ONLINE mängud
Eesti Korvpalliliit
PAF liiga
Korvpalli Meistriliiga
Naiste liigad
Meeste Saku liigad
G4S Noorteliigad
Rahvaliiga
Seeniorid
Karikavõistlused
Nordic Cup
3x3 korvpall
Koondised
Tule trenni
Treenerid
Audentese Spordigümnaasium
Kohtunikud
Videoarhiiv
Pood
Korvpall 2030
piletid

Uudised

Kristo Raudam. Foto: Siim Semiskar.

100 LUGU | Kristo Raudam: mingil hetkel olin käinud 29 Euroopa riigis ja pea kõigis korvpalli tõttu

11.03.2021

Eesti korvpalli 100. sünniaastal oleme saanud üleilmse pandeemia tõttu järjest selgemalt aru täis tribüünide ja seal istuvate fännide tähtsusest. Kuigi kodukamaral veel fänne spordisaalidesse lubatakse, siis mujal maailmas mängitakse enamasti tühjade tribüünide ees. Korvpalifännidega on pea poole oma elust tegelenud ka seekordne loo kangelane Kristo Raudam. Täna oma 41. sünnipäeva tähistav mees on jõudnud pikalt töötada Korvpalliliidus, anda välja korvpalliteemalist ajakirja Basket, mõista väljakul õigust Eesti meistriliiga finaalseerias ning seista hea selle eest, et meie esindusklubi BC Kalev/Cramo kodumängud saaksid peetud parimal võimalikul tasemel. Sellele lisaks on ta olnud esiliigaklubi Tamsalu Los Toros üks eestvedajaid ja treener ning aidanud Eesti korvpallifännil käia vaatamas tippkorvpalli üle terve Euroopa.

Nooremana ka ise osava pallipatsutajana väljakul jooksnud Kristo Raudamiga saame kokku Audentese Spordikeskuse teisel korrusel, kus asub Eesti Golfiliit. Nimelt töötab Raudam praegu Golfiliidu peasekretärina. See ei sega meid siiski Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul sel korral keskendumast korvpallile. Miks ei saanud loo kangelasest tipptasemel mängijat? Millised ülesanded on pressiesindajal Eesti korvpalliklubi juures? Millisel Euroliiga klubil on kõige ägedamad fännid ning miks on Raudamil kaks sünnipäeva? Lisaks neile küsimustele said pika jutuajamise käigus vastused veel paljud huvitavad küsimused.

 

Kumb on ägedam ja südamelähedasem mäng – korvpall või golf?

 

Mõlemad on ägedad mängud. Enamikul inimestel on nooruspõlve armastus ja hiljem tulevad järgmised armumised. Maitsed muutuvad ja nii edasi. Need on minu jaoks kaks kõige ägedamat mängu ja ma ei tee neil vahet. Täna ma ise korvpalli enam ei mängi ja seotust on veidi vähem, aga ei saa väita, et jälgiksin korvpalli vähem kui varem. Golfi suurim pluss on see, et saad alustada mängimist väga noorelt ja mängida praktiliselt, Aadu Kana sõnade järgi, tuhastamiseni välja. Paljude teiste aladega tegelemiseks peab füüsis olema väga heas korras, golfi saab nautida ka siis, kui tervis pole kõige parem. Tippgolf on muidugi väga füüsiline ala.

 

Kuidas on nii juhtunud, et oled kogu oma senise elu suutnud töö ja hobi ühildada? Oli see kindel plaan või lihtsalt juhtus nii?

See juhtus. Mu eriala, milles mul on ”lõpetamata magistrikraad”, on hoopis IT. Ülikooli kõrvalt lõin mängu nimega Kossubörs. Sealt tuli sujuv üleminek Korvpalliliitu, kes vajas kodulehte. Selle tegime valmis väikese seltskonnaga. Korvpalliliidus töötasin üheksa ja pool aastat. Pärast neid aastaid mõtlesin endamisi, et aitab spordist ja ei enam, aga poole aasta pärast tehti huvitav pakkumine BC Kalev/Cramost. Ei saanud sõpradele (Toomas) Linamäele ja (Ivar) Valdmaale ei öelda. Seal olin neli hooaega. Vahepeal põikasin ka kinnisvarasse ja kui need mõlemad ära lõppesid, siis pool aastat mõtlesin, et nüüd hakkan millegi muuga tegelema, aga siis kutsuti jälle, et tule ikka alaliitu juhtima. Siin ma nüüd siis olen, kolm aastat hakkab kohe täis saama. Veidi naljakas. Kuidagi sujuvalt olen ikka ja jälle sattunud spordi juurde. Ju see on mu saatus.

 

Oled inimestele silma jäänud.

 

Võib-olla ka.

 

Nullindate algusesse jäi ka Korvpallisõprade Seltsi loomine. Millega tegu on ja kuidas tuli säärane mõte?

 

Idanema hakkas mõte 2001. aastal Türgis, kus nägime, et korvpalliarmastajaid on hästi palju. Mõte realiseerus lõplikult 2002. aasta alguses, kui käisime bussiga esimesel korvpallireisil Ungaris. Seal oli asjalik seltskond bussis koos ja sai mitmeid eluaegseid sõpru, kellega suvel sellele MTÜ-le alguse panime. Seltsil on erinevatel aegadel olnud liikmete arv nagu Ameerika mäed. Vahepeal oli vaimustus korvpallist suurem, siis kasvas liikmete arv üle saja. Aga me pole kunagi otsinud kvantiteeti, vaid pigem kvaliteeti. Tänaseks on liikmeskond oluliselt väiksem, aga kui on mõni suurem üritus, näiteks finaalturniirile minek aastal 2015, siis seltsi vanad liikmed ja liikmete tuttavate tuttavad kohe aktiveeruvad. Kui ma õigesti mäletan, siis minu kaudu läks loetud päevadega 204 piletit väga magusasse tsooni Riias. Oliver Läll joonistas Korvpalliliidu seinal olevale Riia areeni tribüünikaardile kasti järjest suuremaks: „Raudam, tahad jälle 30 piletit? Kust ma sulle annan neid pileteid varsti niimoodi?“ Midagi me teeme õigesti Korvpallisõprade Seltsis, sest millegipärast tahavad kõik ikka reisida meiega. Viimane näide: enne koroonaaega käisime Peterburis Zeniidi – Kalev/Cramo mängul ja sealgi sai ühest bussitäiest kaks bussitäit rahvast. Mitte mingisugust reklaami tegemata.

 

-Kristo Raudam ja Janar Filippov 2009. aasta EM-il Poolas Ricky Rubioga sõbrapilti tegemas | Foto: Erakogu

 

Pakun, et kõige rohkem sõite toimub Kaunasesse.

 

Kaunases oleme igal aastal ikka ühe korra käinud. Hetkeseisuga võib arvata, et sel aastal sinna asja pole, aga kui koroonaaeg otsa saab, siis ju saame ikka mõne Kaunase otsa ka teha. Mingil hetkel olin ma käinud 29 Euroopa riigis ja pea kõigis olen ma käinud korvpalli tõttu. Nüüd olen mõnedesse riikidesse ka golfi tõttu sattunud.

 

Teine suur asi paralleelselt Korvpallisõprade Seltsi loomisega oli korvpallikohtuniku paberite tegemine?

 

No esimesed paberid said tehtud tegelikult aastaid varem. Eks koolis toimuvad ikka klassidevahelised turniirid ja siis on vaja kedagi, kes vilistaks. Sealt sai see alguse. Mingi hetk mõtlesin, et lisaks mängimisele võiks maakonnaliigat vilistada. Jube raske on käia Tamsalust vilistamas, kui sul ei ole juhiluba, sest oled alles 15-aastane. Ma arvan, et olin umbes 15-aastane, kui vilistasin esimest korda maakonna esiliigat. Mäng oli legendaarne, kus ühel pool olid Sander Veteranid, kus olid mitmed väga legendaarsed endised mängumehed ja korvpallitreenerid, ning teisel pool olid Lurichi Noored, kus väljakul oli (Sven) Pugonen ja pingil Aivo Erkmaa. Üritasime seda mängu teise kohtunikuga kuidagi ohjata, ega see kerge ei olnud. Keskkooli lõpetades tulin Tallinnasse ülikooli ja korraks jäi kogu asi aastaks seisma. Ülikool võttis esimesel aastal oma ja polnud mingit suurt unistust, et minust peaks kohtunik saama.

 

Ühe Kalevi spordihallis toimunud Eesti meistrivõistluste mängu ajal vilistasid tulevased kolleegid õudselt kehvasti ja siis ma sõpradele ütlesin: „Kurat, ma vilistan ka paremini!“ Ja siis tundsin, et pean selle kohtunikuasjaga ikka jätkama. Uuesti litsentsi teinuna vilistasin paar aastat noorte mänge ja esiliigat ning mõni aasta hiljem õnnestus ka meistriliigasse jõuda. Esimesel aastal õnnestus vilistada ka kahte finaalmängu, nende seas ka otsustavat. Mäletamist mööda võitis Tartu Rock 4:2 BC Kalev/Cramot. Seejärel õnnestus Kediniais vilistada ka Balti liiga kaheksandikfinaali Riia ASK-i ja Nevežise vahel. Hooaeg hiljem tekkisid seal kohtunike pundis erimeelsused ja tundsin, et ma ei taha seal sees olla. Erimeelsuste eestvedaja jäi mõni aasta hiljem vahele panustamisega mängule, mida ta ise vilistas. Lisaks sellele tuli ka muid tegemisi peale ja kadus kohtunikuks olemiselt fookus ära. Mis siin salata, veidi mõjutas otsuseid ka läbielatud avarii. Järsku ei tundunud maailma kõige lahedam asi pimedatel õhtutel näiteks Valga vahet uhada. Kohtunikud pole iseloomult kõige kergemad inimesed. Hea sõber, kadunud Matti Mettas, endine tippkohtunik ja komissar, ütles: „Kohtunikud on üks paras egoistide plejaad.“ Eks see on ka õige, kuna kõik on ambitsioonikad. Kui nad ei oleks ambitsioonikad, siis nad ei lööks läbi.

 

Paranda mind, aga kas mitte Tamsalu korvpalliklubi Los Toros ei loodud mitte samal ajal?

 

Los Toros loodi kahe mu sõbra poolt aastal 1996. Nad käisid Hispaanias reisil ning kuna Chicago Bulls oli sel ajal kõige kuumem nimi kõikide noorte korvpallifännide jaoks, siis panidki hispaania keeles härjad ehk Los Toros. MTÜ asutasid kaks inimest, kellest üks veab seda senimaani. Esialgu mängisin seal 5-6 hooaega. Siis hakkasin pooleldi treeneriks, tulime maakonna karikavõitjaks vist neli korda ja ühe korra õnnestus võita maakonna meistritiitel. Lisaks tulime kaks korda meistriks A-klassis. Kui tegelesin aktiivsemalt kohtunikutööga, siis jäi asi veidi soiku. aga siis kutsuti mind varsti tagasi appi, kuna vahepeal oli osa satsist alustanud Eesti liigade mängimist. Avahooaja järel Eesti teises liigas, mis ebaõnnestus, tegime paar põhimõttelist muudatust: mängime nii palju kui võimalik Lääne-Virumaa meestega ja hakkame kodumänge pidama Tamsalus, mitte TTÜ saalis. Teine liiga õnnestus meil muudatuste järel kohe ära võita ja tõusime esiliigasse, kuid sealt kukkusime kohe välja kuna selgus, et esiliigat ikka ei mängi peamiselt suusatamise, kergejõustiku ja muude alade taustaga mängijatega. Aasta hiljem õnnestus jälle teise liiga final four'i pääseda, kus saime kolmandal lisaajal tappa. Treenerina üks valusamaid kaotusi mu elus. Aga saime siiski üleminekumängudele ja seal võitsime kõiki päris suurelt, teiste seas  võistkonda, kus mängis sel ajal noor Janari Jõesaar. Siis tõusime uuesti esiliigasse, kus õnnestus esimesel aastal kohe hõbemedalid võita. See on ka Los Torose parim saavutus. Mängisime esiliigas aastaid. Vedasime seda Rainer Topsiga, aga mingil hetkel tundsin, et talveperioodil ei taha seda lund ja halli ilma vaadata ja olin pikemaid perioode Eestist ära. Teine probleem oli see, et polnud enam Lääne-Virumaa mängijaid. Ega ei ole liiga palju inimesi, kes reede õhtul tahaksid bussi istuda ja minna näiteks Võrru või Kuressaarde esiliigat mängima. Siis otsustasime, et paneme TalTechiga leivad ühte kappi, kuna neil oli oma noortele vaja mingit väljundit. Alguses oli pool võistkonda Los Toros ja pool TalTechi noored ning Kris Killing sai seda asja edasi vedada. Esimesel aastal veel tiksusin pingil, aga tundsin, et see pole ikka päris õige, kui ma üheski trennis ei käi. See ei tähenda muidugi seda, et ühel hetkel ei tahaks uuesti seal pingil edasi tiksuda. Elame-näeme.

 

Kas esimene plaan oli siiski mängijaks saada?

 

Eks noorena tahtsin ikka hirmsasti mängijaks saada, aga mingi aeg sain aru, et seda kasvu ei tule piisavalt. Väiksena sai Kalevi mänge vaatamas käia, mis on omaette lugu. Kui ikka 13-aastane poiss seikleb kõigepealt bussi ja rongiga Tallinnasse. Vaatab mängu ära ja siis kell 23 läheb Moskva rong. Pidime politseinikele Balti jaamas nii mõnigi kord selgitust andma, et miks me sõbraga nii hilja seal tolkneme. Tamsallu jõudis rong kell 1 öösel. Jumal tänatud, et vagunisaatjad olid piisavalt tublid ja ajasid meid õiges peatuses ilusti üles. Nädala sees olid eurosarja mängud, mida vaatamas käisime. Tänasel päeval kui Delfis ühte ülekannet ei tule mingist mängust, on maailmalõpp kohe käes. Inimesed on väga mugavaks muutunud ja kui saali minekuks kulub üle kümne minuti, siis ei viitsita enam minna.

 

Kalevi eeskujul läksin trenni ja esimene edu oli ka, kui C-klassis saime maakonnas pronksi, B-klassis hõbeda ja A-klassis juba kulla. Väike koht ja vähe mängijaid, nii et tuli tihti kõik 40 minutit mängus väljakul olla. Ka tänavakorvpalli sai kõvasti mängitud ja mõned etapid võidetud.

 

 


-Kristo Raudam | Foto: Siim Semiskar

 

Kas lemmikmängijaid oli ka?

 

NBA-s ei olnud valikut, eks Michael Jordan oli peamine. Keel jäi mõnigi kord hammaste vahele, kuna oli vaja teda jäljendada (Naerab.). Eestis imetlesin noorena (Tiit) Sokku ja (Aivar) Kuusmaad. Muidugi kui (Martin) Müürsepp tuli, siis ahhetasid ja vaatasid teda, et milleks ta noorena võimeline oli.

 

Kalevi võitu 1991. aastal vaatasid saalis?

 

Kahjuks kodus telekast. Enne seda mängu õnnestus mul küll samal hooajal ühte mängu saalis vaatamas käia, aga seda mitte. Mäletan, et pärast finaali lõppu läksin õue ja ütlesin väljas mängivatele sõpradele, et Kalev tuli Liidu meistriks. Osad ei saanud aru, mis see tähendab ja ega ma ei saanud ise ka aru. Reaalsem arusaam sellest, mis midagi tähendab, tuli 1993. aasta EM-il. See oli minu jaoks eredam mälestus kui Liidu meistritiitel.

 

Millised hetked võiksid nende kahega võrreldavad olla? On üldse selliseid hetki?

 

Arvan, et kui Saku Suurhallis on olnud täismaja ja võidetud kedagi olulist, siis on võrreldav küll. Näiteks Prantsusmaa võit 2001. aastal. Tšehhi võit Kalevi halli lahkumismängus jättis väga ägeda mulje. Kindlasti Serbia võit kodus täismaja ees. Bulgaaria võit, mis tähendas EM-ile pääsemist. Need on kindlasti mõnes mõttes samaväärsed, kuna siis oled ise seal publikus, oled ise seda fännisektorit sinna organiseerinud ja inimesed on väga õnnelikud. Lisaks ka välisvõidud. Viimati õnnestus ka Põhja-Makedoonias käia ja need on ka väga-väga ägedad elamused. Nad pole saavutusena samaväärsed kui meistritiitel või EM-i 6. koht, aga kui sa oled parajasti saalis ja näed võitu, mida ei oska eeldada, siis on ikka äge küll. Meenub Soomes Tamperes, siis kui Markko Märtin Soome ralli võitis, peeti Eesti, Soome, Saksamaa ja Venemaa turniir. (Hanno) Möttölä versus Müürsepp. 1500 inimest mahutavas Tampere hallis oli Eesti fänne 30-50, nende seas ka tulevane Eesti Korvpalliliidu president. Eesti suutis võita ja meie olime soomlaste keskel väga rõõmsad. Need hetked jäävad meelde päris pikaks ajaks.

 

Oled fännina käinud väga paljudes saalides. Millised tunduvad meie saalid ja fännid Euroopa teiste riikide omadega võrreldes?

 

Eks neid saale ole igasuguseid nähtud. On väga suurtel areenidel käidud, meid on väga väikestesse saalidesse ja kohtadesse pandud, kuna vastasena pole Eesti ehk liiga atraktiivne kõigi, näiteks Horvaatia, jaoks. Eks nad üritavad korvpalli ka väiksemates kohtades populariseerida, viies koondisemänge sinna. Saalid on olnud väga eriilmelised: vanad ja väsinud, väikesed, suured, väga suured ja nii edasi. On ka väga erinevat publikut olnud. Vahel on publikut olnud väga vähe ja on ka väga rahulikku publikut olnud, et ah, küll võidame. Samas on väga hullumeelset publikut nähtud, kes täiega tahaks, et Eesti ei võidaks. Ühist nimetajat siin ei ole.

 

Eesti võib oma saalide üle uhke olla, selles osas oleme kindlasti Euroopa tipus. Küsimus on, kas alati on raha betooni valamine kõige õigem või oleksime pidanud kõigepealt inimestesse investeerima. Leedus, enne kui nad EM-i korraldasid, ei olnud peaaegu ühtegi normaalset saali. Vilniuse Siemens Arena tuli esimesena ja Kaunase omaga läks ka aega. Nad mängisid ikka pikalt väga-väga vanades ja väsinud saalides. Nüüd on neil ka kõikides suuremates linnades vinged hallid. Nad investeerisid inimestesse, treeneritesse ja tänu sellele on nende tase väga kõrge. Eks see omaette küsimus ole.

 

Meil on väga uhked suured saalid, aga kahjuks on nad tühjavõitu.

 

See on intriigi küsimus. Vanasti oli Tartu-Tallinna vastasseis. Siis tekkis Rakvere esiletõus, siis Rapla esiletõus, Pärnu esiletõus on viimase aja teema. Naaberkülale tahetakse ikka ära panna. Tartu fänn ootab pigem, et nad paneks Kalev/Cramole ära. Okei, praegu on see veidi raskem ja praegu tahavad nad Raplale, Pärnule ja TalTechile ära panna ja veidi külmemaks jätab see, kas nad võidavad Valmierat. Eks see on sisse kodeeritud eestlasele ja ilmselt ka lätlasele. Neil on kindlasti olulisem, et Ventspils võidaks VEF-i kui Tartut.

 

Kas parem oleks, kui meil oleks intriig või oleks üks Žalgirise masti tippklubi, kes kohalikus konnatiigis kõigist üle on ja Euroopas tegusid teeks?

 

Teravam tipp ei saa olla nii terav, kui lai on meie püramiid altpool. Võin hea näite tuua aastast 2003-2004, kui liiga viimane oli Rakvere ja A. Le Coq võimutses Endeni käe all. Jube põnev oli. Kõik oli nii tasavägine ja Rakvere suutis ka A. Le Coqi võita. Kõik võitsid kõiki ja jube äge tundus. Teisest küljest oli üldine tase pudru ja kapsad. Eurosarjades ei olnud lootustki selliste satsidega kuhugi jõuda. Täna on Kalev/Cramol eesmärk VTB-s play-off’i jõuda ja tänu sellele püsib meil side Euroopa tipuga. See on kindlasti parem variant. Midagi teha ei ole, kui teise satsi jaoks ei jagu raha ja vahendeid. Täna justkui jaguks mängijaid kahe satsi jagu, aga siis peaks hirmus palju raha olema, et Raiested, Kotsarid, Vened koju suuta tuua ja kahe satsi vahel ära jagada.

 

Leedus oli ju ka Žalgiris mõnelgi aastal valgusaasta jagu ees ja Rytas kadus pärast Euroliigas ja EuroCupil mängimist pildilt täiesti ära. Mingid aastad oligi hoopis Klaipeda ja keegi neljas finaalis hoopis. Sama olukord on Lätis. VEF on kilomeetrite jagu eest ära teistest satsidest. Väikeriikide paratamatus. Ei julge öelda, et sel aastal on parem, kus on kuus jube võrdset satsi, kes löövad üksteisel ninad üles ja on jube äge. Siiralt loodan, et näiteks Pärnu või keegi teine võtab endale eesmärgiks eurosarjas mängimise. Eesti-Läti liiga on tore, aga nagu on näha, et kui mõni mees virutab siin liigas üle 20 silma, siis sellega kusagil lepingut ei teeni. Jääb konnatiigiks.

 

Millised Su tööülesanded BC Kalev/Cramo juures olid? Mida teeb ühe Eesti korvpallimeeskonna pressiesindaja?

 

Pressiesindaja on lihtsalt üks sõnakõlks, mis pandi. Selleks ajaks olin juba 10 aastat ajakirja välja andnud ja otsustati selline ametinimetus panna. Reaalselt olid tööülesanded alates kodumängude korraldamisest kuni meeskonnaga VTB mängudel kaasas käimiseni. Sai ära käidud Astanas, Krasnodaris, Nišni Novgorodis ja Haifas, mis oli üks ägedamaid kogemusi. Paraku kontoris oli meil tol ajal julmalt öeldes kolm ja pool inimest. CSKA-s on usutavasti 40 inimest.

 

 


-Iisraelis 2013. aastal toimunud euromängul Haifa Maccabi - BC Kalev/Cramo teadustaja poolt üles kirjutatud Kalev/Cramo koosseisu leht | Foto: Erakogu

 

Kas pressiesindajana saaksid töötada meeskonnas, mis on Sulle antipaatne?

 

Eks see kindlasti keeruline oleks. Eesti võistkondadest pole tänase päevani ükski mulle antipaatne. See, et üldse keegi tahab vedada korvpallimeeskonda – ma nimetan neid inimesi positiivseteks hulludeks. Alates Jaak Karbist ja Johan Kärbist ja lõpetades kellega iganes. Jumal tänatud, et selliseid hulle leidub. Kas nad teevad seda kõrgliiga tasemel või amatöörtasemel kusagil Rahvaliigas – kõik nad on positiivsed. Tänu nendele hulludele see korvpall püsib.

 

Praegu pole poeriiulitel ühtki korvpalliteemalist ajakirja. Kuidas algas ja lõppes ajakirja Basket tegemine?

 

Kunagi Gert Kiili, kes töötas tol ajal Korvpalliliidus, ütles mulle, et nüüd on vaja hakata välja andma ajakirja. Mõeldud-tehtud, hakkasime koostöös ühe meediakorporatsiooniga kuidagi pihta. Alguses oli kõik lapsekingades ja otsustasime, et iga Korvpalliliidu töötaja vastutab ühe loo eest. Lõpuks selgus, et enamik ei saanud selle suure vastutusega hakkama ja siis arvati, et minule võiks selle kaela sokutada. Tähendas see seda, et alguses oli ka meediakorporatsiooni poolt tugi, kes aitas palju asju teha, aga mingi hetk kadus see tugi ära ja öeldi, et teed äkki ise kõike edasi.

 

Mingi aeg anti seda välja Kalev Meedia alt, siis läksid nad aga pankrotti ja kolm kuud ajakiri ei ilmunud. Arvasin, et see on ikkagi nii äge asi, et hakkasin ajakirja oma firma alt välja andma. Viimane number sai minu käe alt välja antud aastal 2015. Põhitööna tegelesin juba kinnisvaraga, kuid aitasin veel ka Kalev/Cramot. Kui avastasin end USA-s puhkusel olles kella kahe ajal arvuti tagant ajakirjaga tegelemast, mõtlesin, et elu on võimalik ja vajalik natuke normaalsemalt ka elada ja tegin Korvpalliliidule ettepaneku, et nad võtaksid ajakirja üle. Nad pidasid vist aasta vastu, siis üritasid Õhtulehega välja anda. Aga umbes aasta möödudes avastasid ka nemad, et vist ei tule kuidagi välja ja nii ta kahjuks kinni läks. Mõnes mõttes on see kurb, kuna korvpall on ikkagi Eesti üks väga suurtest aladest ja sellel võiks olla oma ajakiri. Ühe ala nišiväljaandega on väga keeruline rahaliselt nulli tulla.

 

Korvpall on olnud Sul kogu aeg kõrvaltöö? Ütlesid, et töötasid kinnisvara alal.

 

Ei. Kinnisvaras olin ainult kaks aastat. Enne Korvpalliliitu sattumist suutsin olla 3-4 aastat Tallinna Ülikoolis lektor, siis töötasin IT koolitusfirmas, seejärel 9,5 aastat Korvpalliliidus, kaks aastat põhitöökohana ja kaks aastat poole kohaga Kalev/Cramos ja nüüd kolm aastat Golfiliidus. Lisaks andsin kümme aastat kuidagi teiste asjade kõrvalt välja ajakirja. Sinna juurde panna ka kõik hobid, kui igal reede õhtul käid näiteks Tamsalus, Tormas või Võrus mängul. Nii mõnegi sõbra sünnipäevale on jõutud siis, kui teised hakkavad juba lauluviisi üles võtma. Paraku olen mõnede asjade arvelt lõivu maksnud.

 

Kas praegu on aega saalis mänge vaatamas käia?

 

Jah, ikka. Eks mugavam on vaadata kodus, kuna tele toob midagi ikka kätte, eriti praegu, kui saalis pead maski kandma. 3-4 mängu olen ikka maskiga ära vaadanud ja kannatab ära, aga eks see ebamugav on. Kalev/Cramo VTB mängudele olen üritanud eelmistel aastatel ikka saali jõuda ja kuna mu kodu on Sõle spordihoone lähedal, siis olen ka sinna sattunud. Ka TalTechi olen jõudnud ja kord aastas olen üritanud Raplas käia mängu vaatamas. Kindlasti on vähemaks jäänud. Eks see on ka sel põhjusel, et talveperioodil üritan käia soojal maal golfivormi lihvimas. Kui vähegi võimalik, siis kõikideks koondisemängudeks üritan saali jõuda.

 

Kuidas tundub klubikorvpalli tase Eestis aastal 2020?

 

Selles mõttes on hästi, et teine kuni seitsmes koht on suhteliselt võrdsed. Hea on näha, et paljudel satsidel on oma nägu tekkinud. Tartu on sel aastal noortele keskendunud ja nii edasi. Võib-olla mõni sats jääb natuke rohkem arusaamatuks, kus eestlaste osakaal järjest väheneb. Kui oma kogukonnale on medal toodud, siis oodatakse seda medalit ka järgmisel aastal ja latti ei taheta ju madalamale lasta. Ma ei ütle, et see on vale. Aga mis on selle klubi suurem eesmärk? Eestis medalile tulemiseks ei pea viit välismaalast sisse ostma, siis võiks olla eesmärk näiteks Eesti-Läti liigas kolmas koht või eurosarja mängimine. Siis on viiel leegionäril mõtet.

 

Kuidas sellesse suhtud, et Eesti klubid, eriti BC Kalev/Cramo, ei mängi eurosarju?

 

Kui on valida, kas Kalev/Cramo mängib VTB-d või Euroopa sideme pärast FIBA Europe Cupi, siis valiks kindlasti VTB. See annab võimaluse mingidki kvaliteetsed leegionärid odavamalt saada ja saame mängud CSKA, Himki, Zeniidi ja Kubani vastu. See kaalub selle üle, kui mängida näiteks Fribourg Olympicu või Ironi Ness Zionaga. Lisaks pole ma kindel, kas need (euromängud) korvpallipublikut väga palju huvitaksid. Kui oled seal väga edukas, nagu Tartu Rock suutis ühel aastal olla, siis see läheb rahvale korda. Kui pole edukas, kuna seal jookseb sulle vastu kaheksa ameeriklast ja kaks kohalikku mängijat, siis rahval kaob huvi täiesti ära.

 

Kalev/Cramo on nüüd VTB-s igal aastal tugev konkurent play-off’i kohale.

 

Jumal tänatud. Ei teagi täpselt, mille arvelt. Kas eestlased on nii palju paremaks läinud või asi vaid treeneris. Leegionärid on igal aastal suhteliselt sarnased olnud. Okei, eelmisel aastal rahapuuduse tõttu jooksid korvi all natuke naljakad mehed ringi (Naerab.). Kui algusaastatel saadi küll mõned ilusad võidud, aga play-off’ist jäädi suhteliselt kaugele, siis nüüd kolm-neli hooaega on oldud tugevas konkurentsis play-off’i koha peale. See toob ka rahvast saali. Kui ma Kalev/Cramosse läksin ja VTB tabelis vaatas vastu 2-10, siis võisin pea peal ka seista, aga rahvas saali ei tulnud järjekordset ''ilusat kaotust'' vaatama. Eestis huvitab inimesi võit. Kui NBA-s käivad inimesed meelelahutust otsimas ning pärast kahe ja pooletunnist show’d inimesed võib-olla ei mäletagi, kes võitis, siis Eestis võid sa teha ükskõik millist valgus-show’d, aga see kõik on teisejärguline. Eks see on kogu Euroopas nii, aga eriti on see Eesti mentaliteet.

 

Kas Euroliigat vaadates on Sul rohelised prillid tugevasti ees?

 

Ikka on tore, kui väiksem meeskond, milleks Žalgirist pidada saab, suudab mängida väga kõrgel tasemel. Eks nad olid ka algusaastatel ikka suhteliselt peksupoisid, sarnane Kalev/Cramo käekäigule. Alguses olid tagasihoidlikud, siis pääsesid play-off’i ning seejärel õnnestus ka 3. koht saada. Kindlasti oli nende 3. koht väga meeldiv. Kogu atmosfäär ja publik on vinged, kui käid Kaunases mängu vaatamas. Umbes 20 korral on õnnestunud Kaunases Žalgirist vaatamas käia, kuna kinnisvaraga tegelemise ajal töötasin põhiliselt Leedus. Siis sai Leedu reise ikka mängude järgi sätitud (Naerab.).

 

 

-Ühel järjekordsel korvpallireisil teel Islandilt Slovakkiasse, vahepeatusega Viinis | Foto: Erakogu

 

Oled Euroliiga final four'i ka vaatamas käinud?

 

Kuus-seitse korda on õnnestunud käia. Ägedad lahingud on seal olnud. Kõige kurvem oli muidugi Moskva final four, kui Müürsepp suutis põhihooaja ainsale kaotusele lisada kaks juurde ja jääda neljandaks. Kõige meeldejäävamad hetked on olnud näiteks Olympiacose 20-punktilisest kaotusseisust välja tulemine CSKA vastu ja võit finaalis.

 

Sul on põhimõtteliselt iga Euroliiga klubiga väike isiklik lugu?

 

Läbi on käidud praktiliselt kõik tähtsamad saalid. Olen käinud nii Moskvas, Ateenas, Madridis kui ka Milanos. Sattunud ei ole Tel Avivi. Istanbuli saalis olen käinud MM-i vaatamas ja vist ka final four'il, Kaunasest rääkimata. Nii et praktiliselt kõik suuremad saalid olen läbi käinud ja ära näinud. Iga selle kohaga on mingi mälestus olemas.

 

Millised fännid eristuvad kohe eriliselt?

 

Kreeka fännid tulevad kindlasti esimesena meelde. Serbiasse pole ma sattunud ja usutavasti on seal ja ka Tel Avivis parimatel aegadel päris äge. Hispaanlased on samuti temperamentsed, aga neid ma nimetaksin pigem positiivseteks hulludeks. Kreeklaste üks sektor, Gate 13 vist oli sektori nimi – seal on ikka mõnisada hullu. Mõtlen just Panathinaikose O.A.C.A. Arenat. See on midagi võimast, kui sinna satud, tasub igaühel ära käia. Ka Kaunases on väga positiivsed hullud ja tunne on üliäge. Omal ajal olid Tau Ceramica fännid väga ägedad. Neil oli paarikümnepealine puhkpilliorkester, mis mängis väga huvitavaid viise ja tõmbas kogu saali käima.

 

Kas see, et oled kohtunikuna tegutsenud, annab Sulle parema arusaama, miks kohtunikud nii- või naamoodi vilistavad ja Sa ei vilista iga nende otsuse peale?

 

Kindlasti. Teisest küljest ajab marru, kui mõni tippkohtunik eksib mõnes väga lihtsas olukorras just selle võistkonna poolt vaadates, kelle poolt sa parasjagu seal saalis oled. Võib-olla ajab isegi rohkem marru, kuna saad aru, et ta tegi ikka täieliku jama. Vahepeal on õnnestunud mõned aastad ka mänge kommenteerida, siis oskad kohtuniku vaatevinklist asja hinnata ja saad aru, miks tuli üks või teine vile. Enam pole tükk aega kommenteerinud mänge, aga kui tänapäeva kommentaatoreid kuulad, siis mõned lähevad ikka väga pöördesse. Mõni mäng kahjuks kuuladki kommentaarina ainult seda, kuidas tema arvates eksib kohtunik siin ja seal. Soovitaksin mõnel mehel teha kohtunikupaberid ära ja proovida vilistada. Natuke liiga palju keskendutakse kohtuniketööle. Ega nad ikka ei eksi nii palju, kui tavavaataja või kommentaator arvab.

 

Kohtunikest on jäänud kuvand kui pimedatest ja rumalatest mängusegajatest.

 

Eks on kindlasti ka negatiivseid näiteid, kus mäng pole nii hästi kontrolli all. Ütlen ausalt, et ma ei ole üldse nende videokohtunike süsteemide fänn. See tapab mängutempot ja mängu peab jääma see mingi võlu, et jah, kohtunike eksimuse tõttu midagi võib-olla juhtuski. Olen nõus, et viimasel kahel minutil, kus mängu saatust hakkab mingi asi otsustama, vaatame asju üle. Mitte see, et mäng läheb tunni ja 40 minuti pealt kahe tunni ja 20 minuti peale, kuna kolm meest kogu aeg kerivad edasi-tagasi ja ei suuda otsustada kõige lihtsamat asja. See on minu arust absurdne ja lõpuks mõjub ka kohtunike tasemele, kui nad kogu aeg arvavad, et saavad videost kontrollima minna.

 

Kohtunik ei vastuta enam justkui otsuste eest.

 

Just. Kunagi vanal ajal, kui veel kahekesi sai vilistatud, oli vastutusala hoopis suurem. Tõsi, eks vigu tuli ka rohkem sisse, kuna ei näinud kõike. Tol ajal pidi olema ikka tõeline mees, et vilistamisega hakkama saada. Kolmekesi peidetakse tihti see nõrgem ära ja nooremat kohtunikku tassitakse meistriliigas. Tippkorvpallis on kindlasti kolmekesi vilistamine eluliselt vajalik. Teisest küljest see ei soosi isiksuste tekkimist.

 

Räägime koondisest ka. Kas jutud uuest kuldsest generatsioonist peavad paika?

 

Meil on kindlasti üle pika aja hästi palju ägedaid kujusid, aga nii kaua, kui nad tulemust pole saavutanud, ei tasu sellega üle pingutada. EM-finaalturniirile jõudmine võiks olla miinimum, siis saaksime esimese linnukese kirja. Jõudmisega EM-il play-off’i saaksime teise linnukese kirja. Enne on nad tõesti lihtsalt väga potentsiaalikas, väga ägedat korvpalli mängiv kooslus. Ei tasu veel liiga eufoorias olla.

 

Kuidas peatreener Jukka Toijala tundub?

 

Ei tunne teda isiklikult. Jube raske on teda millegagi kritiseerida. Esimese kahe mängu põhjal – Makedoonias saadi võit ja kõik tundus väga äge. Teises mängus ta mõne üllatava valiku võib-olla tegi. Üldiselt olen ikka kahe käega poolt, et vajasime verevahetust. Olime liiga seisvasse vette jäänud ja alati on hea, kui keegi kõrvalt tuleb ja teeb mõnda asja natuke teistmoodi. Pluss see roll, et kogu üldisemat pilti näha ja koordineerida. Tiit (Sokk) on väga tubli mees, aga tema ilmselgelt ei olnud selle iseloomuga, kes tahaks seda suurt pilti koordineerida ja tegeleda. Mul on hea meel, et ta valiti ja sellega pandi kindlasti täppi.

 

 


-TTÜ KK peatreener Aivar Kuusmaa ja korvpallikohtunik Kristo Raudam 2009. aastal | Foto: Siim Semiskar

 

 

Kes võiksid Sinu hinnangul moodustada Eesti läbi aegade parima viisiku väljakul?

 

Sellega on keeruline. Korvpall, mida mängitakse aastal 2020 erineb kolossaalselt sellest, mida mängiti aastal 1991 või 1993, rääkimata 50-ndatest või 60-ndatest. Paratamatult need, kes on olümpiavõidu saanud või maailmameistriks tulnud, on tol hetkel olnud tipule kõige lähemal või maailma esikümne mängijad. Nemad väärivad sinna viisikusse saamist. (Priit) Tomson, (Jaak) Lipso tollest ajastust. Tiit Sokk uuemast ajastust. Müürsepp, kes oli tipule väga lähedal ja viies on juba keerulisem, keda eelistada. Kas see peaks olema (Anatoli) Krikun või keegi teine, kes tol hetkel oli maailma tipule väga lähedal, raske öelda.

 

Arvan, et praegused Eesti liiga tagumise otsa mängijad on oma füüsiselt paremad mängijad kui need, kes 50-ndatel mängisid. Tol ajal käis platsil jalutamine (Naerab.) ja viskekohta otsiti mitu minutit, enne kui polnud 30 sekundi reeglitki. Muidugi ma ei ole näinud neid mängijaid, aga mingeid kaadreid olen näinud ja veidi kujutan ette, milline see tase tollal olla võis.

 

Milliseid mängijaid oleksid tahtnud oma silmaga mängimas näha?

 

Kindlasti oleksin Tomsonit oma tippajal tahtnud näha. Neid on palju. Näiteks (Joann) Lõssovit, (Ilmar) Kullamit (Jaak) Lipsot, (Aleksei) Tammistet.  Kindlasti oleks nende mängu tahtnud näha. See on siiski öö ja päev tänase korvpalliga. Igal ajal omad kangelased.

 

Millist nendest ametitest, mida korvpalli juures oled pidanud, enda jaoks kõige ägedamaks pead?

 

Kui olin mängija, kes suutis päris heal tasemel visata 25 punkti mängus, siis oli jumala äge. Kui suutsin vilistada Eesti meistriliiga finaali nii, et normaalselt hakkama ka sain, oli ka väga äge. Kui suutsin ajakirja välja anda või mõne mängu hästi korraldada ja rahva saali meelitada, oli ka tore. Eks emotsioonidega seotud asjad on kõige lahedamad, kui olin ise platsil milleski osaline kas kohtuniku, mängija või treenerina. Ei oska öelda üht, mis oli kõige ägedam.

 

Sel aastal tähistame Eesti korvpalli 100. sünnipäeva. Sul on lausa kaks sünnipäeva. Kas vahepeal mõtled selle peale? (2006. aasta 20. septembril sattusid kohtunikud Kristo Raudam, Ants Eek, Timo Suslov ja ajakirjanik Ville Arike Tartu maanteel raskesse avariisse - H.K.).

 

Vahepeal, kui kehvades tingimustes sõidan, siis ikka mõtlen, et mis nüüd juhtuda võib. Ega ta meeldiv kogemus ei olnud. Jumal tänatud, et oli piisavalt hea auto, mis hoidis meid nelja kõige hullema eest. Valus oli, väga valus oli ja väga pikalt oli väga valus. Tuleb tänada ma ei tea keda, kui kaks autot põrkavad 100 kilomeetri alas, tema (vastutulev auto) tegi veel möödasõitu, kokku. Ants sai kõige rängemalt ja eks temale on järelmõjud kõige karmimad olnud. Jumal tänatud, et ta ellu jäi ja jumal tänatud, et ka teises autos kõik ellu jäid. Tallinna-Tartu maanteed üritan vältida või sõita vähemalt valges.

 

Intervjueeris: Henry Kaldas

Sünnipäevad
Täna, 20. september
Remo Holsmer (41)
Ants Norak (42)
Aurika Raamat (60)
Rene Raaperi (39)
Tiiu Ronk Kukk (85)
Anastassia Vahruðeva (32)
Homme, 21. september
Kristjan Karm (40)
Ermil Kuldkepp (61)
Andre Pärn (44)
Sonata Eliis Timofejeva (20)
Sulge

Ülekanded