ONLINE mängud
Eesti Korvpalliliit
PAF liiga
Korvpalli Meistriliiga
Naiste liigad
Meeste Saku liigad
G4S Noorteliigad
Rahvaliiga
Seeniorid
Karikavõistlused
PAF Superkarikas - otselink
3x3 korvpall
Koondised
Tule trenni
Treenerid
Audentese Spordigümnaasium
Kohtunikud
Videoarhiiv
Pood
Korvpall 2030
Korvpall 100

Uudised

Indrek Visnapuu

Visnapuu U20 kehva tulemuse tagamaadest ja EMi kokkuvõtteks

27.07.2016

Tosin veedetud päeva juulikuumas Halkidas, kuus EMi B-divisjoni kohtumist tihedas konkurentsis ning vaid üks võit. Tasuks 19. koht.

Korvpallisõbrad on õigusega küsinud, kulmu kergitanud - mis lahti? Miks nii palju „võitluslikke kaotusi“? Tõsi, ega’s paremini asjaga kursis olevad tegelased arvanudki, et Eesti sinna kõrgete kohtade pärast heitlema läheb. Kuid ei oodatud ka seda, et jääme alla Armeeniale (kas seal mängitakse ka korvpalli??), nagu esimeses kohamängus juhtus.

 

Kevadel võis tänavuse U20-koondisega heietada teatavat lootust (võimalust meeldivaks üllatuseks), arvestades, et peatreener Indrek Visnapuu mullu tüüris koondise universiaadil kaheksandaks. Ning tolle koondise üks liidreid Maik-Kalev Kotsar olnuks ka Kreekas U20 koondise liider. Kui ta oleks USA-st koondisse tulnud...

 

Individuaalse suvise ettevalmistuplaani valis mõneti ootamatult ka Robert Valge, Pärnu Sadama põhiviisikumees ja sisuliselt ainus koondise viskav tagamängija... Nii sõitsid Halkidasse: Siim-Markus Post, Sander Viilup, Norman Käbin, Ivalo Pajumets, Karl-Johan Lips, Karl-Robin Jürjens, Mihkel Kirves, Ivo Van Tamm, Taavi Jurkatamm, Kregor Hermet, Madis Soodla, Heivo Parrol.

 

Esmaspäeva ennelõunal oli võimalus Indrek Visnapuuga, koondise pealikuga Korvpalliliidu kontoris tunnikese vestleda. Ta võttis kaasa hulga omapoolseid turniirijärgseid järeldusi, märksõnu, põhjendusi, selgitusi ja paratamatuid asjaolusid. Sellest allpool.

 

Kõigepealt esitas Visnapuu punkthaaval ise oma märkmed, mida võiksid lugeda vähem- ja rohkem teadjad, kommenteerijad ja korvpalli pärast muret tundvad inimesed. Kriitika tuleb U20 koondise juhtidel omaks võtta, kuid lugedes treeneri mõtteid näeme mõlemat poolust – polnud halba ilma heata.

 

Visnapuu 12 väljatõstet

¤ Esiteks toon välja EMi ülimalt ühtlase taseme. Tagantjärgi väidan, et oli kaks-kolm meeskonda, kellest iga ilmaga paremad oleme. Ühega neist ka kohtusime – Kosovoga ning ka võitsime kindlalt.

 

¤ Teiseks meie väga ühtlane alagrupp (Poola, Venemaa, Valgevene, Island). Island, nagu teame, oli lõpuks finaalis, Poola oli kuues, Venemaa üheksas. Meie alagrupi tiimid võitsid playoffis kaheksa ja kaotasid neli kohtumist. Vaatasin: neljast kaotatud mängust üks oli ühepunktine ja üks Islandi lisaajakaotus finaalis (sic!) Montenegrole.

 

¤ 1996.-1997. aastad olid sündivuse poolest väga viletsad ja need aastakäigud ka korvpallis hõredaimaid.

 

¤ Neljandaks mängisid ses koondises põhirolli 1997 a poisid – ehk aasta konkurentidest nooremad. Ka see mängib mõjus.

 

¤ Poleemikatekitaja üldsuse silmis, millega olen ka nõus, oli tasavägiste mängude kaotamise „oskus“.

 

¤ Esimene mäng Venemaaga... (47:41 eduseisust kaotus õnnetu viimase veerandiga 49:61 – toim.). Me ei tabanud kusagilt...See kaotus, usun, vajutas kogu turniirile tugeva pitseri, kuigi „masti maha“ otseselt ei võtnud. Meie enesekindlus oleks selle võidu korral hoopis teistsugune olnud. Kuid EM-analüüsi ei saa üles ehitada oleksitele.

 

¤ Kahe põhimängija puudumine (Kotsar, Valge) pluss paari mängija pikema vigastuspausi pealt tulek (Soodla, Jürjens, Pajumets).

 

¤ Paar kontrollmängu jäi puudu (oli kuus); ning täiskoosseisus saime teha läbi vaid kaks mängu.

 

¤ Ja nüüd siis see kauaoodatud Armeenia-kaotus. Alustan samuti sellest Steven Enochist, Connecticuti ülikooli mängijast (ladus meile 30p+15lp – toim.). Ta Armeenias käinud pole. UConi ülikool on aga USA-s ca 25 parema seas. Tegija. (Teiseks põhjuseks: vt ka allpool jutt vahetuste kohta).

Riikide suhtumine oma rahvuskoondisse on erinev. Kui Armeenia koondis koju lendas, sõitis Jerevani mängijaist vaid seitse (võib lisada, et samal printsiibil on näiteks Aserbaidžaani naiste võrkpallikoondis tõusnud maailma tippu – toim.).

 

¤ Lühidalt: miks me kaotasime – sundimata pallikaotused enamuses mängudes, oma praak, nõrk visketabavus.

 

¤ Koosseisust. Puudus tasakaal liinide vahel ning see oli tugevalt ääremängijate poole kaldu – võrdluses tagamängijatega. Tsentrit meil polnudki, Heivo Parrol mängis vaid episoodiliselt.

 

¤ Tagamängijate rotatsioonis oli selgelt vähe mängijaid. Valge puudumine oli valus.

 

*       *       *

Visnapuu jätkab mõningate positiivsete aspektidega, mis ta turniirist silma ja kõrva taha pani.

 

¤ Jättes viimase võidumängu kõrvale, kaotasime eelmised viis mängu kõik 2-12 punktiga. Keskmine kaotus oli neis viies mängus 5,8 punkti. Meil polnud ühtegi nö lagunemist, mängu lõikes; veerandaega osas küll.

Järgmisele mängule tulime iga kord nagu esimesele mängule, võitluslikult. Ükski kaotus eraldi ei murdnud meeskonda, mida iga muu võistkonnaga oleks võinud juhtuda. On väga tavaline, et sellisel foonil mingil hetkel meeskond kukub kokku. Meil seda polnud.

 

¤ Füüsilist allajäämist vastasele polnud. Sageli vastupidi. Olime väljakul agressiivsem ning kõrgema intensiivsusega meeskond.

 

¤ Statistika järgi tekib küsimus, miks me edukad polnud. Näiteks keskmiselt endale lastud punktide osas olime kõrgel kohal, niisamuti üsna esiotsas lauapallide ja korvisöötude skaalas.

 

¤ Positiivne on kindlasti, et mõningate meie mängijate vastu tunti väljast huvi. Need on: Hermet, Tamm, Soodla ja Kirves. Pisut oli minu jaoks üllatav, et Jurkatamme polnud selles reas.

 

*         *         *

Indrek, turniiri ajal kirjutasime ja rääkisime sellest, et mängulõppudes kadus meil teravus ja ei leidunud meest, kes oleks võtnud ja teinud.

See ongi üks asi, mis veel lisamata. Otsustavate hetkedel meil tõesti pole nö munadega mängijat. Meest, kes võtaks ette õigeid ja efektiivseid lahendusi. Pigem veeretati pall teistele. See on osalt ka seesama vana hea killer-instinct’i puudumine.

 

Maa-ala vastu mängimisest oli palju juttu, seda tehti meiega „iga päev“ edukalt.

Vastus lihtne. Maa-ala vastu pole võimalik edukalt mängida, kui sisse ei viska (meie kaugvisete protsent oli läbi turniiri 21,6 % - toim.).

 

Milline oli meeskonna moraal, sisekliima-keemia mida päev edasi, sammudes kaotuselt kaotusele?

Kui aina kaotad, enesetunne loomulikult vajub alla. Ma ei saa välja tuua midagi erilist ses mõttes. Võibolla elasin mina rohkem üle kui nemad... Nemad on seda juba kogenud, mullu U18 EMil (96.-97. poisid).

 

Jäi teravalt silma ka see, et 11 mängijast seitsmel (Parrol kõrvale jättes) oli üldine tabavusprotsent alla 31,8 %. See on ikka ehmatav number...

Kehvad numbrid ja mis veel üllatavam - sa vaatad siinkohal üldist visketabavust, aga kui võtta veel eraldi kolmeste tabavust, siis üle 20 % on see vaid Hermetil (41,7), Jurkatammel (34,8) ja Jürjensil (30). Eriti murelikuks teebki see, et eemalt pidid skoorima pikad.

 

Klassikud on öelnud, et „saatan peitub detailides“. Sul on küllap oma tunnetus peas, oma aimdused, millised detailid lonkasid või kus oli ebaklapp meeskonnas?

Kas just detailid, aga kordan olulisemat: sundimata pallikaotused ja visketabavus. Lisaks otsin ma enda jaoks selgust vahetuste rotatsiooni kohta. Sai proovitud erinevaid variante, igatepidi. Mul endal sellele veel vastust ei ole, aga ma töötan selle kallal.

 

Enamjaolt tõi vahetuste rotatsioon mängu soovimatuid rütmimuutusi. Ideaal, mida ilmselt iial ei saavutata, on püsida 40 minutit ühel nivool. Edukat retsepti ma ei leidnud ning vahetused tõid mõõnu enamuses kohtumistes. Siit jõuamegi jälle selleni, et täiskoosseisuga saime teha vaid kaks kontrollmängu, paar mängu jäi puudu.

 

PISUT NUMBREID

¤ Eesti sooritas EMil keskmiselt 66 viset mängus ja viskas keskmiselt 66,7 p mängus. Endale lasksime visata 68,5 p. Selle viimase näiduga mahtusime esikümnesse.

¤ Eesti sai keskmiselt 43,8 lauapalli – see oli 7. näit 21 koondise seas.

¤ Saime kirja 15,7 korvisöötu mängus, mis oli turniiri 6. näit.

¤ Tegime 18,8 pallikaotust, olles kehvemate seas.

¤ Kolmeseid tabasime 21,6 %, mis oli EMi 18. näit – tagantpoolt neljas.

¤ Kaheseid tabasime 44,4 % - see oli 11. näit.

¤ Vabaviskeid tabasime 60,7 % - see oli 16. näit.

¤ 11st 7 Eesti koondise mängija üldine visketabavus oli 31,7 % või vähem.

¤ „Normaalne“ tabavus platsilt oli: Soodla 79,2 %, Hermet 42,4 %, Jurkatamm 42,9 %, Käbin 41 %.

¤ Resultatiivsemad: Hermet 11,8+4,8lp, Jurkatamm 10+3,5lp+1,5rs, Post 9,2+4,2+4,7, Käbin 8,2+2+3,2, Soodla 7,3+7,5lp, Tamm 6,5+5lp, Viilup 3,6+3,2+1,6, Kirves 3,8+5,2+2, Jürjens 3,3+1,8, Lips 2,5+1,7+1, Pajumets 0,8+0,8lp.

 

Kirja pani Aldo Maksimov

Chalkida-Tallinn

Sünnipäevad
Täna, 10. mai
Belinda Lepmets (19)
Homme, 11. mai
Janar Aniste (21)
Margus Klementsov (32)
Sulge

Ülekanded