ONLINE mängud
Eesti Korvpalliliit
PAF liiga
PAF korvpalli e-liiga
Naiste liigad
Meeste Saku liigad
G4S Noorteliigad
Rahvaliiga
Regionaalsed liigad
Karikavõistlused
Seeniorid
3x3 korvpall
Koondised
Tule trenni
Treenerid
Audentese Spordigümnaasium
Kohtunikud
Videoarhiiv
Pood
Korvpall 2030
Korvpall 100

Uudised

Märt Kermon. Foto: Siim Semiskar.

100 LUGU | Märt Kermon: korvpall on nagu luuremäng, kus tuleb vastane üle kavaldada

25.03.2020

Eesti korvpall on tänavu saamas 100 aastaseks ning vähe on meie seas veel inimesi, kes oleks selle armastatud sportmängu nimel elanud ja hinganud kauem kui tunnustatud treener Märt Kermon. Koos Eesti korvpalliga tänavu samuti ümmargust juubelit tähistav (Kermonil täitub 17. mail 80 eluaastat) mees on korvpalliga seotud olnud rohkem kui 65 aastat.

Eelmise aasta suvel sai Kermon Eesti Olümpiakomitee poolt eliittreeneri aunimetuse ehk treeneri kaheksanda kategooria tunnistuse, mida kõigi spordialade peale kokku on Maarjamaal omistatud vaid üksikutele väljavalitutele. Korvpalli võttis 1940. aastal sündinud Kermon esmakordselt kätte umbes 1954. aastal ehk 14-15-aastaselt. Kuna sellest on nii palju aega möödas, siis toonitab mees ise, et päris puhta kullana seda aastaarvu võtta ei tasu, aga põhimõtteliselt on ta 65 aastat olnud ühel või teisel moel korvpalliga seotud.

 

Omanäoline korvpall

 

"Eesti korvpall oli Nõukogude Liidu tasemel päris kõva. Vahepeal olime täitsa tipu lähedal," meenutab Kermon mõtlikult vanu aegu. "Arvestades seda, kui palju meil oli Liidu koondislasi ja Liidu koondise kandidaate, siis, kui me oleks saanud EM-ile oma võistkonna välja panna, oleksime pidevalt kuue hulgas kindlasti olnud. Kui mitte medalil!"

 

Tallinna Kalevi ridades mängijana kolmel korral Eesti meistriks kroonitud Kermoni hinnangul erines Baltikumi ja kitsamalt ka Eesti korvpall oluliselt teistes liiduvabariikides mängitavast. "Eestil oli omalaadne akadeemiline mängustiil, mis viiski meid tippu. Kõik võtsid eeskuju ja tõdesid - isegi venelased -, et kõige intelligentsemad mängijad on Baltikumis ja eriti Eestis. Nõukogude Liidu koondises olid põhilised ajud Baltikumist," arvab Kermon, et füüsilised puudujäägid korvati mänguplatsil oskuslikult teiste omadustega.

 

Eesti korvpall on arenenud tõusude ja mõõnadega ning lisaks vahepealsele madalseisule Nõukogude ajal, kust tuldi lõpuks välja Nõukogude Liidu viimase meistrina, oli meil vahepealsetel aastatel taseme hoidmisega raskusi ka iseseisva riigina. Kas mõte intelligentsest korvpallist jäi liiga kauaks kestma ja ei kohanetud spordiala arengutega ehk ei mindud kaasa järjest kiiremaks ja füüsilisemaks muutunud mänguga?

 

"Eks kohati jäi asi kohanemise taha, aga ühel perioodil lükati treenerite kaader, kes traditsioone kandis, lihtsalt kõrvale. Nende mäng oli liialt vanamoodne. Aga vanamoodsal mängul olid ka väga olulised plussid ning paljud kogenud treenerid tegelikult tulid kaasaegse mänguga kaasa ka. Aga seda ei märgatud," kahetseb Kermon. Ka praeguses hetkes näeb tema kogenud silm ohukohti, kui kohati on hakatud liialt viljelema n-ö Sloveenia ja Serbia korvpalli, aga meie temperament pole Balkanimaade oma. Me unustame miskipärast aeg-ajalt ära, et oleme eestlased.

 

"Meile sobib kontrollitud mäng. See "tule ja pane peale" stiil pole meile väga omane," on Kermon veendunud. "Esiteks meie füüsis ja reaktsioonikiirus pole tihti piisavad ja põhiline, et meie natuur pole sobiv. Väga vähesed eestlased suudavad lõunamaalastega selles vallas võistelda. Meil on vaja ka korvpallimängus veidi rohkem tasakaalukust ja mõtlemisaega." Seda öeldes lisab kogenud treener kohe, et Balkanimaadest ja ka teistest piirkondadest tuleb palju kasulikku üle võtta, aga seejuures tuleb arvestada meie rahvuslikku tüpaaži.

 


-Märt Kermon TalTechi korvpallikooli noori juhendamas | Foto: Siim Semiskar

 

Vererõhk laes

 

65 aastat korvpallis hingega sees olla on väga-väga pikk aeg ning see ei saa tulla ilma suure armastuseta spordiala vastu. "Korvpall kõidab, sest selles mängus pidevalt olukorrad muutuvad. See on nagu luuremäng - vaatad, mida vastane ellu viib, et siis omakorda vastukäike teha. Ma olen vana kooli mees ja minu ajal oli palju hoovisporti ja luurekad olid väga populaarsed. Õppisime pidevalt, kuidas vastaseid üle kavaldada. Korvpallis on kõik need elemendid olemas," toob Kermon ideaalse paralleeli.

 

Kas korvpallimäng tõmbab oma ea kohta suurepärases vormis oleval mehel siiani pulsi üles? "Ma ei tea, kui palju see pulss enam üles läheb, aga adrenaliin on küll laes. Kümmekond aastat tagasi Pirita meeskonna juures töötades pani arst mulle ööpäevaks pulsi- ja vererõhumõõtja peale. Mäletan, et mängu ajal numbrid märkimisväärsed polnud, aga enne kohtumist oli paar momenti, kus näitajad olid väga kõrged ja pärast mängu olid vererõhunumbrid 260/220," meenutab Kermon muiates ja lisab: "ma küsisin arsti käest, kas ma lõhki poleks võinud minna."

 

Kõigi nende pikkade aastate jooksul pole Kermon mõelnud korvpallirajalt kõrvale astuda, kuna pidevalt on mäng pakkunud talle võimalust areneda ja uuendustega sammu pidada. "Sellist momenti, kus viskaks palli nurka ja teeks midagi muud, mul küll pole olnud. Olen üldiselt üritanud ajaga kaasas käia ja liikunud eriti suviti Euroopas ringi. Püüan ennast pidevalt kurssi viia, mis mujal tehakse ja võtan osa asju julgelt ka üle. Arvan, et pole millegagi hätta jäänud. Ameerikat pole avastanud, aga väikeseid nüansse leiab pidevalt ja igalt poolt," jääb Kermon endast kui treenerist rääkides väga tagasihoidlikuks.

 

Lahendusi otsimas 

 

Aastatel 1983-85 Kalevi esindusmeeskonna ja Eesti koondise peatreeneriks olnud Kermoni hinnangul on Eesti korvpall momendil kindlasti tõusuteel. "Meil on mõned 

aastakäigud, mis kannatavad Euroopa kõrgema taseme ära. Mulle praegusel hetkel tundub, et Baltikumis oleme meie siin Eestis just tõusvas joones liikumas, aga Lätis ja Leedus on kerge mõõnaperiood," näeb kogenud juhendaja laiemat pilti. "Seda on näha nii noortekoondistes, kui ka EYBL-is, kus me naabritega iga-aastaselt saame mängida. Enam pole peale vaadates lätlastel-leedukatel meiega võrreldes nii palju paremaid korvpallitüüpe."

 

Üheks Eesti korvpalli igipõliseks probleemiks, mida on üritatud kõik need 100 aastat lahendada, peab Kermon seda, et paljud andekad mängijad kaovad pärast noorteklasse tippspordist. "Ega meil õiget retsepti polegi leitud," on Kermonil kahju. "Tahaks, et Audentese Spordigümnaasium töötaks selliselt, et talendikamad pallurid jääks noorteklassidest väljudes pinnale. Peamine eeldus selleks oleks reaalselt toimivad püramiidid kõikide klubide juures. Ma ise töötan nüüd TalTechi Korvpallikoolis ja loodan, et meil hakkab midagi sellelaadset tekkima. Teised klubid ka pingutavad selle nimel, eesotsas näiteks Tartuga. See on õige asi, mida teha. Aga Audentese Spordigümnaasiumis peaks korvpalligrupiga töötama korraga mitte kaks treenerit, vaid 5-6 juhendajat. Treenerid peaks olema spetsialiseerunud - kes keskendub viskamisele, kes pallikäsitlemisele jne," käib veterantreener välja oma nägemuse.

 

Kui Audentese saaks täistuuridel tööle, siis poleks aastatel 1997-2001 ka Eesti Korvpalliliidu peasekretärina töötanud Kermoni hinnangul meie tulevikutegijatel vaja kergekäeliselt välismaa akadeemiatesse siirduda. "Meil mängijatüüpe on, aga noored kipuvad piiri taha minema. Mina iga hinna eest mineku kasuteguris väga veendunud pole. Me peaks Audentese taseme tõstma nii kõrgele, et tekiks kohalik korvpalliakadeemia. Ma ei väida, et välismaale ei tohiks minna, aga igale poole pole küll mõtet sõita, sest mitte alati ei tule meie mängijad välismaalt arenguga tagasi."

 

Igatahes on Kermon Eesti korvpalli 100. sünnipäeval veendunud, et ka 100 aasta pärast mängitakse Eestis jätkuvalt korvpalli. Samas viskab kogenud mees õhku ühe põneva hüpoteesi: "Ma pole kindel, kaua 5-5 mäng vastu peab, sest 3x3 korvpall kindlasti tõstab järjest rohkem pead. Aga ilmselt veel järgmised 100 aastat püsib küll. Tõusujoones liikumist jätkav 3x3 korvpall on samuti väga huvitav ja vaatajale võib-olla isegi põnevam, kuna seal olukorrad muutuvad veel tempokamalt."

 


-Märt Kermon Jaak Salumetsa 70. juubeli puhul õnnitlemas | Foto: Siim Semiskar

 

Sümboolne viisik

 

Lõpetuseks palusime Kermonil paika panna enda isiklik sümboolne viisik, kes võiks Eesti korvpalli juubelit iseloomustada. Kogenud treener käis välja järgnevad nimed: Tiit Sokk, Aleksei Tammiste, Priit Tomson, Jaak Lipso ja Martin Müürsepp. "Koosseisus on igas liinis oma aja supertähed, väga mööda sellega panna ei saa. Platsi kõrvale paneksin sinna seisma korvpalliprofessor Ilmar Kullami, kes on minu hinnangul läbi aegade parim Eesti treener," kommenteerib Kermon oma valikut.

 

"Mul endal pole treenerina olnud kunagi ühte suurt eeskuju, olen paljudelt proovinud võtta seda, mis mulle võiks sobida. Kindlasti on palju õppida ka noorema generatsiooni treeneritelt. Noortel on omad süsteemid, tihti täitsa huvitavad. Töötan koos Marko Parkoneniga ja temal on mulle palju pakkuda. Või võtame näiteks Heiko Rannula, kes teeb treenerina osavaid asju. Neid noori mehi on mitmeid. Ja ega mul endast vanematelt polegi enam midagi õppida, peangi noorte poole pilgu pöörama," naerab Kermon.

 

Kauaks Märt Kermon veel korvpalli juurde jääb? "Ei seda oska mina öelda, seda teab vaid vanajumal seal üleval!"

 

Autor: Siim Semiskar

Artikkel ilmus esimesena Eesti korvpall 100 erilehel rubriigis "100 lugu", kus 2020. aasta jooksul ilmub portreelugu sajast korvpalliinimesest. Persoonide valik on lai: legendaarsetest Eesti tippmängijatest minevikust ja praegusest hetkest, kuni persoonideni, kes eelistavad varju jääda, kuid kelleta Eesti korvpall oleks oluliselt vaesem.

Sünnipäevad
Täna, 11. august
Anete-Elisabeth Adler (17)
Viktor Dergatšov (63)
Timo Ilves (34)
Pille-Riin Tammik (37)
Marek Viik (51)
Homme, 12. august
Kristi Kallassalu (42)
Riho Kangur (63)
Taavi Kangur (46)
Mare Krutta Nõmmik (57)
Mihkel Kurg (33)
Priit Pihelgas (46)
Nikolai Porhun (45)
Igor Solomkin (62)
Sulge

Ülekanded