ONLINE mängud
Eesti Korvpalliliit
PAF liiga
PAF korvpalli e-liiga
Naiste liigad
Meeste Saku liigad
G4S Noorteliigad
Rahvaliiga
Regionaalsed liigad
Karikavõistlused
Seeniorid
3x3 korvpall
Koondised
Tule trenni
Treenerid
Audentese Spordigümnaasium
Kohtunikud
Videoarhiiv
Pood
Korvpall 2030
Korvpall 100

Uudised

Kalev Kruus. Foto: Joosep Martinson.

100 LUGU | Kalev Kruus – juhuse tahtel kommentaatoriboksi sattunust sai rahva lemmik

16.06.2020

Kui öelda tänavusel Eesti korvpalli 100. sünnipäeval siinsele korvpallifännile "spordikommentaator", siis vastu tuleb sealt "Kalev Kruus". Kui mitte kõigilt, siis väga paljudelt kindlasti. Just nii võimsalt on ennast iganädalaselt läbi teleekraani meie kodusid külastav mees ennast korvpallifännide südametesse pressinud.

Läbi kogu karjääri TV3 kontsernis töötanud Kruus tahtis kangesti korvpalluriks saada ja kuigi noore poisina sai treenitud koos meie toonaste legendidega, siis sportlaskarjäär jäi pärast kooli lõpetamist katki. Juhuse tahtel sattus nüüdseks 40-aastane mees tööle televisiooni ja vaatamata sellele, et vanemad kolleegid soovitasid mõne teise ameti peale minna, jäi sporti armunud Kruus oma valikule kindlaks.

 

Eesti korvpalli suure juubeli puhul antud intervjuus meenutab Kruus oma püüdlusi korvpallurina, sukeldumist teletöösse ning arutleb laiemalt meile armsast pallimängust. Kõige krooniks saime teada, et mees haub tõsist plaani teha korvpalliväljakutele üks tõsine comeback. Esialgu lõi koroonaviirus küll need plaanid sassi, aga korvpallifännidel on nüüd koos maailma tippliigade taasavanemisega üks maiuspala lisaks, mida oodata. Aga alustame juttu päris algusest, 1980-ndatest aastatest...

 

Kuidas Sinu tee spordi juurde alguse sai?

 

Kõigepealt ma tegin naljateemana veidi judot, aga mulle see absoluutselt ei meeldinud. Siis käisin ujumas nii palju, et sain ujumise selgeks. Seal trennis käisingi vaid sellel eesmärgil - ujumine selgeks saada. Ja lõpuks alustasingi korvpalliga.

 

Räägi palun täpsemalt, kuidas ja kelle juures korvpallitreeningutele jõudsid?

 

Kalinini rajooni spordikooli noor treener Jaanus Laurand tuli klassi, nagu tol ajal asjad käisid, ja valis poisse trenni. Kes püsti seisid ja kätt tõstsid, need ta enda juurde kutsus. Mind võttis ta viimasena, umbes nii, et tule siis sina ka. Olin tol ajal väga lühike, kasvasin oma 192 sentimeetrit üsna hilises eas. Läksin trenni ja mulle hakkas kohe esimesest päevast see väga meeldima.

 

-Kalev Kruus | Foto: Siim Semiskar

 

Kas Su trennikaaslastest jõudis lõpuks keegi ka suurde korvpalli?

 

Sealt esimesest grupist ei tulnud meil küll mitte kedagi. Ragnar Mengel jõudis kunagi BC Tallinnasse, aga midagi suurt sealt lõpuks ei järgnenud. Ühel hetkel tehti meie treeninggrupi najal korvpalliklass Väike-Õismäe keskkooli ja sealt omakorda läksin juba edasi Eesti Spordigümnaasiumisse (varasem TSIK ja praegune Audentese Spordigümnaasium - S.S.). Seal olid siis näiteks Mart Koldits, Kaur Heinaru, Priit Pihela, Gerd Kiili, Ardo Ärmpalu, Kristjan Makke ja minu viimasel aastal ka Kristjan Kangur, kes on minust noorem. Need olid minu võistkonnakaaslased.

 

Sa tahtsid noorena profikorvpalluriks saada?

 

Jah, olen seda korduvalt öelnud, et mul oli väga suur soov saada korvpalluriks. Aga kahjuks nii ei läinud. Ega Spordigümnaasium nendel aastatel liiga palju mängumehi peale ei tootnud, ehkki oleks võinud. Sealt ju ei tulnud mingite aastate jooksul miskipärast mitte kedagi.

 

Paljudel sportlastel on TSIK-i kohta rääkida põnevaid lugusid. Kas te tegite seal pulli ka või ainult raskeid trenne?

 

Meil oli suhteliselt vähe naljategemist, kuigi Jesper Parve ja sellised vennad olid ka seal. Pullitegemine tuli hiljem, kui kool oli juba läbi, sest keskkoolis oli kord päris karm. Eks natuke ikka tehti, aga midagi väga hullu ei toimunud. Kui keskkool läbi oli ja sai ula peale mindud, hakkas pulli ka saama.

 

Kas toona Jesper Parvele peale vaadates oskasid näha, mis mehest hilisemas elus saab?

 

Ei (Naerab.). Ma siiani iga kord, kui näen teda rääkimas neid oma jutte, alati mõtlen, kuidas asjad ikka nii läksid. Aga näed, oma koha on ta elus leidnud ja kõik on tore.

 

Kuna Sinust korvpallurit ei saanud, siis kuidas Sina elus koha leidsid?

 

Läksin TV3 tööle. Mul sai 1. aprillil 22 aastat teletööd täis. Läksingi sinna põhimõtteliselt otse koolist. See võimalus mulle avanes, sinna ma läksin ja sinna ma olen jäänud. Toomas Luhats oli tol hetkel Concordia ülikoolis meediat õppimas ja käis praktikal TV3-s. Mängisime Luhatsiga koos korvpalli, ta oli vist Nõmme Spordikooli õpilane ja ma vahel sattusin nende eest mängima. Saime täiesti okeilt läbi ja siis ta helistas mulle, et tule praktikale ja proovi. Ja ma tulingi. Ega mul rohkem tol hetkel midagi silmapiiril polnud.

 

Kas mäletad oma kõige esimest uudislugu?

 

Kõige esimene ülesanne oli Nascari võistlustest lugu teha. Ma ei tea üldse miks, aga ilmselt oli see ainukene videopilt, mille kätte saime. Ma tegin justkui selle ära, aga eetrisse uudist ikkagi ei lastud, kuna see oli nii halb (Naerab.). Varsti sain ikka eetrisse ka ja näiteks (Kaunase) Žalgirise Euroliiga võitjaks tuleku lugu mäletan väga hästi. Seda sain ma teha, aga see vist oli juba hiljem, aastal 1999. Paar nädalat vist läks ikka enne, kui ma mingite lugudega eetrisse pääsesin. Tollane ülemus Enn Eesmaa ütles mulle alguses: "Ega sa vist ikka telemees pole, otsi endale uus töökoht, kus kirjutada saaksid." Aga ma ei osanud kuskile minna, läksin iga päev kohale ja jäin püsima. Algus oli ikka väga-väga raske.

 

Kas suur armastus Kaunase Žalgirise vastu algaski Sul sellest Euroliiga võiduloost?

 

Žalgirise-armastus on tulnud tänu sellele, et nad Euroliigas kogu aeg pildil püsivad. Olen seda nii palju igal pool öelnud, et mul pole vahet, kas see on Joensuu Kataja, Žalgiris või midagi muud. Kui mõni väiksem klubi suudab nii ägedat asja ajada, siis... Žalgiris toob mulle pidevalt meelde neid hetki, kui Tallinna Kalev Nõukogude Liidu meistrivõistlustel mängis ja ma väikese poisina Kalevi spordihalli trepil istudes neid vaatamas käisin. Nüüd suudab Žalgiris tekitada minus jätkuvalt uuesti selle emotsiooni. Ma nii väga tahaksin, et meil Eestis oleks ka taoline klubi, aga tundub, et see on ikkagi võimatu.

 

-Jaak Salumets ja Kalev Kruus | Foto: Siim Semiskar

 

Kas spordigümnaasiumi lõpetamise ja tööle siirdumisega lõpetasid korvpalli täiesti ära või mängisid mingil tasemel veel edasi?

 

Mängisin ikka mõned aastad veel. Aga vahepeal toksisin suviti väga palju rannavollet ja olin oma õele sparringupartneriks koos teise TSIK-i korvpalluri Allan Suurkasega. Tema oli omal ajal roppandekas korvpallur, aga ka temast millegipärast ei saanud mängumeest. Me käisime päris mitu suve põhimõtteliselt iga päev rannas võrkpalli mängimas ja saime seal ka mingi taseme kätte. Korvpalli jätkasin Concordia satsis teises liigas. Endised Baltika mängijad Riimo Aas ja Kaido Pajuste olid seal, siis veel sellised nimed nagu Lauri Mattus, Kim-Erik Küttis ja Reimo Luht. Meil oli päris äge sats ja Jaak Salumets oli treener.

 

Et Sina said siis ka ikkagi Salumetsa käe all mängida?

 

Salumets oli mul tegelikult isegi TSIK-i ajal juhendajaks, kuna meie poisid tegid vahepeal tollase Kalevi meestega koos trenni. Ma olen isegi Tiit Sokuga põhimõtteliselt terve aasta ühes trennis käinud. See oli siis, kui Sokk oli Kreekast tagasi tulnud, aasta võis olla kas 1995 või 1996.

 

Mis emotsioonid noore Kalev Kruusi peas tol hetkel tiirlesid, kui sai selliste nimekate meestega koos trenni teha?

 

Eks ta oli ikka äge tunne. See oli ikkagi hetk, kus ma arvasin, et midagi võibki tulla. Aga mingis mõttes oli see ka Eesti korvpalli surmahoop. Kogu nii-öelda korvpalliladvik elas teadmises, et Tiit Sokk, Rauno Pehka ja Aivar Kuusmaa mängivad lõpmatuseni. Noortele ei pööratud nii palju tähelepanu ja see oli ikkagi väga valus. Ma olen sellele tagantjärele mõelnud ja see oli väga valus aeg. Täna ma näen, mismoodi noortega tööd tehakse ja tegeldakse. See on hoopis teine maailm.

 

Et Sa noore mehena tunnetasid, et Sind ikkagi pole väga vaja?

 

Kuna need tippmehed olid tol hetkel veel väga heal tasemel mängijad, siis sain aru, et noorte peale ei vaadata üldse. Kuidagi selline tunne oli. Kui võtta 1990-ndate keskelt kuni 2000-ndate lõpuni, siis kui palju Spordigümnaasiumist mängijaid peale tuli? Ei tulnud sealt ju tegelikult eriti mitte kedagi.

 

Ütlesid, et oled selle peale hiljem mõelnud, aga kelle möödalaskmine see oli?

 

Alati võib öelda, et see oli noorte viga. Aga noor poiss ju ei tea, ei oska ja ei suuda ise kõiki asju lahti hammustada. Ütlen, et see oli süsteemi viga, kus jäädi loorberitele puhkama. Olen 100% selles kindel, et see nii oli. Ega siis polnud noorte toorikud palju kehvemad, kindlasti mitte.

 

Kas tänapäeval on eksimustest õpitud ja näed paranemise märke?

 

Süsteem on väga palju paremaks läinud juba tänu sellele, et nii ruttu on noortel võimalus välja minna. Välismaale siirdumine on väga suur pääsetee just sellistele 15-16-aastastele. Kes läheb ja kaela kandma hakkab, on tubli, kes välja ei vea, näeb lihtsalt teistsugust elu. See on hoopis teine maailm ja tehakse hoopis professionaalsemalt tööd. Ma ei ütle midagi halvasti meie treenerite kohta, aga lihtsalt meil pole oma ressurssidega võimalik pühenduda ja keskenduda nii palju mängijate individuaalsele arengule. Kui ma kuulen, kui palju on välismaal treenereid noorte ümber. Võtame näiteks (Henri) Veesaare, kes Madridi Realis täna on, kuidas nendega tegeletakse ja millele tähelepanu juhitakse. See kõik on öö ja päev võrreldes sellega, mis meil omal ajal oli. Võtame kasvõi üldfüüsilise. Meie üldfüüsiline koosnes sellest, et anti meile kangisaali võtmed või jalgpall ja oligi kogu lugu. See ei ole professionaalne.

 

Kui Sa ikkagi tahtsid nii väga korvpalluriks saada, siis miks see Sul ei õnnestunud?

 

Tegin selle nimel enda arvates ikkagi väga palju, et kuskile jõuaksin. Aga tol hetkel oli meie meeste tase nii hea, et kohe läbi ei saanud lüüa. Just see üleminekuhetk sai saatuslikuks. Ma lõpetasin keskkooli väga noorelt, olin alles 17, kuna läksin aasta varem kooli. Jäin täiesti ula peale. Käisin paar korda küll Kamee meeskonna trennis, kus olid siis näiteks Gert Kullamäe ja Peeter Grünthal, aga mul oli vaja hakata iseseisvat elu elama. Mul polnud võimalust, et saaksin kodus elada ja oleks raha, et lihtsalt korvpalli mängida. Oli vaja tööd teha, et raha teenida ja hakata nii-öelda täiskasvanud inimese elu elama. Täna on ilmselgelt juba puht majanduslikult perekondades see olukord palju lihtsam, et kõik ei pea kohe pärast keskkooli tööd hakkama tegema, et omale leiba teenida.

 

Kas Sa lisaks korvpallile jälgisid ka teisi spordialasid? Et teletööle minnes olid teadmised spordimaailmast juba olemas?

 

Jah, olin täiesti padu spordifanaatik ja olen seda siiani. Vaatasin Soome pealt ära kõik, mis võimalik oli. Absoluutselt kõik. Ma olin võimeline (Jens) Weissflogi ja (Matti) Nykäneni aegadest eristama kiivrite järgi kõiki suusahüppajaid, kes mäest alla tulid. Soome jäähokit ja Inglise liigajalgpalli vaatasin mustvalgest telekast põhjanaabrite kanalitest. Soome korvpalli vaatasin ka kõik ära. Sellepärast polnudki Jukka Toijala nimi mulle võõras, kuna ma mäletasin teda väga hästi Kouvola Kouvot meeskonnas mängimas.

 

-Siim Raudla ja Kalev Kruus | Foto: Siim Semiskar

 

Ajakirjanduslikku haridust Sul ju pole?

 

Mitte midagi sellist pole. Rekreatsiooni läksin õppima, aga see jäi töö tõttu poolikuks, kuna lihtsalt polnud võimalik teletööd ja õpinguid ühildada. Mul oli tol hetkel juba suund selge ka, et ma ei võtnud õppimist nii tõsiselt.

 

Kas mäletad ka oma esimest kommenteerimiskogemust?

 

Jah, see oli võrkpall Pärnust 2001. aastal. Hakkasime võrkpalli üle kandma ja koos kadunud Andres Skuiniga, mu õe treeneriga, kommenteerisin oma esimese võrkpallimängu. Just võrkpallilahingud olidki kolm või neli aastat esimesed otseülekanded, mis ma tegin. Mulle väga meeldis, see oli ikka hoopis midagi muud, kui lihtsalt uudiseid teha.

 

Sa oled saanud mitmeid erinevaid spordialasid kommenteerida, aga on Sul ikkagi päris oma lemmik ala ka, mida televaatajatele kõige rohkem meeldib vahendada?

 

Seda on väga palju küsitud ja ikka ütlen ära, et ju see korvpall on. See mäng on mul kõige rohkem selge ja kuna olen selle Euroliiga sees nüüd juba kümme aastat olnud ja sadu ja sadu mänge teinud, siis tunnen ennast seal alati kõige paremini. Mis ei tähenda, et teisi asju poleks huvitav teha, loomulikult on. Aga korvpall on ikkagi kõige lahedam.

 

Kui Žalgiris parasjagu ei mängi, siis kas Sind tirib teistes kohtumistes ka kindlalt mõne võistkonna poole? Näiteks kui Ateena Panathinaikos ja Pireuse Olympiakos mängivad, siis kumma poolt oled?

 

Ei tiri, kuna seal mul pole kindlaid sümpaatiaid. Mulle imponeerivad kindlad persoonid ja meeldib treenereid vaadata ning nende käike jälgida.

 

Aga kui saad kommenteerida mõnda Eesti koondise mängu või eestlast platsil jooksmas, siis tõmbab adrenaliini teistmoodi üles?

 

Minu kurb saatus on see, et ma saan väga vähe Eesti asju teha, on see siis jalgpall või korvpall. Reeglina on meie kanalis kõik välisliigad, kus paratamatult pole eestlasi. Kui Euroliigas pallisid Kristjan Kangur või Siim-Sander Vene, siis loomulikult oli väga mõnus, kui nad ka toredalt hakkama said. Näiteks Riia EM-finaalturniir oli minu jaoks tõeliselt äge sündmus. Mu kõige suurem unistus on, et praegustest koondises olevatest noortest tuleks Eestisse üks vägev klubi. See võiks põrutada mingit eurosarja ehk selline superklubi nagu kunagi oli Kalevi meeskond. Kurat, see oleks lahe asi küll! Aga seda muidugi ei juhtu.

 

Kas Sinu arvates peaks Eesti korvpallikoondise minimaalne tulevikusiht olema iga kord EM-finaalturniirile pääsemine?

 

Jah, absoluutselt. See peab nii olema ja eriti nüüd, kus on peale saavate meeskondade arv läinud suuremaks. See on väga halb, et meil sattus palju aastaid, kus meid polnudki finaalturniiril. Sellest on kahju. 2001. aastal käisime Türgis ja järgmine oli alles 2015.

 

Mida Sa sellest Türgi EM-finaalturniirist mäletad?

 

Sinna läksin kohale rohkem nii-öelda turistina ja pulli tegema ning natuke tegin sealt uudistesse tööd ka. Kõige eredam mälestus on, et Eesti-Saksamaa mängu eel värskelt soojenduselt tulnud Dirk Nowitzki seisis mängijate koridoris minu kõrval ja oksendas prügikasti. Mulle tundus, et tal on mingi tervisejama. Hiljem on sellest räägitud, et mehel oli närvipinge peal. Aga pärast oksendamist läks Nowitzki ja põrutas meile 33 punkti.

 

Mul on meeles ka need meie koondise saadud suured litakad. Aivar Kuusmaa oli siis Üllar Kerdega tülli läinud ja ma elasin Kuusmaaga ühes hotellis. Mis seal salata, tegime pitsi rakit pärast 50-punktist kaotust (Jugoslaaviale). See oli vaatamata kaotustele äge turniir, kuna eestlasi oli nii palju kohal. Saame pidada seda üheks esimeseks korraks, kus Eesti fännklubi selliselt kohal käis. Sai kõvasti pulli tehtud ja tol ajal oli reis Türki ikkagi natuke erakordne asi ka. Mina polnud varem soojale maale väga sattunud.

 

Kas Sul meie korvpalli ühest tähtsündmusest ehk 1993. aasta EM-finaalturniirist ka mälestusi on?

 

Vot seda ma mäletan teistsuguste emotsioonidega. Olime Aivo Erkmaaga Haapsalus mingis koondiselaagris ja saime seal vaadata telepilti Eesti-Venemaa veerandfinaalist, mille kaotasime. See oli äge. Turniiri avamängu Eesti-Saksamaa mäletan väga selgelt raadioülekandest ja Eesti-Belgiat kuulasin ka raadiost.

 

-Kalev Kruus | Foto: Siim Semiskar

 

Kui palju oled saanud mängijatelt telefonikõnesid, kui oled neid kommenteerimise ajal kritiseerinud?

 

Ausalt öeldes ei olegi saanud. Küll on mulle tehtud paar kõnet kurjade treenerite poolt, kelle arvates olen Euroliiga mängudes mingit jama ajanud. Aga olen siis proovinud natuke vaielda ja nii ongi, et minul on oma arvamus ka olemas. Ma pole neid jutte südamesse võtnud, kuid olen pigem jäänud endale kindlaks, et arvasin tol hetkel õigesti.

 

Kui heaks pead Sa Eesti spordikommentaatorite üldist taset ja kas oled selles valdkonnas Eestis parimate hulgas?

 

Enda arvates proovin lihtsalt olla selline, nagu olen. Hiljuti kuulsin, kuidas tippkommentaatorid Joosep Susi ja Ott Järvela ütlesid, et Eestis pole ühtegi inimest, kes valdaks spordireportaaži žanrit. Ju see nii on, kui tipud seda ütlevad. Aga peame hakkama saama. Ma olen tänaseks 22 aastat seda tööd teinud ja vaevalt liiga palju paremaks enam minna saan. Ju tuleb kunagi keegi peale, kes seda žanrit ka valdab. Elu on selline lihtsalt praegu, et kehv seis on spordikommentaatorite maastikul.

 

Mis on Sinu jaoks kommentaatorina olulisem, kas rahva armastus või ekspertide heakskiit?

 

Loeb ainult see, et mind välja ei vilistata. Mul pole elus antud mitte ühtegi auhinda millegi eest ja ma üldse ei põe ka sellepärast (*). Aga saan öelda, et inimesed ütlevad tänaval tere. Kui keegi võõras tuleb tänaval vastu ja ütleb, et see või teine mäng oli vägev, siis see ongi tähtis. Selge, et ma ju ei saagi kõigile meeldida. Nii see on ja sellega olen ma küll juba ammu rahu teinud, sest isegi jõuluvana ei meeldi kõigile (Naerab.).

 

* Pärast intervjuud õnnestus Kruusil elu esimene auhind siiski kätte saada, kui Kroonika Meelelahutusauhindade ajaloos esmakordselt otsustas üks nominent oma auhinnast loobuda. Selleks oli Ott Tänak, kes peab end sportlaseks, mitte sportlikuks meelelahutajaks. Nii otsustas maailmameister Tänak oma auhinna anda seda tiitlit tema sõnul väärivale Kalev Kruusile, kes hääletusel teiseks jäi.

 

Oled kuulus oma vaimukate väljendite ja ütlemiste tõttu. Kas paned enne ülekandeid mõne hea nalja kirja ka või tuleb kõik koha peal loomulikult?

 

Ma ei mõtle eelnevalt midagi välja ega pane kirja, absoluutselt mitte. Selle, mis sülg suhu toob, selle eetrisse lasen.

 

Facebookis on lausa lehekülg, kus Sinu suust kukkunud parimaid kilde kogutakse. Kas käid seal aeg-ajalt ka ise lugemas?

 

Nüüd ma pole enam ammu käinud ja minu teada see vist enam ei tööta ka (saame tõepoolest kinnitada, et lehte enam vähemalt laiale lugejaskonnale nähtaval kujul pole - S.S.)? Kunagi teadsin, et taoline leht tehti ja siis mulle räägiti palju sellest. Aga enam seda pole, eks ma olen kuivaks jäänud (Muigab.).

 

Arvad lausa nii?

 

No ma ei tea. Eks mul on kohati selline mõte ka peas, et äkki on mind liiga palju ja inimesed tüdinevad ära. Kuna ma ise pole spordist ära tüdinenud, siis ma piinan rahvast ikka edasi (Naerab.).

 

-Kalev Kruus ja Jukka Toijala | Foto: Siim Semiskar

 

Tänasel päeval on koroonaviirus maailma spordielu täielikult segi paisanud. Mida Sina arvad, kas ja kuidas sellest olukorrast välja tullakse?

 

Kes kurat seda oskab öelda? Igasuguseid tarkasid on, kes midagi räägivad, aga ju see sport ikka edasi läheb. Rahvas tahab sporti näha ja eks me saame kunagi taas oma tööd teha. Elame nüüd praeguse aja üle ja ärme paanitse, et sport ära kaob. Ei kao kuskile. Elame jätkuvalt kordades paremini kui näiteks II maailmasõja ajal ja ka siis ei kadunud sport kuskile.

 

Erinevates liigades räägitakse võimalustest, et tippsport võib varsti juba tagasi olla, aga seda ilma publikuta. Äkki tulevik on selle päralt, et profisport kolib veel rohkem ekraanidele ja Sinu kui kommentaatori tööpõld laieneb veelgi?

 

Kommenteeritavatest mängudest polnud ju puudus praegugi. Juba niigi tehakse kõikidest võistlustest ülekandeid. Mina tahaks, et publik läheks ikka saali ka. See annab võistlusele hoopis midagi muud juurde. Minul sellest kahju küll pole, kui saal on ääreni rahvast täis. Vastupidi, see on äge ja sport peab olema ikka rahva ees tehtud. Minu töö on vahendada sporti inimestele, kes saali ei lähe ja proovin teha seda võimalikult hästi, et vaatajad tunneksid ennast natukenegi nagu saalis oleva publiku osana.

 

Kuidas viirusele järgnev majandussurutis meie klubikorvpalli lööb? Kas järgmisel hooajal saame üldse mingil kujul meistrisarja käima panna?

 

Mingil tasemel see ju niikuinii jääb. Selge, et mingid korrektuurid tulevad, aga küll ta püsima jääb, sest korvpalli mängitakse edasi. Lõpuks selgub ka Eesti meister, olgu see sari siis milline tahes. Kui ongi neid välismängijaid vähem, siis las olla. Pole midagi hullu. Tähtis on, et noortetöö läheks edasi ja sinna ei tekiks mingit auku. Kui meil on koduses sarjas kolm-neli aastat natuke lahjem supp, selle üle ma üldse ei muretseks. Meister ju selgub ja põnevust on seal ikka.

 

Kas oled mõelnud, et võiks palliplatsile naasta? Millal Sind näeb mõnel veteranide turniiril palli taga ajamas?

 

Ma pole nüüdseks juba 15 aastat kindlasti mänginud. Pole seda teinud, sest mäletan, kuidas see asi kunagi välja tuli. Siis, kui ühel hetkel enam ei tulnud välja, siis ei tahtnud absoluutselt mängida. Nüüd kevadel helistas Ivar Jurtšenko, et tuleb legendaarse kohtuniku Matti Mettase mälestusturniir ja ma võiks seal midagi proovida teha. Ma kuidagi talle juba ütlesin, et äkki sinna tulengi. Pean endale esmalt ketsid ostma, aga see saab ikka päris jube olema. Nüüd seda turniiri muidugi hetkel ei tule, aga kui Mettase mälestusturniir kunagi peaks toimuma, siis Matti auks paneksin ketsid jalga küll.

 

Matti Mettase nimi käib Sul tihti ka ülekannetest läbi, kas teil olid omavahel lähedasemad suhted?

 

Matti oli mees, kes pani mulle omal ajal noorteklassis alati tehnilise, kui ma pärast vilet peale viskasin. See oli raudpolt, et ma tehnilise sain. Usun, et ta pani neid kõigile (Naerab.).

 

-Kalev Kruus | Foto: Siim Semiskar

 

Oled vahepeal triatlonideks treenides kindlasti kõva füüsilise põhja teinud, kas teed Mettase turniiril lihtsalt puhtalt füüsise pealt vastastele tuule alla?

 

Seda ma ei karda, et mu füüsis midagi väga head oleks (Muigab.). Natuke joosta jaksan ja kohe ära ei väsi, aga korvpall on ikkagi intensiivsem kui triatlon, kus mul on selline vanainimese tempo. Korvpallis võib mingil hetkel valus hakata ja ma kardan oma selja pärast, mis on mul vahepeal väga haige olnud. Eks olen ikka väga ettevaatlik, aga pulli pärast ütlen, kui Mettase mälestusturniir kunagi tuleb, siis ma Jurtšenko tiimis vähemalt soojenduse teen kaasa.

 

Paljud on Sind kuulnud korvpalli kommenteerimas, aga ilmselt vähesed seda mängu mängimas. Milline Sa mängijana olid? Mis olid plussid, mis miinused?

 

Kunagi viskasin väga hästi kolmepunktiviskeid sisse. Ma isegi ei varja seda, et viskasin kaugelt tõesti hästi. Usun, et seda võib mõni mees isegi kinnitada. Näiteks Mart Uuehendrik, kes mind aeg-ajalt kattis, kui OSK-iga mängisime. Aga täna ma ei oska enam üldse visata. Hoovis jalad maas viite miinust mängides saan mõned pallid sisse ja vabaviskeid taban ka kümnest kaheksa, aga hoo pealt viskele minna vist enam ei oskagi.

 

Kas oled hakanud korvpalliplatsile naasmiseks juba ka salatrenni tegema? Teed kuskil nurga taga intensiivseid viskeharjutusi?

 

Ei-ei, midagi ma ei tee. Mis sellest enam kasu on? Ütlesin ju, et pean endale kõigepealt kusagilt tossud saama. Rattakingaga on nõme väljakule minna, libiseb (Naerab.). Kui tossud saan, võtan need karbist välja ja lähen väljakule.

 

Kas sissemängimata tossudega jalgu ei karda ära hõõruda?

 

Soojenduse kannatab ära (Muigab.).

 

Kas Eestis mängitakse ka saja aasta pärast veel korvpalli ja saame tähistada meie korvpalli 200. sünnipäeva?

 

No loomulikult peame siis veel mängima. Saja aasta pärast? See aeg läheb nii ruttu. Mina seda ilmselt muidugi enam ei näe, aga miks ei peaks? Päris äge oleks.

 

Milline võiks saja aasta pärast mängitav korvpall olla?

 

Ma loodan, et mäng jääb ikka nii palju kui võimalik inimeste vaheliseks. Näen juba hirmuga igasuguseid roboteid, mis viskavad kolmepunktiviskeid. Nii vana kooli mees olen ma küll, et sellise arengu võib minu pärast täiesti tegemata jätta. See mind absoluutselt ei köida. Loodan, et korvpall jääb ikkagi kogu aeg inimeste mänguks, mitte et inimesed mängivad robotite vastu või robotid mängivad omavahel. See poleks emotsionaalne, puuduks dramaatika ja kõik muud jutud. Minu aju ei suudaks seda põnevaks mõelda.

 

Lõpetuseks palun Sul paika panna oma sümboolne viisik Eesti korvpalli 100. sünnipäeva puhul.

 

Ma panen oma esiviisisiku vähe teistmoodi. Mängujuhiks läheb Urmas Ott - lummas ära veerand maailmast ja pani kõik paika. "Number kaks" on Paul Keres - teravust ja nutti on ka kossus vaja. "Number kolm" on Jaak Joala - tagab, et saalid on naisi täis. "Nelja" peale läheb Oskar Luts - lööb kinni kõik, mis annab lüüa. Tsentrisse lükkan Kristjan Palusalu - sinna korvi alla ei kipuks keegi, aus spordimees. Treener Lennart Meri - paremat juhendajat meie ajalugu ei tunne.

 

Intervjueeris: Siim Semiskar

Sünnipäevad
Täna, 11. juuli
Ivo Kitsing (29)
Irina Ptitsõna (54)
Tago Tomingas (59)
Homme, 12. juuli
Mihkel Juhkami (57)
Mati Kaalma (73)
Ilmar Kaiv (80)
Reimo Luht (49)
Liisa Neeme (19)
Tiit Paalberg (57)
Madleen Sala (32)
Sulge

Ülekanded