äkki polegi? Ma ei tea, kuidas see välja näeb, aga korvpalli kindlasti mängitakse ka siis. Korvpall on nii globaalne ja suur ala, et see jääb. Võib-olla tuleb hoopis taandareng? Või läheb hoopis veel palju kiiremaks, tuleb näiteks viiepunktijoon ja hakatakse parimaid viiepunktiviskajaid valima? Igatahes uuendusi tuleb.

 

Mõned vastajad on pakkunud välja, et atleetlikkuse kasvades võidakse korvi kõrgemale tõsta. Mis Sa sellest arvad?

 

Praegune korv sobib väga hästi (Naerab.). Sellega ongi minu arust ägedam. Praegu on natuke show'd ka. Kui nüüd rõngast kõrgemale viia, siis poleks enam nii palju mehi, kes lõdvalt pealt paneksid. Praegu on kõrgus piisav, aga ehk 50 aasta pärast võib veidi tõsta küll?

 

Eesti korvpalli on ajalooliselt nimetatud n-ö akadeemiliseks korvpalliks, kus vastane tuleb liikumiste ja hea meeskonnatööga üle kavaldada. Kui saaksid valida, siis kas tahaksid mängida sellist akadeemilist mängu või tänapäevast kiiret korvpalli?

 

Ikka kiiret varianti. Olen kogu aeg ihaldanud seda mängustiili ja olen lihtsalt tempoka mängu mees. Mulle on kiiret korvpalli noorest saadik õpetatud. Juba Parkoneniga alustasime põhimõttega, et kiirrünnak, kiirrünnak. Taoline mäng on ausalt öeldes ka meelelahutuslikum. Stiiliga, kus 20 sekundit joostakse katteid ja siis võetakse mingi vise, kuna aeg hakkab otsa saama, võib igav hakata. See ongi äge, et tuled kiiresti üle, paned viske kotti või mööda ja juba on kiire vasturünnak peal. See on mäng, mida ma pooldan.

 

Intervjueeris: Siim Semiskar

Sünnipäevad
Täna, 16. mai
Silver Allik (39)
Homme, 17. mai
Eerik Heinjärv (34)
Märt Kermon (81)
Tiit Porkveli (65)
Rain Raadik (32)
Madis Šumanov (33)
Sulge

Ülekanded