ONLINE mängud
Eesti Korvpalliliit
PAF liiga
PAF korvpalli e-liiga
Naiste liigad
Meeste Saku liigad
G4S Noorteliigad
Rahvaliiga
Regionaalsed liigad
Karikavõistlused
Seeniorid
3x3 korvpall
Koondised
Tule trenni
Treenerid
Audentese Spordigümnaasium
Kohtunikud
Videoarhiiv
Pood
Korvpall 2030
Korvpall 100

Uudised

Priit Lehismets. Foto: Siim Semiskar.

100 LUGU | Priit Lehismets: mis ala see veel Eestis tõusuteel on, kui mitte korvpall?

09.06.2020

Korvpall on võistkonnaala, kus korraga jookseb platsil küll vaid viis mängijat, kuid edu sõltub oluliselt suuremast arvust inimestest. Üheks ülimalt oluliseks lüliks iga korvpallimeeskonna juures on oma tööd hästi oskav ja mängijatega suurepäraselt läbi saav füsioterapeut. Täpselt nendele kriteeriumitele vastab meie seekordse loo kangelane Priit Lehismets.

Kuigi suvel tiksub Lehismetsal täis alles 41. eluaasta, on ta saavutanud juba rohkem, kui mahuks ühe korraliku raamatu kaante vahele. Kes Priiduga kunagi on kokku puutunud, see teab, et spordihullust töönarkomaan pole suu peale kukkunud ning suudab endast pea jagu pikemad kossumehed vajadusel kenasti paika panna.

 

Eesti korvpalli 100. aasta juubeli intervjuus räägib Eesti korvpalli "staarfüsio" enda sportlaskarjäärist kergejõustiklasena, meenutab BC Kalev/Cramo kõige värvikamaid treenereid ja mängijaid, paneb "puid alla" mitmetele Eesti koondislastele ja koostab enda sümboolse viisiku, mis varjutab pikkusega päikese. Aga hingame sügavalt sisse ja alustame.

 

Kuidas jõudsid noorena spordi juurde ja mis aladega lapsena tutvust tegid?

 

Meil Vokas, kus ma sündisin, elu käis. Olime kõik hakkajad spordipoisid. Siin on lähestikku kaks küla - Voka ja Toila. Pidevalt käis kemplemine, kes on jalgpallis parem, kes võidab pesapallis või kes on mingis kolmandas asjas üle. Aga käisime seejuures kõik ühes koolis ja isegi ühes klassis. Margus Teelahk oli treener, kes siin kohaliku korvpallitrenni käima pani. Ta käis vahepeal Soomes ja tuli tagasi uute teadmiste ja ideedega. Olid üliägedad korvpallitrennid.

 

Sa siis tegelesid lapsena päris tõsiselt korvpalliga?

 

Me käisime kõikides trennides, kus oli kihvt treener. Kolm korda nädalas olid meil kossutrennid ja need olid üliägedad. Margus möllas, karjus ja oli natuke ropu suuga, meile poistele see meeldis väga. Lisaks tegin ka kergejõustikku ning ühel hetkel vaadati, et olen järjest kiiremini jooksma hakanud. Vaikselt hakkas see jutt kerima, kuni lõpuks keegi mainis, et võiksin minna Tallinnasse spordikooli. Läksingi.

 

Miks Sinust siis ikkagi korvpallurit ei saanud?

 

Lühike! Aga käisime ikka mingitel võistlustel ka, mingitel kohalikel Ida-Virumaa mõõduvõttudel. Rohkem ma vist polegi n-ö päris korvpalli mänginud. Kaldusin kiirelt sinna jooksmise poole ära.

 


-Priit Lehismets 44. ümber Ülemiste järve jooksul 2006. aastal | Foto: Siim Semiskar

 

Sellest said kiirelt aru, et jooksmises Sul talenti on?

 

Jah. See hakkas juba külavõistlustelt pihta ja keris vaikselt üha edasi. Olin kodukandis üks tugevamaid jooksjaid. See tekitas hea tunde, kui konkurendid kirusid: "Oh kurat, jälle on Lehismets stardis." Seda oli meeldiv kuulata. Üks kohalik treener ütles mulle küll alguses, et ega minust nagunii jooksjat ei saa. Lõpuks sama mees soovitas, et mis ma seal Vokas ikka passin, mingu ma TSIK-i õppima. Läksingi Tallinnasse Uno Källe käe alla.

 

Kui suur elumuutus Tallinnasse tulek ja spordiinternaatkooli õppima asumine Sinu jaoks oli?

 

Ma olin enne seda ainult paar korda Tallinnas käinud. Ema saatis mu pealinna poole teele ja ega siis mobiiltelefone ju polnud. Ainult lauatelefoni pealt sain koju helistada, kui võimalus tekkis.

 

Mis distantsidele keskendusid ja mis Su karjääri tipphetked olid?

 

800 meetrit oli minu ala. Ma tipphetki ei teagi (Mõtleb.). Mitte, et ma mingi väga kõva jooksja oleksin olnud, aga Eesti meistriks tulin küll paar korda (Lehismets on 800 m jooksus 2005. aasta Eesti meister ning sisemeister aastatest 1999 ja 2006 - S.S.). Riigi meister on ju hea olla?

 

Kas 800 meetrit pole üks raskemaid jooksudistantse?

 

Mulle väga meeldis 800 meetrit joosta. Aga Jaanus Kriiski sõnad jäävad mind eluks ajaks kummitama. Ta ütles, et ära jäta 800 meetri jooksu enne, kui saad alistatud 1.50 piiri. Aga mul jäigi see tegemata, kuna ühel hetkel hakkas töö segama. Siiani mõtlen, et see jääb mind vist elu lõpuni painama.

 

Aga mis on Sinu enda jaoks kõige parem resultaat, mis sa välja jooksnud?

 

Kindlasti maratonitulemus 2.26, millega sain Pariisi maratonil 37. koha. See on täiesti okei aeg, kui arvestada, et ma olen rohkem lühemate distantside vend. Nagu näiteks Roman Fosti, kellega koos me 800 meetrit jooksime.

 

Kui palju Sa praegusel hetkel treenid ja mis Sind kannustab?

 

Vahepeal panin ikka täiesti segast. Näiteks siis, kui Ironmani triatloniks hakkasin valmistuma või kui maratoniks valmistusin. Kui olin umbes 35-aastane, siis tegin täiesti hullumeelselt trenni. Tegelikult see kestab siini, sest ambitsioonid ei aegu. Mul on mõned treenitavad, kellest ma tahan ikka veel parem olla. Mul on mõned 21-aastased hoolealused ja tahaksin nendele kandu näidata. Proovi ise nende hullude kossumeestega pidevalt koos olla, kui nad kogu aeg torkavad, et oi, sa oled ikka nõrgaks jäänud. Ega ei taha sellist juttu väga kuulda.

 

-Kaupo Sasmin ja Priit Lehismets 2016. aasta Tallinna Maratoni finišis | Foto: Siim Semiskar

 

Seega, Sa tunned survet, et kossumeestele platsil soojendust tehes peab ka ise heas vormis olema?

 

Kogu aeg tuleb ennast vormis hoida. Kui seal ees taidlen, siis mõni natukene kehvema füüsisega mees ütleb mulle: "Kurat, sai ei tee ise ka seda harjutust ju ära." Siis on vaja ikka ette näidata. Minu töö juures tuleb see kasuks, kui hoiad ennast igapäevaselt väga heas vormis. Ma ei tea, kas päris nii palju peaks trenni tegema, aga mulle meeldib. Olen elu aeg selliselt tegutsenud ja võib-olla see käibki minuga kaasas. Kui mul juba üks päev vahele jääb, siis tunnen, et nüüd on tuksis ja peab hakkama söögi pealt koomale tõmbama (Muigab.).

 

Kui TSIK-is õppisid, siis kes korvpalluritest Sinuga samal ajal koolis käisid?

 

Meil oli kõva punt. (Alar) Varrak oli, Hirv oli... Hirve tead (Naerab.)? Väga pikk kutt, selline 208-210 cm. Siis Kauri... Kaurit tead? Kauri... kurat, mis ta nimi nüüd oligi? Kõigil olid ju hüüdnimed, ega mina enam ei mäleta (Naerab.). Siis oli see raadiohääl... ühe naisega teevad mingit armastussaadet hommikuti...

 

Jesper Parve?

 

Jesper Parve, voh! Parve oli samal ajal. Siis kommentaator Kalev Kruus ja (Rait) Käbin olid. Ei, mängumehi oli seal palju. Pärast tulid veel (Kristjan) Kangur, Reinar (Hallik) ja nende eakaaslased. Kangur on minust kolm aastat noorem.

 

Kuidas Sa füsioterapeudina lõpuks korvpalli juurde jõudsid?

 

Tegelikult ma töötasin alguses (Gerd) Kanteriga ja mul oli teisigi sportlasi. Mitu aastat tegelesin laskesuusatajatega ja siis käsipalluritega. Siis veel (Aleksander) Tammert ja (Andrus) Värnik. Aga samal ajal käisin väga palju korvpalli vaatamas. Ühel hetkel helistas mulle Remo Holsmer ja küsis, kas oleksin nõus Kalevisse tulema. Vist oli nii, et Kairi Kepp oli seal tööl ja ta läks mingil põhjusel minema. Töötasin sel ajal Audenteses, sealses spordimeditsiinikeskuses. Olin siis küll Tartu Polarise klubi suur fänn, aga mõtlesin: "Kurat, kui selline pakkumine Kalevist tehakse, siis miks mitte vastu võtta?" Käisin kontoris vestlusel ja järgmisel päeval olin juba tööl.

 

Mis aastal see juhtus?

 

Ei mäleta enam täpselt, aga see võis olla umbes 14-15 aastat tagasi. (Veselin) Matic oli igatahes treener (Matic töötas BC Kalev/Cramos aastatel 2006-08 - S.S.). Eestlastest mängisid Kalevis siis Kangur, Tanel Sokk, Gregor Arbet, (Rait) Keerles ja Heiko Niidas. Välismaalastest olid... ma ei mäleta, võib-olla ajan sassi need Matici ajad, aga pakun Catalin Burlacu, Mateo Kedžo, Bojan Pelkic, Dušan Jelic ja sellised mehed.

 

Milline mees Matic treenerina oli? On Sul rääkida mõni naljakas lugu?

 

Oi, sealt ajast on jutte ikka kõvasti. Sellest võiks täiesti korraliku raamatu kirjutada, mismoodi selle mehega töö käis. Matic on selles vallas kindlasti kõige kõvem treener olnud, kellega erinevat pulli on saanud.

 

Aga meenuta mõni juhtum, mis ka trükimusta kannatab.

 

No ta oli hullumeelne räuskaja. Mul on selline lugu. Hakkasime Hispaaniasse laagrisse minema, aga meil oli enne seda siin kodus umbes 10-päevane paus. Matic andis enne sõitu abitreener Priit Venele teada, et ta on haige ja tal on kindlasti antibiootikume vaja. Minuni jõudis info aga alles üks päev enne ärasõitu. Vene ütles, et Matic tahtis oma ravimeid, ära sa jumala eest unusta, muidu läheb mees hulluks. Mõtlesin, et kust ma ühe päevaga võtan need ravimid? Võtsin riski ja läksin ilma rohtudeta. Kogu lennureisi mõtlesin, et sealt tuleb selline pauk. Hotelli fuajees tuli serblane minu juurde ja palus oma arstimeid. Mõtlesin, kas võtan kohe sõimu vastu või viivitan veidi. Läksin oma tuppa, aga Matic tuli mulle järele. Siis võtsin julguse kokku ja ütlesin, et mul tegelikult pole neid tablette. Oi, raisk! See kisa ja serbiakeelne sõim, mis järgnes... Idi u picku materinu, nabijem te na kurac (serbia keelsed roppused - S.S.)! Ta sõimas mind nii räigelt, et seda on raske kirjeldada. Sain veel lõunasöögil ja õhtuses trennis ka vastu pead. Mitu päeva oli ikka väga tuline.

 


-Priit Lehismets ja Alar Varrak | Foto: Siim Semiskar

 

Oled saanud aastate jooksul Kalev/Cramos töötada väga erinevate treeneritega. Millised on olnud peatreenerite ühised jooned ja millised erinevused?

 

Ühiseid jooni väga pole. Kõik on täiesti erinevad. (Alar) Varrak on vaikne ja tasakaalukas ning proovib pigem seletada. (Aivar) Kuusmaa võis hetkega nii korralikult plahvatada, et tuli kõrvale minna. (Roberts) Štelmahers on väga õiglane. Ta teeb häält siis, kui on vaja teha, niisama mitte. (Donaldas) Kairys ei andnud kellelegi hingamisruumi. (Veselin) Matic oli "lambiplahvataja". Kui klubijuhid tulid saali, siis ta võis plahvatada, karjuda ja räusata. Näitas, et töö käib. Kui ülemused lahkusid, siis oli jälle normaalne. (Nenad) Vucinic oli jällegi väga rahulik treener.

 

Millal Sind Eesti korvpallikoondise taustajõudude hulka kaasati?

 

See juhtus Üllar Kerde viimasel peatreeneriks olemise aastal (Kerde teine ametiaeg oli 2007-09 - S.S.). Tegin Üllariga tema viimase tsükli kaasa. Siis läks tema ära, aga mina jäin.

 

Kui suur erinevus on füsioterapeudina klubis ja koondises töötamise vahel?

 

Ikka päris suur. Klubis oled harjunud tegelema kogu aeg samade mängijatega. Koondis tuleb korraks kokku ja sul on ees hoopis teised poisid. Koondisesse minek on alati üliäge. Muidugi meeldib mulle väga ka klubivõistkonnaga töötada, lihtsalt koondisega on asjad teistmoodi. Kalev/Cramos ka mängijad aastate jooksul pidevalt vahetuvad ja alati on välismaalaste näol päris ägedaid frukte olnud. Aastast aastasse on vaheldust.

 

Kui tihti juhtub seda, et koondis koguneb ja Sina vaatad, et mõni mees pole ikka üldse oma füüsilise vormiga vahepeal tegelenud?

 

Ei olegi niimoodi olnud. Nüüd on koondiseasjad hoopis erinevad, kuna on need aknad. See aeg, kus suvel hakkasime ettevalmistusega pihta, on juba ammu ära ununenud. Need on kaks nii erinevat formaati. Kui koondis kogunes juunis ja juuli-august oli raske töö ning siis tulid mängud, pidi ikka tasa ja targu alustama. Siis võis küll olla, et mõni mees oli suvepuhkusel paari nädalaga väheke paisunud (Muigab.).

 

Millised need Tiit Soku kuulsad rahvusmeeskonna "surmalaagrid" siis välja nägid?

 

Mind ju veel polnud koondise juures, kui Tiit neid laagreid tegi.

 

Kui Sokk 2009. aastal uuesti peatreeneriks sai, siis ta enam neid karme ettevalmistuslaagreid ei teinudki?

 

Ei teinud. Need, millest senimaani räägitakse, olid mingid vanad laagrid kuskil Soomes või ma isegi ei tea, kus nad tegid neid asju (Tiit Sokk oli Eesti koondise peatreener esimest ametiaega aastatel 2004-07 - S.S.). Minu ajal selliseid asju enam ei toimunud. Kõik arvasid küll, et nüüd on Tiit taas pealik ja hakkab sama trall pihta. Aga ta oli selleks hetkeks vist maha rahunenud ja andis ettevalmistuse osa mulle teha (Naerab.).

 

Kas mõni treener, kelle alluvuses Sa oled töötanud, on käskinud pidevalt meestele ikka kõvemini ja kõvemini trenni teha?

 

Ei ole päris nii olnud. Tiit andis oma soovidest küll pidevalt märku. Näiteks, et täna on minu osa trennist 30-40 minutit ja pane. Ütles juurde, et nüüd võin mehed rihmaks tõmmata. Andis suuna kätte kogu aeg. Mõni teine päev jällegi ütles, et täna teeme mängulise osa pikema ja minul palus lõdvemalt võtta.

 

Donaldas Kairys oli küll natuke selline, kes tahtis, et kogu aeg raske oleks. Aga ta päris trenni minult üle küll kunagi ei võtnud, kuigi märku andis küll, et mehed peaksid rohkem valmis olema. Seda on raske teostada, sest mina pean ju pigem mängijate poolel olema. Ma ei taha, et pallurid ennast täiesti rihmaks tõmbavad.

 

Kogenud meeste näost loeb palju ära. Kui liiale lähed, siis meestel on veresooned näos nii suured, et vaatad, kurat, ta tuleb sööb mind ära (Naerab.). Meie füsiodena tahame pigem natukene leebemalt üldfüüsilise osa teha, et mängijad oleksid korvpalli osas natuke energilisemad.

 

Kas mängijad tulevad pärast trenni rusikas taskus õigust nõudma, miks Sa nad rihmaks tõmbasid?

 

Ei, see pauk tuleb kohe pärast soojendust. Teed natukene liiga intensiivselt ja kohe tuleb neid pärleid. Eks järgmisel päeval annavad nad ka märku, et ole hea, rahune maha ja tee mõistlikult. Soovitavad mul mitte hakata midagi ette kujutama ja kellelegi näitama (Muigab.).

 


-Priit Lehismets BC Kalev/Cramo mängueelsel soojendusel | Foto: Siim Semiskar

 

Kalev/Cramos oled saanud töötada paljude välismängijatega. Kui palju nende hulgas selliseid on, kes üldse ei viitsi ennast liigutada?

 

Neid ikka on olnud. Kohe esimestest hetkedest, kui hakkame koormusteste tegema ja arstide vahet sõeluma, tuvastab põhilised sellised vennad ära. Olen ikka mõelnud, et see on täielik looder, kuidas ta küll meile siia sai. Aga mõned kutid on nädal-kaks siin olnud ja siis tuleb välja, et tegelikult on täiesti normaalne mängumees. Mõni oskab aga näiliselt sellise mulje jätta. Teeb näo, et on ülitöökas ja äge vend, aga aja jooksul tuleb välja, et pole üldse selline, nagu lasi paista. Eks neid frukte on siia erinevaid sattunud.

 

Tood mõne erilise frukti ka välja?

 

Neid ikka on siit läbi käinud... Tegelikult on neid frukte ikka palju olnud (Naerab.). Peaaegu igaühe kohta saaks midagi öelda, aga näiteks Catalin Burlacu (Rumeenia koondislane, mängis Kalev/Cramos 2006/07 - S.S.) oli selline, kes jäi eredalt meelde.

 

Palju on räägitud ka ukrainlaste kunagisest NBA mehest Oleksi Petšerovist, kellest Kalevis treenerite jaks lõpuks üle ei käinudki?

 

Oi ei, Petšerov, see oli kõva vend (Naerab.). Ütlesin kohe alguses (Alar) Varrakule, et sorry, mina ei tegele selle mehega. Ta oli selline, kes ise pani diagnoose endale. Kui käisime ultrahelis, siis Petšerov ütles arstile, et too vaatab täiesti valest kohast. Võttis ultraheliaparaadi, pani "õigesse kohta" ja ütles ekraanile vaadates: "Ahah, siin ongi rebend." Tegelikult muidugi polnud midagi (Naerab.). Kui Petšerov tegi Harvisega (Harvis Mill - S.S.) ükskord taastusravi, siis jõusaali astudes ütles: "Kurat, täna pole õige tunne. Teeme parem ühe hea lõunasöögi." Ja läks minema.

 

Keda Sa korralike ja eeskujulike treenijatena leegionäridest välja tooksid?

 

Neid on samuti palju olnud. Balkani vennad olid kõik korralikud, välja arvatud (Dušan) Jelic. Tema tuli siia nii suures ülekaalus, et kui selili kukkus, siis oli nagu kilpkonn, keda on vaja üles aidata. Mateo (Kedžo), (Bojan) Pelkic ja E.J. Singler on positiivselt meelde jäänud. Mõningaid ameeriklasi on veel olnud, kes väga kõva tööloomana silma paistnud.

 

Kes Sinu kogemusele tuginedes on olnud Eesti kõige füüsiliselt võimekam korvpallur?

 

Ma ütlen julgelt Gregor Arbet. See on müstiline, mis võimed sellel vennal on. Ta on megatugev. Kõik asjad on tugevad: käed on tugevad, jalad on tugevad, kiirus on olemas ja hüpe on hea. Tal polnud tippvormis olles füüsilises mõttes nõrka kohta, tema võimed olid ebareaalsed. Veel tooksin välja Indrek Kajupanga. Ebareaalselt tugev, aga kahjuks kiirust pole.

 


-Priit Lehismets ja Gregor Arbet 2015. aasta EM-finaalturniiril Riias | Foto: Siim Semiskar

 

Arbetist veel rääkides, meil oli Kalev/Cramoga kunagi mingi ettevalmistusperiood aasta alguses. Kuusmaa oli peatreener ja tegime Lasnamäe kergejõustikuhallis trenni. Vist oli juba kolmas järjestikune päev ja mehed olid suhteliselt tühjad juba. Kuusmaale meeldis nendel aegadel hirmsasti hagu anda. Plaanis oli joosta 200-meetriseid lõike. Aivar ütles, et kui keegi julge jookseb 200 meetrit alla 24 sekundi, siis selle jaoks on trenn läbi. Gregor tuli ja küsis: "Kuule, mis sa arvad, jooksen ära?" Ma vastasin: "No kurat, ma arvan, et sa jooksed." (Indrek) Tustit oli ka seal, tegi (Gerd) Kanteriga trenni ja küsisin temalt, kas Arbet teeb selle ära? Tustit ütles, et vist ei jookse ikka. Mul tekkis selle peale väike trots ja ütlesin, et jookseb küll. Arbet alistas vajaliku aja ära ja mul oli uhke tunne. See oli mega kiirus, mida ta näitas. Ütlesin Gregorile, et natuke valmistumist ja kergejõustiku eestikad on tulemas, lähed proovid. Arbet saatis mind muidugi kukele (Naerab.).

 

Kas oleksid Arbeti kergejõustiku eestikatele medalimõtetega saatnud?

 

Ei, seda ma ei usu. Kergejõustiklased ikka lihvivad päevast päeva oma ala. Kui Gregor oleks saanud umbes aasta treenida selle nimel, siis ma ei kahtle, et ta vähemalt finaali oleks kindlasti ennast jooksnud. Ma ütlen, Arbeti füüsilised võimed olid ebareaalsed. Tõesti. See kiirus ja see jalg, mis tal all oli, see mulle räigelt meeldis, kuigi tal põlved olid suht õrnad.

 

Kas korvpallurid on võrreldes teiste alade tegijatega pigem heas füüsilises vormis või peaksid nad häbenema?

 

Väga paljud teiste alade treenerid ja sportlased tegelikult vihkavad kossumehi, sest arvatakse, et korvpallurid saavad hirmus palju palka, aga samas on väga laisad ja ei viitsi trenni teha. Kalev/Cramo mängijate kohta vihjatakse küll pidevalt, et neil on liiga suured palgad. Ma teiste klubide kohta käivaid jutte ei tea. Tegelikult, kui panna korvpallur platsi peale koos kergejõustiklasega tegema joonejooksu, siis kergejõustiklane jääb korvpallurile selgelt alla. Kuigi kergejõustiklane peaks kiirem olema.

 

Mulle üldse ei meeldi, kui korvpallureid halvustatakse, et nad on kehvad tööloomad. See, mis pilti nähakse jõusaalis... Kõrvalseisja ju ei tea, mis meie eesmärk parasjagu on. Kas meil on mäng tulemas või meil just äsja oli mäng. Ma mõtlesin kunagi ise samamoodi, et kuradi hea on nii palli toksida, kui trennis muhvigi tegema ei pea. Enam ma nii ei räägi, kuna näen, kui füüsiliselt võimekad korvpallurid tegelikult on ja kui palju erinevaid elemente on neil väljakul vaja teha. Tuleb olla tugev, kiire ja vastupidav, et platsi peal läbi lüüa.

 

Kui palju eestlased füüsiliselt muust maailmast maha jäävad?

 

Ma ei näe, et väga oleks jäänud. Ma tahaks näha teiste riikide tippkorvpallurite jõunäitajaid. Siis ma saaksin võrrelda. Kunagi, kui meil olid Reimo Tamm, Tanel Sokk, Valmo Kriisa, Arbet ja Kangur, siis kõik surusid 110 kilo rinnalt kindlasti. Aga üle 100 kilo surumine on korvpalluri jaoks juba täitsa okei. Tanel Sokk pani seal mingi 125 kilo, Reimo Tamm suutis ka umbes sinna kanti. Valmo pani üldse üle 130 kg minu mäletamist mööda. Või võtame küki, sa ei saa ju korvpallurina lõpmatuseni sinna raskust juurde panna. Kui nad seal juba 180 kiloga kükke teevad, siis see on väga okei. Ma ei usu, et teiste riikide tippkorvpallurid teevad kõik 200 kiloga kükke.

 

Ehk siis lõpuks tuleb tasemevahe sisse ikkagi korvpallioskuste pealt, mitte füüsiliste võimete erinevusest?

 

Ma ei tea. Ma ütlen, et pole võimalik, et muu Euroopa füüsiliselt nii palju üle on. Kalev/Cramo puhul pole ju näha, et me Euroliiga vendadega võrreldes väga palju kehvemad oleksime? Kui (Peterburi) Zeniidile kaks korda kotti hooaja jooksul paned ja Eesti mängijate roll selles väga suur on, siis ei saa väita, et füüsiliselt väga palju alla jääksime. Kui oleksime oluliselt kehvemad, siis sealt tuleks kogu aeg 50-60-punktilised "pakid". Mina igal juhul ei näe, et Eesti korvpallur oleks füüsiliselt kehv. Meil ju pole kõrgemal tasemel mingeid pekikotte ega aegluubis mängijaid, kõik on suhteliselt kiired poisid. Vaata kasvõi Rapla mehi, pole ühtegi lödinäppu ega lödipüksi, kes loivaks väljaku peal. Kõik on särtsakad ja kiired.

 

-Martin Müürsepp ja Priit Lehismets 2008. aastal | Foto: Siim Semiskar

 

Millise emotsiooni veebruari koondiseaknas meie noorenenud koosseisult said?

 

Vägev oli. See oli senisest nii erinev. Olen vanemate meestega nii pikalt koos olnud - (Kristjan) Kangur, (Janar) Talts, (Sten) Sokk, nad mul ikkagi head sõbrad kõik. Nendega oli alati mõnus koondises kokku saada. Nüüd oli natuke teistmoodi, noor veri lasti peale ja meestel vemmeldas kõvasti. Füüsiliselt on noortel veel päris kõvasti vaja igal mehel juurde panna. Eesti mängija areneb natukene hiljem õigesse meheikka ja jõudu tuleb veidi hilisemas faasis. Mõtlen sellist jõudu nagu näiteks Kanguril, selline mehine jõud. Kui ta võtab mingi asendi sisse, siis proovi sa sealt läbi minna, nagu tammepakk seisab ees.

 

Kangurist rääkides, siis viimasel paaril aastal treenis ta ennast nii heasse vormi, et kohati nägi väljakul välja justkui kulturist. Kust see tal tuli?

 

Kui Kangur tuleb mängust pingi peale puhkama, siis päris paljud inimesed on seal tribüüni peal vaadanud ja näidanud näpuga, et mis asi see veel on (Naerab.)? Ta tuleb väljakult kergelt higisena ja see toob juba lihased välja. Lisaks tal veri keeb sees nii räigelt ja veresooned on kõik väljas. Inimesed ikka ohhetavad ja ahhetavad meie pingi taga: "See on traktor, see pole üldse korvpallur." (Naerab.) Kust see tuli, seda ma ei tea. Aga see on äge!

 

Sa siis näed, et meie noortel koondislastel on füüsilises võimekuses kõvasti varu sees?

 

Muidugi on! Sa ju ei kujuta ette, et näiteks (Henri) Drell jääbki selliseks piitsaks? Pole võimalik. Kui sinna tuleb natukenegi liha peale... näiteks nii suureks nagu Nurger on, siis oleks päris hea. (Kristian) Kullamäel võib-olla sellist konkreetset lihast ei tule peale, aga sitkust ja jõudu tuleb kindlasti juurde. Tegelikult ei saa öelda, et nad oleksid enam päris noored, 20-aastane on tegelikult ju mees juba. Aga meie nooruslik koondis on väga äge ja eks seal on igasuguseid huvitavaid frukte.

 

Oled Sa kunagi kokku arvestanud, kui mitu välisreisi karjääri jooksul oled teinud?

 

(Ohkab sügavalt) Numbrit tahad või? Üldse alates sellest, kui ma hakkasin sportlastega ringi sõitma? Oi, see on mega suur number.

 

Küsime siis nii, et millal oli viimati selline kuu, kus Sul ühtegi välissõitu kalendris polnud?

 

Nüüd praegu, see aprill. See kuu ja kõik, rohkem pole olnud umbes 20 aasta jooksul.

 

Seega lennukilomeetreid oled karjääri jooksul kogunud päris palju?

 

Alati ei saanud isegi lennata. Laskesuusatajatega tõmbasime bussiga ühest riigist teise. Sloveenia, Saksamaa, Šveits... seal liikusime jõhkrad distantsid bussiga maha. Nüüd koroonaviiruse tõttu saab vist olema üldse esimene vaba suvi sellest ajast, kui ma sportlastega hakkasin tegelema. Eelnevalt olen alati olnud kas olümpiamängudel, MM-idel, EM-idel, suusatajatega kuskil laagris või aidanud käsipallureid. Esimene suvi, kui ma olen peaaegu vaba, sest korvpallikoondis toimetab Eestis ja ma ei pea kuskile sõitma.

 

Mis on kõige ägedamad spordihetked, mida Sa oled taustajõuna lähedalt näinud?

 

Olen hiljem isegi uuesti vaadanud korvpallikoondise mänge Valgevene ja Bulgaariaga, kus Saku Suurhalli enam rahvast sisse ei mahtunud. Mäletan, et seal tuli endalgi soojendusel väljaku peale minnes kananahk peale ja mõtlesin, et mine metsa, mis siin täna toimuma hakkab. Mäletan elu lõpuni, kui Bulgaaria kotti panime ja riietusruumi läksime, siis keegi meestest ütles: "Kuulge, rahvas kutsub tagasi, davai, jookseme välja!" Ja kõik lidusid uuesti platsile. See oli jõhker emotsioon.

 

Kas sellise rahvahulga ees soojendust ette näidates ise pabistama ei hakka?

 

Bulgaaria mäng on mul eredalt meeles ja ilmselt oli siis ka väike värin sees. Aga mis mul pabistada? Kui soojendusel, mille mängu eel teen, isegi midagi läheb valesti, siis sellest ei juhtu midagi. Olen nii palju teinud seda, et kui juhe isegi korraks kokku jookseb, on uus harjutus kiiresti peast võtta. Mäletan, et esimest korda Kalev/Cramosse tulles oli väike sabin sees küll. Kui kõrvaltvaatajana tuled, siis need mehed on ikkagi nagu staarmängijad. Lisaks on ju veel välismaalased, kellele peab inglise keeles harjutusi seletama ja nende tegevust parandama.

 

Siinkohal räägib Lehismets pika loo kolleegist Harvis Millist, kuidas viimane tuli tema kõrvale BC Kalev/Cramo juurde ja Lehismets andis talle esmakordselt ülesande trenni eel soojendus läbi viia. Me ei hakka kogu pikka juttu ümber kirjutama, aga Lehismets suutis niigi pabinas olnud Milli mõistuse nii sassi ajada, et harjutused läksid kõik meelest ära. Mill pidi soojenduse poole peal katkestama, kuna mängijad panid olukorrale järjest "puid alla" ja treenerid olid naerust kõverad.

 

Oled senise karjääri jooksul korra ka korvpalli EM-finaalturniiril ära käinud. Mida 2015. aasta Riia alagrupimängudest mäletad?

 

Tegin seal tööd koos Helvis Trääderiga ja see oli jõhker kogemus. Mängugraafik oli meie jaoks päris karm. Kui mängijad peavad alles kell 12 öösel sööma ja järgmisel hommikul juba trenni minema, siis meile füsiodena oli see päris korralik pauk. Meil algas töö ju alles pärast õhtusööki. Kellel oli vaja külmakompressioonid peale panna, kes tahtis massaaži, kes vajas mingit ravi ja kes teipimist. Lõpetasime alles kella kolme-nelja paiku hommikul. See oli päris korralik koormus meie jaoks. Aga meeskond peab ju järgmiseks päevaks valmis olema ja suutma jälle tööd teha. See oli päris äge, aga samas jõhker.

 

Kas võib öelda, et Sinu ametis on just mängu aeg ainsaks puhkehetkeks, enne ja pärast on käed-jalad tööd täis?

 

Ei, mängu ajal peab kogu aeg valmis olema, sest pidevalt juhtub midagi. Muidu toon vett ja rätikuid, aga kui kellelgi on midagi ripakil või verd tuleb, siis peab valmis olema ja võimalusel olukorda ennetama. Mängija tuleb pingi peale ja ütleb: "Pane see kuradima veri kinni, mul on vaja mängu minna." Siis lähen ise ka närvi ja proovi seal higisel mehel, kellel pulss laes, haava kinni panna. Küll üks teip ei sobi ja teine ei sobi. Mängu ajal on stressi päris palju, eriti kui peatreenerid ka puid alla panevad.

 

(Veselin) Maticilt sain korra Kaunase Žalgirise mängu ajal kõvasti sõimata. Valmo Kriisal oli selja peal jõhker küünejälg. Korralik haav ikka ja veri oli juba särgile läinud. Mõtlesin, kuidas ma selle pika haava nüüd kinni saan? Matic võttis minutilise vaheaja ja siis ma ukerdasin seal ja lasin haavaliimi peale. Aga Kriisal hakkas selg nii räigelt kipitama, et ta karjus kogu selle minuti. Ühel hetkel Valmo sõimas mind ja siis Matic sõimas mind, kuna tema time-out läks lörri. Sain korraliku paugu sealt, et kui loll ma ikka olen (Naerab.).

 

-Priit Lehismets ja Valmo Kriisa | Foto: Siim Semiskar

 

Kas Sinu hinnangul on Eesti korvpall praegu tõusuteel?

 

100 protsenti! Mis ala see veel tõusuteel on, kui mitte korvpall? Ei taha meest nüüd väga üles upitada, aga see, mida Jõesaar tänavu (Moskva) CSKA, Zeniidi ja teiste tiimide vastu tegi, oli ülikõva. Kui selliseid mängijaid vaatad, siis me oleme ju tõusuteel. Ma näen juba Kalev/Cramo pealt, kuidas meil Eesti poisid ikka tegelikult hullavad Ühisliiga tasemel. Saaks välismaal olevad kutid ka nii palju mängida, kui Kalevi eestlased, oleks päris kõva.

 

Lõpetuseks palun Sul paika panna enda sümboolne viisik Eesti korvpalluritest.

 

Võtan siis aluseks need, keda ma ise treeninud. (Mõtleb pikalt.) Olen praegu nii räigelt kinni Reinarites ja Taltsides, et "number viie" peale panen Taltsi. Kurat, ta nii hästi keerutas seal. Vahepeal ajas muidugi vihale, et ta selline närvihaige on (Naerab.). Kohati ta lambist vihastas, aga mõnikord pahandas muidugi õige asja peale ja siis sutsas mulle päris teravalt. Siis tahaks panna "number nelja" peale... kurat, kus Reinar mõlgub praegu mõtetes (Naerab.). Aita mul nüüd üks hea "neli" leida...

 

Martin Müürsepp?

 

...muidugi, Mürka oli kõva vend! Matici ajal Kalev tegi temaga lepingu, kuigi tal oli hüppeliigesega mingi jama. Matic ütles mulle, et nüüd hakkad Müürseppa treenima. Ma isegi ei tundnud teda ja ta oli minu jaoks ikkagi hull staar. Õnneks olid nad (Martin) Viiaskiga head sõbrad ja Viiaskiga sain ma ülihästi läbi. Nüüd "kolme" peale... (Erik) Keedus on mul hea sõber, see tema tahtejõud... paneme "kolme" peale Keeduse. (Ehmatab) Kurat, kas Kangur kahe peale sobib?

 

See on Sinu isiklik viisik, paiguta mehed nii, nagu ise soovid.

 

No ta vahepeal ikka viskab ju sisse ka (Naerab.). Vähemalt kunagi oli hea viskaja, kui ta seal (Siena) Montepaschis ja Milanos oli. Pani seal mitu kolmest järjest. Ja number üks... Drell jääb puudu (Mõtleb pikalt.).

 

Aga pane Drell "kolme" peale ja Keedus mängujuhiks. Keedus kunagi TTÜ päevil Tiit Soku käe all mängis "number ühte" ka.

 

Jah, nii teemegi. Tegelikult tahaks Tanni (Tanel Sokk - S.S.) ka sisse panna, ta on minu jaoks äärmiselt meeldiv mängumees. Ta on nii räige uimakana, et tema lahti harutamiseks peab olema selline paks raamat. Aga panen ikka Keeduse "ühe" peale ja Drelli tõmban äärele. Jääb siis Keedus, Kangur, Drell, Müür ja Talts. Kahemeetrine viisik, päris hea (Muigab.).

 

-Priit Lehismets ja Janar Talts | Foto: Siim Semiskar

 

Kelle Sa selle pundi treeneriks paneksid?

 

Treeneriks...(Mõtleb.) tõmbame selle Varraku sinna pulti ära! Või oleks siin vaja veidi karmimat kätt? Kelle Reinar pani (Naerab.)? Aga ei, las jääb. Varrak juhendab Müürseppa, see tandem töötaks päris hästi.

 

Eesti korvpall on praeguseks 100-aastane, aga kas Eestis mängitakse korvpalli ka 2120 ehk saja aasta pärast?

 

Muidugi mängitakse! Lihtsalt väljak on oluliselt suurem ja inimvõimed on... siis on pigem selline titaanide võitlus juba. Inimesed lähevad füüsiliselt aina võimekamaks. Arvan, et atraktiivsuse huvides on võib-olla lubatud ka natuke võikamad võtted. Ma ei tea, kas praegu treeningutel enam jõukorvpalli mängitakse? Aga midagi taolist ehk. Kolmesejoont viiakse ka vaikselt kogu aeg kaugemale, sest vaata, kui kaugelt nad NBA-s juba sisse viskavad. Mulle tundub, et see võiks sellises suunas minna.

 

Intervjueeris: Siim Semiskar

Sünnipäevad
Täna, 11. juuli
Ivo Kitsing (29)
Irina Ptitsõna (54)
Tago Tomingas (59)
Homme, 12. juuli
Mihkel Juhkami (57)
Mati Kaalma (73)
Ilmar Kaiv (80)
Reimo Luht (49)
Liisa Neeme (19)
Tiit Paalberg (57)
Madleen Sala (32)
Sulge

Ülekanded