Prindi

¤ Korvpallist, elust Venemaal, noortest, koolist, elumõtetest...

 

Vaatasime talvel isaga Kalev/Cramo ühisliiga mängu Himkiga, kui keegi Moskva klubi mängijaist andis väga efektse söödu selja tagant kaarega, misjärel Himki rünnak lõppes edukalt, korviga.

 

Isa, kes on tuntud pigem võrkpalliajakirjanikuna, lausus: „Kõige ilusam sööt, mida ma mäletan, oli vist 70ndatel, kui Mihkel Tiks mängis Kalevis. Kelle vastu, ei mäleta, aga ta oli näoga oma korvi poole ses olukorras ja ta söötis samuti kaarega selja tagant kiiresse. Kahjuks Randala või kes see seal oli, ei jõudnud pallini...“

 

*       *       *

Mihkel Tiks on elanud aastaid Krimmis, Jaltas. Kõrgajal oli eestlasi seal üle 2001. Praegu on 674  -vähemasti viimati on Krimmi eestlasena ennast üles andnud niipalju inimesi. Praeguseks on see arv kindlasti vähenenud, sõnab Tiks.

 

Meie kirjavahetus Tiksiga käis meili teel ja vist kokku viies osas. Sestap andestagem võibolla kohatine liigne kirjanduslikkus.

 

Kus te viibite, kui seda kirja loete ja võibolla esimesele küsimusele vastate?

 

Oma kodus nn Suures Jaltas.

 

Teie elu ja tegemiste kohta saab viimastel aastatel lugeda harva ja siis peamiselt seoses äreva olukorraga Venemaal. Kas teie elamine Sotšis on alles või tegelesitegi te hiljaaegu sealt ära kolimisega?

 

Ei ole veel saanud maja maha müüa, mistõttu elan endiselt Krimmis.

 

Saan aru, et elamine natuke teistsuguses, paremas, soojemas kliimas, on teie jaoks elutähtis muutus, mille teadlikult ühel päeval ette võtsite? Olete ka öelnud, et Eestit on eemalt lihtsam armastada.

 

Ligi üheksa aastat tagasi Krimmi sõites ei arvanud ma, et jään siia elama, aga nii läks. Siinses kliimas saab ka talvel ennast merre kasta ja seejärel kaldal natuke võimelda. Eestis käia tundub nüüd nagu vanasti Soome reis – kõik ilus, puhas, rikkalik, aga kallis. Ja enamasti vastik ilm.

 

Keskkond, elukeskkond, inimesed seal ümber, loodus. Mis neist oli määravaim? Või kõik need koos?

 

Minu füüsiline viibimine Eestis polnud enam hädavajalik. Internet lubas mateeria vaimust lahutada ja oma keha parema kliimaga kohta toimetada.

 

Kokkusattumusi teie poole pöördumiseks oli veel. Nagu ma kirjutasin, vedeleb ülemuse töölaual juba pikemat aega "Korvpalliromaan". Mida ise lühidalt võttes sellest raamatust tagantjärele arvate? See oli kahtlemata oluline teos omas ajas?

 

Lugejad ajasid sealt rohkem prototüüpide jälgi. Tundub praegu üsna hale raamatuke.

 

Nüüd on probleem. Olen lugenud teie järgmistest raamatutest esimest  "Mängumees", kus on valdavalt juttu noorusest, pole aga veel jõudnud teise raamatuni, mis peaks rääkima korvpallihuvilisele huvipakkuvamast perioodist - 70-80ndad? Mis nime alla see raamat siis õigupoolest on, kui räägitakse nii mitmest eri nimest?

 

Seda neljast köitest koosnevat „Poiss sai 50“ on raske ja paljude jaoks ka igav lugeda. Vaid mõni inimene on mulle teatanud, et luges kõik osad huviga läbi.

 

Praegusel ajal on eestlaste seas vähe ilukirjanduse lugejaid. Heasse raamatussesüvenemine on luksus, mis nõuab aristokraatlikku vaimu.

 

Reklaami pisut seda teist teost - "Poiss sai 50" (?), nii et tekiks huvi see leida üles ja kätte võtta inimestel, kellest see võibolla on mööda läinud. Ei ole ju hilja seda lugeda?

 

See ei vaja reklaami. Mu raamat on nagu korralik vein, mis läheb seistes aina paremaks. Väikese gurmaanide seltskonna hinnangust mulle piisab.

 

Saan aru, et ses teoses kõneldakse asjadest distantsilt ja õigete nimedega? Mida ise selle raamatu tugevuseks pead, kui me räägime sellest nagu ilustamata "Korvpalliromaanist" (kui toetuda intervjuule Ville Arikesega (4.12.2010))?

 

Enamasti kujutatakse romaanis ja filmis kangelasi ja kurjategijaid. Mina kirjeldan omaenda elu näitel ambitsioonikat keskpärasust, millised ju enamik inimesi tegelikult ongi. Sellist tegelast on raskem huvitavalt portreteerida. Proovigu keegi oma poole sajandi pikkune elu nii kirja panna, et igast aastast saaks loetav peatükk.

 

Teine inspireeriv kohtumine teiega ühenduse võtmisel oli kohtumine vana aasta sees lavastaja-stsenaristi Martin Algusega, kes tõi lugeda "Kalev 91" treatmenti - usutavasti 2 a jooksul valmib sellest midagi rahvafilmi taolist. Jäi mõelda, et miks ei ole nt Korvpalliromaani püütud filmiks teha? (lätlased tegid oma filmi "Sapnu Komanda. Dream Team 1935").

 

„Korvpalliromaanis“ pole materjali filmistsenaariumi jaoks.

 

Olgu. Milline on üldse Eesti korvpallis teie hinnangul kõige huvitavam ajajärk?

 

Pärast platsilt lahkumist kolmkümmend aastat tagasi pole ma Eesti korvpalliga enam kursis. Võib-olla „Kalev-91“ oligi kõige huvitavam. Või siis 60ndate teine pool, Tamma ja Tomsoni hiilgeajad Kullami taktikepi all, mida mina nägin spordihalli trepil istudes.

 

Milline on üldse teie huvi spordi ja/või korvpalli vastu?

 

Igapäevane tervisesport on hädavajalik. Ma korraldaks Eestis kogu laste ja noorte kehalise kasvatuse ümber. Tippsporti jälgin haruharva siis, kui on loota esteetilist elamust.

 

Eesti suhtes on teil palju ja erinevaid tundeid. Täna peaks teilt kui endiselt kohaliku taseme poliitikult küsima, mida või keda me märtsis valisime? Ja mida me saime?

 

Mina teeksin panuse värsketele jõududele, näiteks Vabaerakonnale. Aeg oleks puhtama rinnaesisega inimestel Toompeal platsi võtta. Asi läheb muidu liiga hapuks kätte.

 

Teie enda ambitsioonid poliitikas jäid sellesse Loksa volikogu perioodi? Enam tahtmist pole kaasa lüüa?

 

Ei ole. Pärast kohtus üle elatud õiguslikku nihilismi, võitluskaaslaste altvedamisi ja Res Publica sigatsemist ei taha oma närve rohkem rikkuda. Poliitiku amet on pealegi väga raske. Katsu sa ühekorraga inimestele meeldida ja põhimõtetele truuks jääda.

 

Eestis on küll enamasti kombeks reeta liitlased. Reformierakonna teekond poliitmaastikul reetmistest koosnebki.

 

Kas teid hirmutab miski, vaadates Eesti poliitilist maastikku? Püüdes kiigata kaugemale – 10-20 aasta kaugusele või veelgi enam.

 

Eestil läheb laias laastus samamoodi nagu Euroopal ja maailmal tervikuna. Hirmutavad sõjaoht ja ökokatastroof, eriti kui lastelaste peale mõelda, kelle elu alles algab. Pole eriti märgata, et katsed maakera hävimist edasi lükata kuigi edukad oleksid. 

 

Kõrvalt vaadates, kui oskate hinnata, kas Jüri Ratase puhul, olles hinnatud poliitik, Keskerakonna ankrumees nimekirjas, Eesti Korvpalliliidu president; kas Eesti korvpallile oleks kasulik, kui ta saaks valitud kõrge mandaadiga, saaks võibolla üleüldse väga kõrge positsiooni poliitilisel kaardil või vastupidi?

 

Ratas on üks väheseid Keskerakonna tegelasi, kes ei ärata vastikust. Las ta tõuseb peale, kui sest koguni korvpallile kasu tõuseb.

 

Põgusalt, otsapidi puudutasite jutuga koolisüsteemi ja kehalist kasvatust koolides, öeldes, et korraldaksite selle Eesti täiesti ümber. Palun täpsustage – suurtes piirides, mida te silmas pidasite?

 

Seaksin Eesti eesmärgiks nii kehalt kui vaimult terved ja elujõulised lapsed. Kõik põhjused, mis seda takistavad, tuleks kõrvaldada. Küsimus on vaid poliitilises tahtes. See vastaks ka iidse põhiseaduse vaimule, kui eesti keele ja kultuuri kandjad õitsva tervise juures püsivad.  

 

Koolisport -> ala valik noore jaoks -> vaba aeg -> koormus noore jaoks ja tema väsimuse-tüdimuse aste. Kuipalju näed sa läbi oma aja, läbi oma laste kooliaja ja läbi tänase: milliseid muutusi – negatiivseid ja positiivseid?

 

Oma laiskuse võitmine, „väsimusest-tüdimusest“ jagusaamine pakub siis rahuldust, kui tegevus ise ei tundu mõttetu, pealesunnitud või üle jõu käivana. Tuju läheb ära, kui mingit lootust ei paista olevat.

 

Vene ajal polnud võitjateks ja luuseriteks jaotamine nii hävitav nagu tänapäeva kapitalistlikus võidujooksus. Mahajääjatest pole kellelgi sooja ega külma.

 

Eesti on alles selles arengujärgus, kus edu mõõdupuuks on „omade“ olümpiavõit või mingi „nominatsioon“, mitte aga see, kui suur osa meie lastest oma eluga hakkama saab ja ennast õnnelikuna tunneb.

 

Kool kui saatanlik süsteem (Aldous Huxley termin), monstrum, kombinaat. Ma mõtlen sellele hirmuga siiani ja mul on lastest kahju kõiki neid programme vaadates, mida omavahel ei sünkroniseerita. Kas meie kool on lastesõbralik?

 

Võib-olla mõni kool on ka lastesõbralik, paljud koolid on andekate laste sõbralikud. PISA test ja koolide pingerida on siingi riiklikuks mõõdupuuks, mitte aga laste saatus. Eesti kool annab palju teadmisi, aga vähe tarkust. 

 

Jalgpall on viinud oma agitatsioonitöö juba koolidest lasteaia tasemele – lapsi värvatakse sealt. Korvpall tegutseb mõõdukalt koolides. Kas korvpall suurte otsuste tasemel peaks siin käituma jõulisemalt, sirgjoonelisemalt, konkreetsemalt, ning püüdma laiendada oma haaret kogu koolivõrku, koos omavalitsustega looma linnadesse korvpalliklasse (mõned Tartus on tulemas – seal on TÜ/Rock, linn ja koolid leidnud positiivse üksmeele ses osas)?

 

Tippsport on maailma hullumeelsuse lakmuspaber. Mina oma last küll sinna broilerivabrikusse ei laseks. „Jõhkrus“, „haare“, „agitatsioonitöö lasteaia tasemel“ … - juba küsimuse enda sõnavara ise reedab, millega on tegemist.

 

Ma tahaks kuulda teie arvamust teemal „treenerid“. Eestis on viimase kümne a jooksul tekkinud üsna lai ring noori treenereid, kellest suur osa on endised mängijad, valdavalt keskpärasel tasemel.

Küsimus siit oleks selline: kui oluline on, et neil treenereil oleks kõrgharidus? Mõnedes riikides on see noortetreeneritele eelduseks, teistes mitte. Eesti on kahevahel, teelahkmel. Ühelt poolt me kannatame mõnede mitte just kõige avaramalt mõtlevate treenerite tõttu kuna nad näevad ainult käegakatsutavaid eesmärke (kiiret edu, pearaha, OV-de toetust, mänguga saavutatavat boonust noorteklassis), teisalt me ei saa öelda, et üks või teine treener on "rumal". Liiati, ala juurest neid ära lükata ei oleks vist tark tegu...

 

Kõrghariduse diplom ei taga veel head treenerit. Tööandjal peaks olema piisavalt arusaamist ja vabadust, et iga treeneri väärtuse üle otsustada, paberi olemasolule või selle puudumisele vaatamata. 

 

Osaliselt treenerite hariduse ja haritusega seostub ka järgmine küsimus. Miks Eestis nii vähe on kirjutanud korvpallist, treeningtööst, korvpalliõppest raaamatuid selle ala sees olevad inimesed? (on olemas vaid ajakirjanike jms elulooraamatud, lisaks ilmus 2013 a Jaanus Levkoi ja Rein Jalaku raamat "Noorte korvpall").

 

Korvpallimäng ja raamatukirjutamine nõuavad inimeselt erinevaid omadusi. Minust poleks kindlasti saanud Andres Sõpra ega Sõbrast jälle paberimäärijat. 

 

Te ütlete küll, et pole 30 a korvpalli jälginud. Aga proovin siiski. Korvpall: kuipalju erineb sellest, mis oli 70ndatel? Räägitakse ju, et korvpall on tohutult muutunud – kiiremaks ja agressiivsemaks. Minu meelest sisulisi muutusi siiski niipalju ei ole kui koguaeg räägitakse. Jalgpall on minu nägemuses rohkem muutunud.

 

On ikka kiireks ja agressiivseks muutunud. Tänased mängijad panevad 70ndate aastate korvpalli aeglust küllap samamoodi imeks, nagu meie omal ajal Kullami ja Lõssovi aegset platsil venimist naersime.

 

Kas te armastate (või armastasite) korvpalli? Miks?

 

Kui mängisin, siis armastasin ja vihkasin korraga. Nii valu kui võlu oli vaheldumisi. Lõpuks sai valu ülekaalu.

 

Nüüd armastan elu ja selle üle mõtiskleda. Kui näed oma põlvkonna ridu hõrenemas, siis muudab elu üürikuse ja kaduvuse tajumine iga allesjäänud hetke väärtuslikuks.  

 

Vabandage, aga teemal kool veel lõpetuseks. Meil räägitaksegi teadmistepõhisest koolist ja see oli ka see, mis mind murelikuks teeb. Te kirjutasite väga tabavalt - "Eesti kool annab palju teadmisi, aga vähe tarkust". Kuid kuidas ja kes seda muuta saaks? Kas see ei ole mitte üks olulisemaid teemasid, millest poliitikud peaks rääkima? Mitte ainult poliitikud, avalikku arutelu pean silmas.

 

Muuta saab asju rahvas, kui väga tahab. Hariduspoliitika pole ju erand: mitte ühtki arenguprogrammi pole ellu viidud (näiteks „Teadmuspõhine Eesti“ või haldusreform hapnevad juba üle kümne aasta).

 

Miks? Korvpalli sõnavara kasutades käib Eestis alles „mäng oma nimel“. Meeskonnamängu, millega vastasele (riigivõimule) oma tahe peale sundida, meie rahvas ei valda. Igaüks püüab üksinda „skoori teha“. Võib-olla on paarkümmend aastat poliitilise kultuuri välja kujunemiseks liiga lühike aeg. Aga on palju ka rahvaid, kes ei suudagi oma riiki pidada. Elame, näeme.   

        

Kas teil on sõpru? Palju sõpru? Kui on, siis kas nad pigem on vanadest aegadest või on võimalik teie sõbraks saada ka ootamatult, juhuslikult?

 

Mu sõbraks on enamasti olnud mu elukaaslane. Nüüd vanas eas on sõpradeks mu lapsed (olgugi, et meie suhtlemine käib rohkem interneti  kaudu).

 

Ammusest ajast on jäänud paar-kolm inimest, kellega suhtlemine mind vaimselt alati rikastab. Sõprust vanast rasvast ülal hoida, kui enam teineteisele midagi anda ei ole, pole minu arust mõtet. Siis on juba etem Tšehhovi või Kivirähuga sõbrustada.

 

Milliseid isikuomadusi inimestest enim hindate? Mis omadused teid kohe eemale tõukavad?

 

Intellekti ja tagasihoidlikkust. Eemale tõukavad rumalus ja eneseupitamine. See just teebki sõbra leidmise raskeks, et inimesele, kes mulle huvi pakuks, ei pruugi mina samaväärne partner olla.

 

Millised on olulisemad raamatud, mis teile viimase-aasta kahe jooksul on meelde jäänud, mida olete lugenud ja julgeksite soovitada ja miks?

 

Edgar Andrews „Kes tegi jumala?“, Kenneth Minogue „Poliitika“, Dominique Moisi „Emotsioonide globaalpoliitika“, Aleksei Mišagin-Skrõdlov „Valge Venemaa, punane Venemaa“, Carl Mothander „Parunid, eestlased ja enamlased“.

 

Soovitada ei julge, iga inimese maitse ja arengutase on erinev.  

 

Päriselt ilma korvpallita me lõpetada ei saa (arvestades väljaande iseloomu). Küsin nii: milline on ideaalne korvpallur? Mitte niivõrd oskuste arsenalilt kui isiku ja iseloomuomaduste poolest? Ja kas Eestis on olnud sellist?

 

Ideaalne ega täiuslik ei saa keegi olla. Mul on lapsepõlve ideaalkujuna hinges Paul Keres oma suurmeisterliku džentelmenlikkusega. Korvpallurite seas pole ma ühtki sellist kohanud, kuid küllap neid on.   

 

Sageli räägitakse korvpalluri IQ-st, mis on väidetavalt täiesti erinev asi tavalisest IQ-st. Mind ei ole see IQ teema kunagi paelunud, kuna minu jaoks on juba IQ testi printsiip vale. Aga mida te üldiselt sellest teemast arvate? Kas korvpallur ei tohi olla tavapärase arusaama järgi liiga intelligente?

Heino Lill siin pärast mingit kaotatud mängu ütles, et tema TTÜ hoolealused mõtlevad kohati platsil nagu kirjanikud - seal kus on vaja läbi minna, hakkavad mõtlema, seal kus on vaja kohe visata, hakkavad mõtlema ja läbi minema...

 

Kahtlemine endas tuleb platsil kahjuks (samuti nagu ka liigne enesekindlus). Kuid terane mõistus ja tugevad närvid on ju erinevad asjad, seega mängija intelligentsus on kindlasti tema tugevus, kui see avaldub kiire taibu vormis, vaistliku võimena välkkiirelt reageerida.

 

Samal ajal peaks mingi teine osa ajust „suurt pilti“ aduma (seda kutsuti vanasti  „platsinägemiseks“). Ja siis peaks mängijal veel mingi „kolmas silm“ olema, mis lähemate hetkede sündmusi ette aimaks ja nendeks valmis oleks. Kõik see kokku (ja veel palju muud) moodustab mängija intelligentsuse.           

 

Mis peaks juhtuma, et teid võiks näha näiteks korvpallifinaalide ajal kevadel saalis? Või Riias EM-publiku hulgas? (Iseenesest oleks ju huvitav lugeda teie konkreetse mängu analüüsi.)

 

Olen vahel tundnud soovi mõnd mängu (näiteks Rakvere Tarva oma) jälgida. Aga avaliku analüüsi jaoks olen kindlasti ajale jalgu jäänud ja võhikuks muutunud. 

 

Usun, et jätate võibolla sellele küsimusele vastamata, aga milliseks hindate Eesti koondise võimalusi EMi alagrupiturniiril Riias, kus vastasteks on Tšehhi, Belgia, Ukraina, Läti ja Leedu?

 

Tundub päris hirmuäratav seltskond (vähemasti vanasti olid need väga kõvad vastased).

 

Millised on teie elu lähemad sihid? Ütleme nii - viisaastakuplaan...?

 

Krimmis maja maha müüa ja uus elukoht leida. Kirjanduslikule omaloomingule punkt panna. Laste ja lastelastega häid suhteid hoida. Väärt etendusi, raamatuid ja filme nautida. Nipernaadi kombel laias ilmas ringi hulkuda. Tervist hoida, et mu silmad vene impeeriumi huku ikka ära näeksid.

 

Kirjanduse osas eraldi. Mis on käsil? Või kui sellest ehk ei räägita, siis milliseid teemasid või teoseid võiks teilt veel oodata? Kas mõni näidend ehk?

 

Pusin juba neljandat aastat venekeelse Krimmi-ainelise näidendi kallal. Sai kohutavalt pikk ja igav („tu om ikaldanu“, nagu Piibeleht ütleks).

 

Suur tänu nende vastuste eest

Võtke heaks.

 

Vähem kui kaks ööpäeva pärast kirjavahetuse lõppu – pärast nelja kirja siit- ja nelja sealtpoolt, saabus Tiksilt veel üks, viimane ja lühem kiri. Selles oli kirjas:

 

„Üks mõte tuli mere ääres võimlemist tehes pähe. See puudutab noore inimese enesehinnangut. Väga tähtis on lähedal seisva täiskasvanu (õpetaja, treeneri) positiivne, toetav hoiak, tunnustamine ja julgustamine. "Sa saad sellega hakkama", "sa suudad", "sul tuleb see välja, kui veel rohkem harjutad" jne.

 

Treeneri kibestunud olek, sagedane vingus nägu, halvustamine ja parastamine halvavad noore tahte ja energia. Küllap on tänapäeval olukord paranenud, kuid minul tuli peale vastaste võidelda ka omaenda treenerite tusameelsuse ja halvakspanuga. Eestlased on üldse kiitusega kitsid, ometigi annab tunnustav sõna jõudu ja tahet. Võitlus kaotatakse ju kõigepealt vaimus ja alles seejärel tegelikult.“

 

 

Sulge

Ülekanded