ONLINE mängud
Eesti Korvpalliliit
PAF liiga
Korvpalli Meistriliiga
Naiste liigad
Meeste Saku liigad
G4S Noorteliigad
Rahvaliiga
Seeniorid
Karikavõistlused
Nordic Cup
3x3 korvpall
Koondised
Tule trenni
Treenerid
Audentese Spordigümnaasium
Kohtunikud
Videoarhiiv
Pood
Korvpall 2030
piletid

Uudised

Pirgit Püü, üks liidreid ka koondises

Püü loodab taas kaugemale lennata, lõunasse

15.06.2015

Väike prints istus kivi peale ja tõstis silmad taeva poole.

„Ma küsin endalt,“ ütles ta, „kas tähed ei paista mitte selleks, et igaüks leiaks ühel päeval enda oma. Vaata minu planeeti. See on otse meie kohal... Aga kui kaugel eemal ta on!“

Antoine De Saint-Exupery

Aprillis sai lõpu naiste korvpalli hooaeg. Oodatud finaalseerias olid oodatult vastamisi mullune meister Tallinna Ülikool ning 1182 Tallinn. Kaks naiskonda, kelle rivaalitsemine on kohalikku korvpallielu kaunikesti ilmestanud.

 

Samad naiskonnad kohtusid Eesti-Läti Ühisliiga pronksimängus Riias ning seal sai võidu TLÜ. Magus ühele poolele ja väga valus teisele. Eesti meistrivõistluste finaalseerias võttis 1182 revanši, olles kaotatud avamängu järel kolmes järgmises küllalt selgelt parem. Nii jäi kahe suure vastasseis justkui viiki. Mõni hindab enam küll ühisliiga pronksi, kuid samas ju öeldakse – parim selgub seerias.

 

On tähelepanuväärne, et ainsa mängijana Eesti lavalaudadel on nüüd kaks aastat järjest meistriks tulnud Pirgit Püü. Veelgi olulisem on lisada, et ta tunnistati kõige väärtuslikumaks mängijaks (MVP) nii mulluses kui tänavuses finaalseerias. See on ka üheks põhjuseks, miks teda Basket.ee ja kuukirja jaoks intervjueerisime.

 

Usun, et mullune finaal oli ka põhjuseks, miks 1182 Tallinna juht ja mänedžer Rando Reining enne lõppenud hooaega Püü sisse piiras, sihikule võttis ja ära „võrgutas“. Reining ise on käsitlenud seda hooajaeelset keerulist värbamise protseduuri oma usutluses kuukirja eelmises numbris, seega oli kuidas oli. Püü alustas hooaega „must-valgete“ ehk 1182 rivituses.

 

See hooaeg seljataga, on Püü emotsionaalselt valmis taas piiri taha, välisliigasse mängima minema. Sellest ja paljust muust räägib parimais mängija-aastais naine allpool.

 

Hiljuti jagas Pirgit Püü Facebookis ka oma highlights'e 2014/15 - vaata neid SIIT. 

 

Pirgitiga kohtusime Tondi Grillis, siis kui oli veel sallikandmise aeg - käimas oli alles TÜ/Rocki ja Rakvere Tarvase poolfinaalseeria. Ta oli juba kohal, kui populaarsesse ajaveetmiskohta saabusin. Mingil kummalisel moel ei märganud ma teda, vaid peaaegu et istusin teise lauda maha. Kuidas saab olla, et kinnises ruumis teda ei märka...? Üsna solvav.

 

Kelle poolt oled: Rock või Tarvas?

Igal juhul Tarvas. Ma ei ole kunagi Rocki poolt olnud (muigab).

 

Klubihooaeg läbi, kas on nii: lõpp hea, kõik hea?

Kui oleks „eestikate“ finaali nüüd tappa saanud, võrduks hooaeg katastroofiga. Ütleme nii: maksimum jäi saavutamata, kuid lõpp pakkus siiski positiivse tunde Eesti MV kulla näol. Eks see ikka teatavat lohutust andis. Vastasel juhul olnuks väga sant tunne.

 

Aga isiklikus plaanis?

Oli suhteliselt raske hooaeg. Alguses ma ei treeninud koos võistkonnaga. Pärast 2014 a EM-kvalifikatsioonimängu Riias olin kaks-kolm kuud täiesti audis. Tuli uurida, kas hüppeliigese sidemetes on rebend, mõrad või mis. Kui sain jala stabiilsemaks, lülitusin rohkem võistkonna tegemistesse. Nüüd on kõik korras.

 

Kas vahetaksid Eesti mv kulla ühisliiga pronksi vastu?

Ma ei tahaks päriselt öelda, et vahetaks. Aga ühisliiga pronks olnuks magusam suutäis. Magusam ka ses mõttes, et see oleks tulnud ühe mänguga, mitte seerias. Üks mäng tähendab täielikku valmisolekut just sellel konkreetsel päeval - tohutut kontsentratsiooni ja hetke löögijõudu, vormi. Sel päeval oli parem Tallinna Ülikool. See oli suur pettumus.

 

Mis siis juhtus?

Mis juhtus? Eks me teadsime selle mängu kaalu. Oli ülehäälestumist, paljud meie mängijad põlesid läbi.

 

Mis hinde annaksid endale hooaja kokkuvõttes? Kaks aastat järjest oled olnud finaalide MVP, seega ei saa endale eriti miinuseid laduda?

Ei ütlekski enda kohta midagi hullu. Sulandumine uude võistkonda polnud siiski nii lihtne kui kõrvalt võis paista. Algus kindlasti polnud nii lihtne, oli pigem üpris raske. Pidin tegema taktikalisi trenne. Samas, mind võeti 1182-s hästi vastu, midagi ei saa öelda.

 

Aga olukord talvel? Probleeme oli pärast suurele tõusule järgnenud mõõna ajal vist kõigil?

Hooaja algus oligi ilmselt liiga ilus (novembrikuus oli 1182 ühisliiga tabeli tipus 11 võidu ja ainsagi kaotuseta – toim.). Sealt teatud mõttes ainult kukkuda oligi võimalik...

 

Jaanuaris oli Howard perekondlikel põhjustel pikalt Ameerikas, kuid Gerly (Kostla – toim.) sai imeliselt hakkama. Sellal saime ka ühe oma magusaima võidu, kodus SK Cesise üle 25-punktisest kaotusseisust.

 

Täielik nullseis oli muidugi pärast Riias toimunud Final Sixi, pean silmas eeskätt viimase päeva pronksimängu (olin ise Riias ja mäletan neid kujusid, neid nägusid – nad tõmbusid siis enamuses omaette, ei olnudki soovi neid küsimustega tülitada, lasta vaid olla, öelda mõni lihtne sõna... – toim.).

 

Pärast Riiat andis Howard meile neli vaba päeva. See oli ainuõige otsus. Pidime seejärel hakkama mängima Audentesega poolfinaali ja sealt saime tunde ja tahte vaikselt tagasi. Enne seda oli peksasaanu tunne... Tiitel, mis saabus pisut hiljem, tõi vaimse tasakaalu tagasi.

 

Esimese finaalmängu me kaotasime, kõik mäletavad. Siis istusime pärast garderoobis ja mõtlesime, et nüüd siis nii ongi?? Õnneks suutsime leida endas nii vaimsed kui taktikalised käigud, et see seeria kindlalt ära võtta. Kuid ikkagi peab kokkuvõtteks ütlema, et oli äraütlemata raske hooaeg, midagi lihtsat siin ei olnud.

 

Ühisliiga kui selline. On see hea, ainuõige väljund Eesti tippklubile?

Ühisliiga on hea, aga üks mäng nädalas ei ole piisav. Võiks kindlasti olla rohkem mänge – eks sellel tasemel, selles vanuses arened ju ikkagi mängudega. Minu hinnangul tuleks ühisliigaga ühendada Rootsi ja Soome klubisid.

 

Algusesse tagasi. Oled pärit hoopiski Märjamaalt. Kus sa alustasid? Kas vanemad elasid ja elavad praegugi Märjamaal?

Nemad olid ja on Märjamaal, tõelised märjamaalased. Sporti tehti meil üksjagu: ema on kehvalise kasvatuse õpetaja, isa mängis jalgpalli.

 

Vanemad on minu korvpalli alati toetanud, alati käinud mängudel kaasa elamas ning positiivset mõju avaldanud. Näiteks kui ma Hispaania klubis olin, käisid nad hooaja jooksul kaks korda mul külas.

 

Nooruses olin jube aktivist. Tegin kergejõustikku, ujumist, olid pidevalt staadionil. Käisin paralleelselt ka rahvatantsus ja tegin ka peotantsu. Lõpuks tuli valida üks harrastus, üks kirg. Ma valisingi – korvpalli.

 

Jooksualadel, muide, olin ma väga hea. Käisin keskmaajooksudes võistlemas isegi väljaspool Eestit, mäletan et Rootsis sai käidud. 800 m oli ilmselt mu leivanumber. Kiire olin, kuid samas olin ka suur põdeja. Võisin tundide viisi enne starti hädaldada, et ma ei jõua joosta, „ei jõua-ei jõua“ ning lõpuks läksin ja võitsin ära. Loomulikult olin õuelaps.

 

Miks ja millal Tallinnasse lahkusid, edasi läksid?

Kolisin Tallinnasse üheksanda klassi poole pealt, läksin siis erakooli. Kümnendasse klassi läksin juba Audentesesse. Üsna varakult algas minu iseseisev elu. Hirmu ühikaelu suhtes nagu polnud, käisin ka Märjamaalt Raplasse Tiiu Kose juurde trenni iseseisvalt kaua enne üheksandat klassi.

 

Siirdusid päris varakult, 20-aastasena välismaale, Hispaania esiliigasse. Kuidas see juhtus ja kuidas sul seal edenes?

Lihtsalt, tol hetkel oli mul soov minna välismaale, saada Eestist ära. USAsse, erinevalt paljudest teistest meie korvpallitüdrukutest, pole mind kunagi tõmmanud. Jäin esialgu Eestisse. Jätkasin pärast Audentese gümnaasiumiosa õpinguid Audenteses kõrgkoolis ärikorralduse erialal.

 

Hispaaniasse sattusin aga suuresti tänu Kerdu Arbetile, kes sebis ise endale koha Hispaanias. Mängisime Eestis koos ja ma siis ütlesin, et „tahan ka minna“. Ta natuke uuris, helistas, rääkis inimestega ning peagi oli ka mul koht ja leping olemas.

 

Hispaanias elasin-mängisin kahes erinevas linnas, kokku kolm hooaega. Ligi kaks aastat olin Ourenses, kus sain üheks põhitegijaks. Miks ma ära tulin? Ei teagi, polnud konkreetset põhjust. Lõpuks tüütas lihtsalt ära, kogu see ladina-euroopa eluolu. Keel oli selge, aga olin tüdinud.

 

Nüüd said 27. Oled mänginud Eesti tippklubides, mitu aastat Hispaanias. Samas oled ka nö mängija parimas eas. Kas midagi on jäänud tegemata, mõni julge otsus vastu võtmata? Mida senised kogemused on sulle andnud ja mis saab edasi?

Oma aastate kohta sain Hispaanias mängides tugeva korvpallikooli. Ka kogemuste osas tunnen ennast juba ammu karastununa. Ühegi treeneri hoiak, olek või suhtlemisviis ei suuda mind enam endast välja viia ega kõigutada. Aastad Jaanus Levkoi käe all, treener, kellelt sai kõike... Mõni treener räägib karjuvas kõneviisis, mõni räägib nagu lapsega, ma võtan kõik vastu, kohanen, lepin.

 

20-selt Eestist ära minna oli ainuõige otsus, et mängijana areneda. Tol hetkel olin siin Eestis nullseisus. Jäin ja jään selle sammuga väga rahule, nüüd tagasi vaadates. Kõige rohkem mõjutas see kindlasti minu mängulist enesekindlust. Treeneripoolne usaldus oli Hispaanias suur ning lihtne on mängida, kui treener sind 100 % usaldab. Sama oli mullu TLÜ-s ja tänavu 1182 Tallinnas.

 

Ütlesid pärast mullust (2014) finaalseeriat, et on ka üksjagu pakkumisi väljastpoolt Eestit. Ometi alustasid hooaega Eestis ja 1182-s...?

Ma ei räägikski siinkohal sellest vigastusest. Pakkumisi oli... Kuid isiklikult, emotsionaalselt ma polnud võimeline minema. Tundsin end halvasti. Äraminek ei tundunud tol hetkel õige. Ma lihtsalt ei leidnud selleks endas jõudu.

 

Aga olukord nüüd? Situatsioon on paljuski sama, pealtnäha. Eestis sai läbi edukas hooag – klubi sai kulla ja sina finaalseeria MVP. Vanus on ka sobilik.

Olen nõus. Praegu ma tunnen, et olen valmis minema ja tahan seda. Tuleb vaid oodata ja vaadata. Ehk leian ka sobiva pakkumise.

 

(Veidi spekuleerime ning sellest pisut kaootilisest  jutust jääb mulje, et Pirgitil ei ole kaugelkti midagi „kosilaste“ vastu näiteks Türgist, Prantsusmaalt jms.)

 

Veidi 1182-st. Tundub, et võistkonnal on küllaltk hea sisemine keemia, meeskonnavaim. Hoolimata sellest, et tiimis on erinevaid ja üsna omamoodi isiksusi. Kuidas see keemia tekib ja kuidas seda rasketel hetkedel – mida naiskonnal sel hooajal jätkus, üleval hoida?

Eks esiteks peab treener tabama hetke vaimu. Treeneritel ja mängijatel peaks endal olema häid lahendusi, et ei tekiks konflikte. Näiteks need neli päeva pärast Riiat – see oli ideaalne olukorra lahendus.

 

Kui tulime Riiast, siis me ei rääkinud sellest ebaõnnestumisest, ei lahanud detaile. Meil on kogenud mängijad. Mõnikord võib olukord olla vastupidine, aga see olukord nägi ette, et me neist asjust avalikult ei räägi – et ei tekiks mõttetuid konflikte. Teatud asjad jõudsid igaüheni teist teed pidi. Näpuga näidata polnud vaja.

 

Howard Frier? Tema panus ja hakkamasaamine debüüthooajal?

Igal treeneril on naistega raske. See on olnud ka tema jaoks keeruline aeg, keeruline aasta. Küll ta kindlasti alguses vaatas ja mõtles, et mis nüüd... Esimene aasta ongi õppimise aasta – seda, mida teada tahaks, on mõõtmatult palju.

 

Eks Frier sai kogemuse võrra rikkamaks. Kui ta ehk teadis,  et lastega pole alati kerge, siis nüüd sai ta teada, kuidas on naistega (naerab). Korralik õppetund. Samas ma ei ütle, et tal oli suuri probleeme.

 

Ise püsisid hooaja vältel terve. Oled A-koondise kaheksa põhikandidaadi hulgas, nii et pead alustama treeningutega alles augusti keskel. Mida niikaua teed?

Homme (ammu oli ära – toim.) on meil tüdrukutega saalijalka. Suvel mängin palju 3x3 tänavakossu. Iga mängija selles vanuses ilmselt juba teab päris hästi, kuidas ennast vormis hoida. Mina võtan ka mõne konsultatsiooni, teen sellest lähtuvalt treeningkava ning hakkan varakult põhja laduma.

 

Sel sügisel alustab koondis taas EM-tsüklit. On sul mingeid sihte seoses koondisega?

Ei tekita endale sellega seoses mingeid üleliigseid kohustusi ega stressi. Täna me ei tea veel sedagi, kellega me novembris mängima hakkame. Nii et iga asi omal ajal.

 

Pean tunnistama, et mingi hetk olingi koondisest juba loobunud. Treenerite usaldus polnud minu suhtes kuigi suur ja see tekitas kergelt käegalöömise tunde. Kuid viimases tsüklis sain tänuväärselt mänguaega ja tajusin hüppeliselt ka usalduse kasvu. Sellel koondisel, kui nüüd paremad ka kõik kokku saaks, oleks potentsiaali küll.

 

Kirjutasid talvises Korvpalliliidu kuukirjas rubriigis „Mängija päevaraamat“, et püüad väga hea meelega mängude ja treeningute vahel täita ka oma tädikohuseid. Oskavad su väikesed sugulased ka sinu pingeid maandada või on nad ise alles parajad röövlid, energiavampiirid?

Oo jaa, ikka. Nendega koos on lõbus ja hea. Nad käivad mängudel ja on parajad tujutõstjad. Oleks vaid mul aega rohkem...! Suvel saan endale seda lubada.

Vaba aeg. Vaatad ka telekast korvpalli, Euroliigat? Kelle poolt oled? Või on sul mõni eriskummaline hobi? Kogud marke, liblikaid, pildistad vanu uksi, virmalisi?

Korvpalli ikka vaatan. Neist, kes Euroliiga poolfinaali jõudsin, olin vaid Reali poolt -  ja nemad võitsid. CSKA ja Ülkeri poolt ei ole ma kohe üldse, Olympiacos ka eriti ei istu.

 

Mingeid veidraid huvisid mul ei ole, kui selleks mitte lugeda mu õpinguid Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis. Tuleval talvel saab must ametlikult medõde - omandan niisiis elukutse.

 

Piltidel Pirgit Püü, erinevas vormis, erinevatel aegadel...

 

 

Sünnipäevad
Täna, 27. september
Peeter Ainsam (75)
Jevgeni Ignatjev (54)
Tarvo Kruup (42)
Freddy Talts (31)
Tatjana Tretjakova (37)
Homme, 28. september
Valdek Pukk (60)
Mikk Teder (34)
Sulge

Ülekanded

   
Sulge

Pärnu | FEC