ONLINE mängud
Eesti Korvpalliliit
PAF liiga
Korvpalli Meistriliiga
Naiste liigad
Meeste Saku liigad
G4S Noorteliigad
Rahvaliiga
Seeniorid
Karikavõistlused
PAF Superkarikas - otselink
3x3 korvpall
Koondised
Tule trenni
Treenerid
Audentese Spordigümnaasium
Kohtunikud
Videoarhiiv
Pood
Korvpall 2030
Korvpall 100

Uudised

"ÜKS AJASTU, KAKS PÕLVKONDA, KOLM TIPPHETKE. EESTI MEESTE KORVPALLIKOONDIS 1992-2014"

Raamat räägib, mis aitas Kristjan Kangurit rasketel hetkedel edasi

19.03.2015

Kristjan Kangur on Eesti korvpallikoondise kapten. Kahekordne Itaalia meister, jõudnud Milano meeskonnaga Euroliigas kaheksa parema sekka. Kuidas tema tee aga Pärnus algas?

Raamatus „ÜKS AJASTU, KAKS PÕLVKONDA, KOLM TIPPHETKE. EESTI MEESTE KORVPALLIKOONDIS 1992-2014“ on intervjuud kõigi selle aja Eesti koondise põhimeestega ja treeneritega. Rohkelt on pildimaterjali ning raamatu lõpus eraldi osana statistika mängude ja resultatiivsemate meeste kohta, mida isegi netiavarustest raske leida. Autor on Õhtulehe ajakirjanik Ville Arike.

 

Hooaeg 2009/2010 Prantsusmaal Villeurbanne’is, riigi ühes kuulsamas klubis ASVEL-is. Peatreeneriks hiljem Prantsusmaa koondise Euroopa korvpallimeistriks ja MM-pronksile tüüriv Vincent Collet. Ja meeskonnas ka Kristjan Kangur, esimest aastat Vana Maailma tugevaimas, Euroliigas.

Hooaja alguses teenib Kangur mõistlikke mänguminuteid, kuid novembrikuust näeb Eesti meediast halvema kõlaga pealkirju. „Paar minutit ja null punkti – mis Kangurist niimoodi saab?“ „Kristjan Kangur sai üle tüki aja käe valgeks.“ „Kangur kõikuvast mänguajast: „Isegi murran pead selle üle.““
Nende vahele aga valgusekiir: „Euroliigas säranud Kristjan Kangur: „Täna võitlesime. Õppisime võitlema.““

Täna on Kangur Eesti koondise kapten. Kahekordne Itaalia meister, jõudnud Milano meeskonnaga Euroliigas kaheksa parema sekka. Ühesõnaga, tulest ja veest läbi käinud sell.

 

Elu on talle toonud päris palju murrangulisi olukordi. Üks neist oli kohati palju pingil istumist andnud hooaeg Villeurbanne’is, millele Kangur nüüd tagasi vaatab: „Arvan, et mängin siiamaani Itaalias tänu sellele Prantsusmaa-aastale. Seal ma silma jäin ja sealt sellele kursile sain. Tohutu edu mind tol aastal ei saatnud, aga see töö vajas tegemist ning tuli hiljem kuhjaga tagasi. Psühholoogilises mõttes oli raske, aga niisugused asjad tuleb ära kannatada.“

ASVEL pole Kanguri esimene välisklubi. Ta oli 2004. aasta suvel siirdunud Saksamaale, Leverkuseni Bayerisse, kus mängis kaks hooaega. Järgnes kolm aastat kodus BC Kalev/Cramos, hinges kogu aeg soov liikuda kõrgemale. Kaasa aitas osalemine EuroCupil ja ASVEL-ile korraldatud kontsert. Kui prantslased kutsuvad, pole pikka mõtlemist.

„Läksin sinna päris külma vette. Mängiti Euroliigat, Prantsusmaa koondise peatreener, paar koondise mängijat, kõvad välismaalased. Eks ma algul siit Eesti tasemelt minnes – EuroCup oli toonud teatud edu – arvasin, et mänguminutid tulevad oluliselt lihtsamalt, aga nii see paraku ei olnud. Siis tuligi hakata tööd tegema,“ räägib Kangur tõeliseks profiks kasvamisest.

Prantsusmaa omapärana ei vali sageli klubisse mängijaid peatreener, vaid mänedžer. Sel moel jõudis sinna ka Kangur. „Ma ei tea siiani, kas peatreener tahtis mind või mitte. Aga sain sealt väga hea kogemuse. Kui ma ei pääsenud mängu, siis panin hambad ristis edasi. Ja mingil hetkel hakkas see ka tulemust andma.“

Kuldsed sõnad, mille peaksid endaga kaasa võtma kõik välisklubidesse siirduvad Eesti sportlased.
Algus: tõkete-ketaste-teivaste maailm

Kuidas on aga Kangurist kasvanud niisugune tugev ja sitke mees? Vastuse saamiseks tuleb minna noorusaega.

Pärnu linn. Siin sünnib 1982. aasta sügisel poisslaps nimega Kristjan Kangur. Kui saabub aeg hakata valima, mida lisaks koolis käimisele veel teha, langeb vanema õe eeskujul liisk kuninganna kergejõustiku kasuks. 

„15−16-aastasena andsin oma väikese näpu korvpallile ja pisik on siiamaani sees. Vaatame, kaua see kestab. Loodan ise, et kaua. Praegu pole tunnet, et isu hakkaks ära minema,“ meenutab Kangur alavahetust.
„Terve mu elu on olnud sporti täis. Ma ei saa öelda, et see oli korvpallitrenn, aga algklassides korra midagi toksisin. Põhirõhk oli kergejõustikul. Kuid ühel hetkel kas sai mõõt täis või polnud see ala minule enam nii atraktiivne. Mõtlesin korvpalli proovida. Alustasin küll suhteliselt hilja, aga see ala pakkus nii palju huvi!“

Ka esimene armastus pole korvpalluri südamest kadunud. „Kui tekib võimalus, jälgin alati kergejõustikuvõistlusi. Ja sisimas pesitseb tükk aega väike soov teha mõne seltskonnaga lihtsalt huvi pärast kümnevõistlust, et mis tulemused tuleksid. Eks need naljakad oleksid, aga proovida võiks,“ kujutab Kangur end tagasi lapsepõlve, tõkete-ketaste-teivaste maailma.

Palju tublisid kergejõustiklasi üles kasvatanud treenerite Ando ja Katrin Palginõmme juures valitsebki see tõkete-ketaste-teivaste maailm. „Eks tegime kõiki alasid, aga päris ametlikul võistlusel pole ma kümnevõistlust teinud,“ ei saaks Kangur toonast punktisummat tänasega võrrelda.
Ta arvab, et teivashüppega selle klassikalisel kujul läheb praegu raskeks – „nii tehniline ala, vajab harjutamist“.
„Ainsana jäi proovimata vasaraheide. Arvan, et see ala käis tolles eas üle jõu, kõiki teisi olen proovinud. Erinevas vanuses meeldisid erinevad alad. Mida pikemaks sirgusid ja suuremaks said, seda paremini tulid välja raskemad alad – näiteks kettaheide, kuulitõuge. Nooremana meeldisid rohkem jooksmine, tõkked, kaugus- ja kõrgushüpe.“

Mõni aasta hiljem, juba korvpalliväljakul, paistabki Kangur silma tugevuse ja sitkusega. Kas kergejõustikutrennide ajal oli ka jõusaal au sees?

„Ei saaks öelda, et ma jõusaalis tohutult rassinuks. Nii noorelt ei tohigi panna kangi rebima. Natuke tõstsime. Veidi treeneri näpunäidete järgi, veidi ise. Selles eas poisid tahavad ikka hakata kange rebima, aga õnneks üle piiri ei mindud. Väga noorelt ei tasu naba paigast sikutada,“ edastab korvpallikoondise kapten ka noorsportlastele selge sõnumi.

Salumets: kergejõustik laob põhja alla

Ka legendaarne treener Jaak Salumets on kindel: Kangur ladus kergejõustikuga endale põhja alla. „Õige korvpallur peab piltlikult öeldes tegema ära kümnevõistluse! Jooks, hüpped, kõik-kõik, mis kergejõustikus leidub. Kangur seda 16. eluaastani tegigi, sul on põhi all ja edasi vajad korvpallitööd juurde. Nooremast põlvkonnast sarnaneb kehalise arengu poolest temaga üks mees – Martin Paasoja. Pead aru saama, et teha tuleb ränka tööd – see on Kanguri hilisematest intervjuudest ka kõlama jäänud,“ resümeerib Salumets.

Kangur kostab, et on kergejõustikust tugeva põhja saamise teemal Salumetsaga täielikult päri.
„Olen saanud kergejõustikust meeletult kasu. See kasvatas teistmoodi lihase. Pead olema sitke, kergejõustik annab selleks ideaalse põhja. Lisapluss põlvedele – kergejõustik tugevdab nende ümber kõiki lihaseid ja nii peavad põlved ehk selle võrra paremini vastu.“

Salumets toob üldisest nukrast kehalisest valmisolekust rääkides Kanguri kui positiivse erandi näite. Kangur ise ütleb, et koondise suviste ettevalmistuste kohta pole tal halba sõna öelda, Priit Lehismets keerab vindi korralikult üles.

„Olgem ausad, paljud Eesti noormehed arenevad hiljem. Labaseim on võrdlus Gruusiaga – kui piltlikult öeldes kingitakse Eestis kümneaastasele poisile mänguauto, siis seal juba pardel.“
Niisiis, kergejõustik tuli kasuks, teisalt aga kahetseb Kangur, et ta ei jõudnud päris õige korvpallitrennini veidi varem – siis saanuks tehnilisi nüansse paremini omandada.

„Alustasin hilja, minu tehniline pagas oli nullilähedane. Töö tehnika kallal käib siiamaani. Loomulikult trennides tehakse seda, lihvitakse nii tehnilisi kui ka muid nüansse. Aga ikkagi tunnen, et võinuksin alustada kaks-kolm aastat varem. Mida noorem oled, seda lihtsamini asjad külge jäävad.

Vaatan oma viieaastast poega, kes käib korvpallitrennis ja teeb juba täitsa korvpalliliigutusi. Aga mõtlen, et ühel hetkel panen ta ka kergejõustikusse – las jookseb, hüppab, kargab, saab ka kondi tugevaks. Näis, kas kaht asja korraga saab hästi teha, aga ideaalis võiks neid mõnda aega paralleelselt harrastada. Et saaks üle keha erinevad lihasgrupid tugevaks,“ lööb Kanguris välja isapool.

Väike Kristjan kujutleb end Metstakiks

Kui poiss teeb aastaid kergejõustikku, kuid lõpuks jõuab korvpalli juurde ja saab veel väga edukaks mängijaks, pidi ju korvpallipisik juba varasemast sees olema. Loomulikult oligi.

„Kuuri seinal oli korv, sinna sai palli loobitud ja nimesid öeldud, küll Metstak ja nii edasi. Pisik on ikka sees olnud ja järelikult oli korvpall südamelähedane. Kui Kalev tuli Liidu meistriks, siis neid mänge ma ikka mäletan. Tollal polnud suurt telekanalite valikut ja loomulikult kõik kodus vaatasid korvpalli,“ meenutab Kangur varasemat lapsepõlve. Kalevi Liidu meistriks tulles oli ta 8-aastane.
Küllap jõudnuks ta mõnes teises kohas elades otsaga korvpallitrennigi, kuid Pärnus olid ja on suurte traditsioonidega alad võrkpall, sõudmine, kergejõustik, ka jalgpall. 

„Mingid kossutrennid Pärnus toimusid, aga see ala polnud nii popp või kättesaadav. Tugevaid spordialasid on Pärnus päris palju ja ühel hetkel jäi korvpall päris soiku,“ ütleb Kangur nukralt.
Korvpallihuviliste poiste jaoks päästis veidigi Pärnu liigat korraldanud mees Enn Koolmeister. Kangur: „Mänguisu oli nii suur, et mingil hetkel panid poisid omavahel pundid kokku ja mängisime. Kaks korda nädalas, hiljem võib-olla kolm. Jumal tänatud, et Koolmeistrigi tehtu oli Pärnus olemas. Poisid, kellele korvpall meeldis, said natukenegi lemmikalaga tegelda.“

Toksinud kodulinnas poolteist aastat palli, siirdub Kangur keset 11. klassi Audentesesse, toona veel Eesti Spordigümnaasiumi nime kandvasse asutusse.

Millist rahulolu tema häälest järgnevast rääkides kostub! „Siis hakkasin õiget trenni tegema. Kaks korda päevas, jooksime, tegime füüsilist, käisime jõusaalis, pallitrennid – tegime kõike, lisaks A-klassi liigamängud. Vatti sai kõvasti ja ka liha tuli luude peale rohkem. See oli nagu sõjaväekord – õigel ajal said süüa ja tegid trenni. Aga üle ei pingutatud, konti ei murtud, liiga suurt mahvi peale ei pandud. Võtsin esimese poole aastaga kaalus päris kõvasti juurde. Tegin spordigümnaasiumisse minekuga vaieldamatult õige otsuse.“

Kalev!

See on aeg, kus Kangur astub edasi seitsmepenikoormasammudega. Alles viskas ta Palginõmme näpunäidete järgi oda, kui saab juba pärast kooli lõpetamist kutse Kalevisse. See on veel see vana Tallinna Kalev, mille mänedžerina tegutseb kaheksakümnendate keskpaigas Jaak Salumetsa kõrval rakkesse asunud Riho Soonik.

„Loomulikult tuli see mulle ootamatult, samas oli väga hea meel, et saad meistriliiga võistkonda. Vist võitsime spordigümnaasiumiga tol aastal ka esiliiga ära. Oli enam-vähem draft nagu NBAs, iga meistriliiga võistkond värbas noori, kellest huvituti. Tartu võttis niikuinii poisse Ülenurmelt, kes läks Rakverre, kes A. Le Coqi, kes mujale. Arvan, et sain Kaleviga jackpot’i. Kõik jagati ära, ka minu klassivennad pääsesid meistriliiga pingile ja see oli meile väga hea,“ meenutab Kangur noore mängija jaoks vaat et otsustavat hetke.

„Ühest küljest oli Kalevis muidugi raske, kõvad vennad ja välismaalased ees, palju neid mänguminuteid siis ikka tuleb. Ent juba asjaolu, et saad nendega trenni teha, aitab palju kaasa. Mulle meeldis duubelvõistkondade olemasolu. Üldjuhul said seal korraliku, 20−30-minutilise koormuse. Pärast tuli meeste mäng otsa, kus käisid väljakul 5 või 10 minutit. Lõpuks olid päris surnud ja oma koormuse kätte saanud. Duublimänguta jäänuks aga kont külmaks. Duubel aitas noorte arengule päris palju kaasa ja olen kahe käega selle süsteemi taastamise poolt.“

Tavaliselt teavad poisid juba viie-kuueaastaselt hästi, kelleks tahavad saada. Kes autojuhiks, kes tuletõrjujaks, kes kosmonaudiks. On ka neid, kes tahavad saada korvpalluriks, jalgpalluriks või mõne teise ala sportlaseks. Veidi suuremana tuleb juurde ärimeheamet. Teadliku arusaamiseni läheb muidugi aega. Kangur mõtleb korvpallile kui võimalikule elukutsele alles siis, kui tuleb Andres Sõbra juhendatava Kaleviga Eesti meistriks. Aasta on 2003.

„Võitsin Kaleviga ka varem kulla, aga olin siis pingipoisi rollis, mõnevõrra noorem, polnud kogemust ega minuteid. Uuel kevadel juba mõtlesin – oh, ehk saab see isegi mu ametiks! Noorel poisil on ju kogu aeg peas sada mõtet ja erinevaid unistusi. Siis tundsin, et see võib kujuneda täiesti reaalseks tulevikuks, et minu tee on korvpall. Olengi sellele teele jäänud.“

Järgneb

Ville Arike „ÜKS AJASTU, KAKS PÕLVKONDA, KOLM TIPPHETKE. EESTI MEESTE KORVPALLIKOONDIS 1992-2014“, Ajakirjade kirjastus

Sünnipäevad
Täna, 7. mai
Keio Kuhi (43)
Valve Lüütsepp-Kaasik (84)
Kerttu Mäsak (35)
Anett Nurm (25)
Homme, 8. mai
Ragnar Heek (37)
Rein Kiudsoo (63)
Toomas Kulderknup (62)
Tanel Kurbas (33)
Sulge

Ülekanded