ONLINE mängud
Eesti Korvpalliliit
PAF liiga
Korvpalli Meistriliiga
Naiste liigad
Meeste Saku liigad
G4S Noorteliigad
Rahvaliiga
Seeniorid
Karikavõistlused
Nordic Cup
3x3 korvpall
Koondised
Tule trenni
Treenerid
Audentese Spordigümnaasium
Kohtunikud
Videoarhiiv
Pood
Korvpall 2030
piletid

Uudised

Jaroslav Dudkin. Foto: Eesti Korvpalliliit.

Eesti korvpalli Kuulsuste Hall täienes kolme liikmega

02.12.2020

Korvpalliliit täiendab tänavu Eesti korvpalli 100. sünniaasta puhul Kuulsuste Halli tosina uue liikemega. Värskeimad täiendused on Jaroslav Dudkin, Valve Lüütsepp-Kaasik ja Ene-Lille Kitsing-Jaanson.

Eesti iseseisvumise aastal Tallinnas vene peresse sündinud Jaroslav Dudkin oli XX sajandi Eesti korvpalli kõige laiema haardega mees. Ta teostas ennast poole sajandi jooksul nii mängijana, treenerina, kohtunikuna, korvpalli- (ka spordi-) juhina kui ka publitsistina.

Korvpalli juurde jõudis ta korvpallilembese Vene gümnaasiumi õpilasena juba 1930-ndate aastate algul. Sama kooli korvpallipoisid olid Tallinna ühe tugevama meeskonna Russi taimelavaks. 1935. aastast sai ka Jaroslavist algul Russi II, hiljem Russi I meeskonna mängija. Tema mänguoskust märgati ja koondise treener Herbert Niiler võttis ta esmakordselt rahvuskoondisse 1939. aastal. II maailmasõja päevil Venemaal tagalas olles avaldus Dudkini organiseerimisoskus.

 

Õppides aastail 1942-44 Moskva Kehakultuuriinstituudis, oli tema roll suur Eesti korvpalli jätkusuutlikkuse tagamisel ka rasketel sõja-aastatel Venemaal, kus ta organiseeris kaks meeskonda ( Kalev ja Spartak) NSV Liidu meistrivõistlustel mängimiseks 1944. aastal. Koos Aleksander Rüngaga sai ta 1942. aastal ise esimese-teisena tollal prestiižse NSV Liidu meistersportlase nimetuse. 1944. aastal arvati ta nõukogudeaegse spordiühingu Kalev üheks korraldusbüroo liikmeks ja kuni 1950-ndani juhtis suurühingu õppespordiosakonda.

 

Mängijana lõpetas varakult kohe pärast sõda, nähes enda missiooni treenerina. Tema käe alt tulid ka kohe head tulemused. 1946. aastal viis ta Tallinna koondmeeskonna NSV Liidu 8 linna turniiri ehk sisuliselt siseesivõistluste võitjaks. Aasta varem oli tema juhendatud Tallinna Kalev tulnud NSV Liidu meistrivõistlustel 3. kohale. 1947. aastal kaasati ta NSV Liidu koondmeeskonna, kes tuli Euroopa meistriks, ettevalmistamisse. 1950. aastast kuni praktiliselt elu lõpuni sidus ta end Tallinna Polütehnilise Instituudi ehk praeguse Tallinna Tehnikaülikooliga. Treenerina viis meeskonna Eesti meistriks kuuel korral (1961-66), lisaks seitse hõbemedalikohta ja kuus pronksi ning kuus Eesti karikavõitu. Põhitööks oli TPI kehalise kasvatuse kateedri õppejõud, hiljem samas dotsent ja kateedri juhataja.

 

Kohtuniku vile võttis esmakordselt suhu juba 17-aastase noormehena 1935. aastal. Esimesena Eestis pälvis üleliidulise kategooria kohtuniku nimetuse (1945). Kohtunikuna saabus ta tähetund 1953. aastal, kui teda kutsuti vilistama Moskvas toimunud meeste Euroopa meistrivõistluste mängusid. Turniirijärgselt omistati talle rahvusvahelise kategooria kohtuniku (praegu FIBA litsents) nimetus, seda taas esimesena Eestis.

 

Paralleelselt treeneri ja kohtuniku tegevusega pühendus Eesti korvpalli juhtimisse. Ligi kolme kümnendi jooksul 1940-ndaist 1970-ndaisse kuulus ENSV Korvpalliföderatsiooni Presiidiumisse (juhatusse), sealhulgas mitmes koosseisus aseesimehena ja nii treenerite nõukogu kui ka kohtunikekogu esimehena.

 

Paljude aastate jooksul oli ka korvpalli publitsist tehes koostööd Kehakultuurile ja Spordilehele. Oli 1988. aastal ilmunud Eesti korvpalli ajaloo raamatu üks autoreid.

 

Valve Lüütsepp-Kaasik lõpetas 1955 Tartu 2. keskkooli ja 1961 farmatseudina TRÜ. Alustanud korvpalliga TRÜ spordikoolis 15-aastaselt Edgar Naaritsa käe all, kes suutis piisavalt auahnust süstida, võitis ta N Liidu  noortemeistrivõistlustel 1955 hõbeda ja 1954 pronksi ning Nõukogude Liidu koolinoorte spartakiaadil 1954 pronksi. 1956 arvati ta NSV Liidu noortekoondisse, 1961–1964 kuulus Valve Lüütsepp NSV Liidu täiskasvanute koondisse. Oli ülimalt edukas. Võitis 1964 MM-il ja 1962 EM-il kulla. Prantsusmaal peetud EM-turniiril oli ta naiskonnas resultatiivsuselt teine, finaalis Tšehhoslovakkia vastu koos lätlanna Skaidrite Smildzinaga 13 punktiga aga parim. Võit tuli 63:46.

 

1964 tuli naiskond Peruus maailmameistriks. Tiitel saadi taas veenvalt. Finaalis alistati Bulgaaria 72:55. Lüütsepp oli tsentrina turniiril poole mänguajast platsil, ühtlasi oli ta resultatiivsuselt naiskonna viies. Eesti koondises ja TRÜ esindusnaiskonnas mängis ta 1956–1970.  Nõukogude Liidu meistrivõistlustel sai 1957–1960 hõbeda, olles ühtlasi Tartu hõbedase naiskonna suure viisiku viimane tugev lüli. 1958 võideti ka NSV Liidu ametiühingute meistritiitel.  Harjutas tihti rohkemgi kui treener ütles. Rohkem kui kästi. Nuputas ja kombineeris ise juurde. Oli esimene, kes NSV Liidu naiskorvpalluritest hakkas vabaviskejoonelt pöördega õhust peale viskama. Treenis seda ennastunustavalt, tahtejõud oli tohutu. Tuli aastatel 1953–1970 13 korda Eesti meistriks ja 10 korral karikavõitjaks.

 

 

 

 

 

Ene-Lille Kitsing (pildil) oli teise põlve korvpallur. Ta sündis 1934.aastal Tartus peresse, kus nii isa Jüri Kitsing kui ka ema Lydia Kiho-Kitsing olid käsipallurid (nii korv- kui võrkpallurid) ja mängisid kaasa Eesti meistrivõistlustel Tartu võistkondades.

 

Seitsmeaastase väikese Tartu tüdruku ilus lapsepõlv purunes hoobilt kui 1941.a. juunis tuli koos vanematega ette võtta vägivaldne reis „külmale maale”. Edukad vanemad olid küüditatute esmases nimekirjas. Isa ta enam palju ei näinudki, kuna endine vandeadvokaat ja äriomanik saadeti peatselt vangilaagrisse, kus sama aasta numbris ta elutee lõppes. Järgmise elukarastuse sai teismeline tütarlaps 1948.aastal, kui 14 aastasena reisis koos teiste lastega Siberist tagasi kodusesse Tartusse.

 

 Sealse 3. Keskkooli õpilasena jõudis korvpalli juurde algul vanema kooliõe Rita Freibergi treeningrühmas ja sealt edasi juba Edgar Naaritsa käe alla. Esimene Eesti meistritiitel tuli TRÜ naiskonnas 1950. aastal, kui veel keskkool pooleli oli. Sealtmaalt ta ülikooli naiskonda jäigi kuni 1965. aastani. Headele kehalistele eeldustele kaasnenud töökus viis ta ruttu naiskonna põhitegijate hulka. Temaga võib seostada kõik ülikooli naiskonna saavutused – neli NSV Liidu meistrivõistluste hõbedat, kolm NSV Liidu üliõpilasmeistri ja kaks NSV Liidu ametiühingute meistri tiitlit, Euroopa karikavõistluste poolfinaali jõudmine. Veelgi enam. 173 cm pikkuse ääremängija resultatiivsus hakkas silma ka NSV Liidu koondise treeneritele. Kahel korral valiti ta suurvõistlusteks NSV Liidu koondisse. Esimest korda 1957. aastal Moskvas toimunud Rahvusvahelise Noorsoofestivali turniiriks, mille NSV Liidu naiskond võitis. Ene-Lille sporditee krooniks jäi maailmameistri tiitel 1959.aasta MM-ilt NSV Liidu koondnaiskonnas. Veel tegevmängijana 1960.aastal muutis ta Kitsingu nime Jaansoni vastu. Endine Eesti koondise tagamängija Heldur Jaanson kosis kena naise, loodi ühine kahe järeltulijaga, poeg ja tütar, pere.

 

Väga pikki aastaid teostas endine maailmameister ennast Tartu Ülikooli raamatukogu pearaamatukoguhoidjana (1969-2000). Ene-Lille Jaansoni sihikindlust elus ja spordis iseloomustab ka see, et ta sai kõrgkooli diplomi kahel korral – 1956.a. kehakultuuri erialal ja 1967. aastal ajalookeeleteaduskonnast. Raske haigus katkestas ühe meie kuuest maailmameistrist elutee 79-aastaselt.

Kokku on Eesti korvpalli Kuulsuste Hallis tänasega 22 nime: Priit Tomson, Maret-Mai Otsa-Višnjova, Valdu Suurkask, Heino Kruus, Tõnno Lepmets, Martin Müürsepp, Anatoli Krikun, Edgar Naarits, TRÜ naiskond, Erich Altosaar, Herbert Niiler, Selma Multer, Heino Veskila, Jaroslav Dudkin, Valve Lüütsepp-Kaasik, Joann Lõssov, Tiit Sokk, Jaak Lipso, Heino Enden, Aleksei Tammiste, Ilmar Kullam, Jaak Salumets. 

 

Tutvu liikmetega www.korvpall100.ee erilehel! 

 

Tekst: Rein Järva, Märt Ibrus

 

Sünnipäevad
Täna, 16. september
Krista Igumenova (66)
Viktoria Kisseljova (19)
Mart Missik (53)
Harri Samarüütel (36)
Tõnu Soodla (51)
Kaiti Vasiljeva (34)
Homme, 17. september
Reet Rausberg (57)
Toomas Tauk (51)
Sulge

Ülekanded

   
Sulge

Cramo | BCL