Prindi

Meie vestlus, mis hiljem arenes edasi kirjavahetuseks, kestis novembrikuus kokku nädal aega. Kronoloogia huvides on vajalik teada, et pärast loole punkti panemist pidas Howard Frieri juhendatav 1182 Tallinn naiskond Riias senise hooaja tähtsaima mängu TTT-ga, mille üsna kindlalt kaotas.

 

„Õppetund, mille eest tuleb TTT-d tänada“, tähendas Howard sotsiaalmeedias, kaotusnumbritele mõtlikult otsa vaadates. Üks esimesi mõtteid, millega ta Riia Olümpia Spordihoones välja tuli, kõlas: „Võibolla oleks kasu, kui hakkaksime trenni mõttes meestega mängima...?“.

 

Sedavõrd muserdas teda sisemiselt allajäämine kiiretele ja tugevatele lätlannadele. Mis siis, et loomult on Frier pigem optimist ega langenud ka Riias meelemasendusse. Järgmisel päeval võeti üsna raske, aga siiski veenev võit agressiivse LU üle.

 

 

Aga meie vestluse juurde.

 

Hooaeg on 1182 Tallinna jaoks alanud väga hästi. Kas uskusite ennem,
et võiksite üheksa mängu järel püsida kaotuseta?

 

Kui ütlen ausalt, ma ei mõtlegi niimoodi. Me proovime iga mänguga võitu kätte saada. Tähendab, üritame keskenduda alati üks mäng korraga.

 

Hooaja alguses oli mul väike mure küll, et uue mängumõisted ja strateegiad võivad mängijatele võõraks jääda ning võib minna aega, et nendega harjuda. Aga meie naised on väga tugevad ja targad mängijad!
 

Kõrvalt näib, et võistkonnas valitseb ühtne ja kõrge võitlusvaim ning teotahe, motivatsioon. See peab olema kasvõi osalt sinu teene, Howard Frieri „süü“?


Ma kindlasti ei saa sellest endale au võtta. Meie naised on ise kõrgelt motiveeritud ja tulevad trenni valmis paremaks saama.

 

Nad saavad aru, et meie sportlik ajalugu Läti naiskondade vastu ei räägi meie kasuks ja nad soovivad tõestada, et saame nende vastu võistleda! (hetkeseis Läti grandide TTT ja Cesisega on sel hooajal teatavasti üks-üks – toim.).


Lisaks pean kiitma ka Gerly Kostlat (abitreener), sest ta teeb väga hea mängueelse ettevalmistustöö ja mul on temaga hea koos töötada.
 

Mis asjaoludel ja kuidas sai sinust 1182 naiskonna peatreener? Kas mäletad, mida mõtlesid, kui see pakkumine tehti ning kas mõtlesid kaua?


Ma ei mäleta täpselt millal, aga mäletan väga hästi oma mõtteid. Teadsin, et mul on võimalus saada naiste võistkonna treeneriks, aga eeldasin et abitreenerina, sest kogemus mul puudub. Sellepärast oli mu esimene reaktsioon paras vapustus (was from shock). Teiselt poolt muidugi olen ise võitlusvalmis ja otsin alati väljakutseid. Siis oli minu poolt kindlasti klubile "no brainer" otsus.


Mängijana olin naiste korvpalli fänn ja käisin tihti mänge vaatamas. Põhjus selles, et naised mängivad oma tarkustega ja olin huvitatud õppima, kuidas nad mängu loevad.

Kuidas sinust üldse sai treener? Enamus mäletab sind Ehitustööriistast, Kalev/Cramost ja ka Tarvase eest mängimas, aga millal alustasid treeneritööga?


Ma armastan korvpalli tõesti väga. Esimene kord mängides sain aru, et see on see, mida elus teha tahaks. Kui lõpetasin oma ülikoolikarjääri, sain ka võimalusi Euroopas edasi mängida. Mängisin mitu hooaega erinevates riikides ja vahepeal, suveti osalesin ka noorte korvpallilaagrites treenerina.

 

Seejärel, veel mängijana, hakkasin aru saama, et kui õpetan midagi lastele korvpallist, teeb see ka mind ennast paremaks, sest pean koguaeg üle mõtlema, mida tahan neile õpetada.

 

Treeneriamet oli su kindel soov?

 

Veidi aja pärast – 2004, otsutasin proovida oma kossulaagreid lastele korraldada. Siis tuli 2007/08 suvi ja sain pakkumise saada Eesti U16 poeglaste abitreeneriks Allen Dorbeki alla. See oli minu jaoks väga huvitav kogemus, misjärel hakkasin mõtlema, et sooviks treenerina töötada!
 

Oled sa mõelnud vahest, et lõpetasid suure mänguga liiga vara? Margus Metstak mängis meil 43 eluaastani, Gert Kullamäe vist 40ni...


Minu soov oli küll mängida nii kaua kui võimalik, sest nagu ma ütlesin - armastan korvpalli nii väga, aga saatusel olid teised plaanid. Tegelikult on mul on hea meel, et saan mängida ikka siin Eestis ja esiliigas Baltecoga. Aga põlvevigastuse pärast ma ei
saanud enam meistriliigas edasi mängida.

 

Kahjuks korvpalliga üldiselt on niimoodi, et sa ei saa terve elu mängida. Aga see teeb mind uhkemaks, kui näen endist tiimikaaslast Valmo Kriisat mängimas ikka nii hästi, nii kõrgel tasemel. Muidugi mõtlen sealsamas endale, et oleks ka hea mängida, aga vigastus ei lasknud. Proovin siiski elada kahetsuseta.

Sa tulid Eestisse 2003 või 2004? Üle kümne aasta on möödas, sul on siin pere, sa räägid eesti keelt, oled omale kodu loonud. Oled sa siin õnnelik?
 

Ma arvan, et see oli 2004. Aga tunnen ennast Eestis väga mugavalt ja õnnelikult. Mu seitsmeaastane tütar käib siin koolis ja juba sellepärast ei kavatse ma Eestist ära kolida.

 

Ma arvan ka, et keeleõppimine mõjub väga hästi mu siinsele elule. Tean, et mõned inimesed elavad terve elu Eestis ja kohalikku keelt ei oska. Ma sain varakult aru, et kui soovin siin edu leida, siis tuleb keel ära õppida. Nüüd, kui reisin mõnikord Ameerikasse, tunnen ennast seal nagu külaline.

Aga ikkagi: kas on asju, millega sa Eestis harjuda ei suuda - ilm, toit-maitsed, inimesed, liiklus... ükskõik mis?


Ilmaga olin harjunud juba tulles, sest käisin ülikoolis Colorados. Kui ausalt rääkida, siis Eesti elu on väga kiiresti muutunud, mina kõrvalt võin seda teile öelda. Kui sa oleks küsinud seitse aastat tagasi sama, oleksid vist teise vastuse saanud.

 

Mulle meeldib väga, mis suunas Eestimaa hetkel läheb. Eestlased hakkavad ka välismaalastega rohkem avatud olema. Tuntakse rohkem isiklikku huvi, inimesi huvitavad võõrad kultuurid ja kombed.

 

Nüüd ootan kõige enam, et korvpallifännid hakkaks rohkem naiste korvpalli toetama. Usu mind, meie mängust on palju õppida lastel ja see on nauditav täiskasvanutele! Siit tulebki minu jõulusoov: „Palun toetage meie naisi!!!“

 

Tagasi konkreetsemalt naiskonna juurde. Saite kaks mängijat selleks hooajaks juurde, lisandusid Pirgit Püü ja Kerli Haas. Kuipalju see on võistkonda muutnud?


Inglise keeles saan vastata sellele küsimusele ühe sõnaga: „Priceless!“. Pirgit Püü on väga andekas ja ta loeb mängu väga hästi! Kerli Haas on väga stabiilne ja teeb oma töö väga hästi ära.

 

Aga meie naiskonna tugevus on minu meelest see, et me oleme enda võimekuse osas väga hästi informeeritud – nii oma plussidest kui miinustest. (compliment eachother very well, meaning we fit well together and understand very well eachothers strenghts).

Mailis Pokk ütles intervjuu novembrikuu „Kuukirjale“, et muutunud on treeningud, treeningute rõhuasetus, samuti mängupilt: kiiremaks ja agressiivsemaks. Millest lähtusid, võttes naiskonna üle? Milliseid elemente tahtsid muuta, parandada?


Mida lisada? See pole enam saladus, et ma sooviks mängida kiiremini ja agressiivsemalt. Kuid minu meelest üks kõige suurematest faktoritest korvpallis on enesekindlus. Minu käekiri selle naiskonnaga on see, et ma ei tee midagi, mis võib neilt enesekindlust ära võtta, eriti rünnaku osas.

 

Lisaks - kui kõik tulevad trenni ja on valmis töötama ja paremaks saama, siis lubasin neile, et kõik mängivad.


Meil on hetkel ainult kümme mängijat (Heila Rosenfeldt on vahelduva eduga siiski vigastuseravil olnud – toim.), aga kõik oskavad väga hästi mängida. Muidugi tahan ma alati neid proovile panna, samas proovin ma ka tagasi mõelda sellele ajale, milline suhe treeneriga meeldis mulle, olles mängija.

Kui kõrgena näed 1182 Tallinn võistkonna potentsiaali? Kui kaugele on
reaalne jõuda Ühisliigas?


Ma ütlen mängijatele koguaeg, et oleme kokku pandud erilisel põhjusel - for a special reason. Meil on võimalus teha ajalugu! Aga see ei tule niisama. Me peame töötama ja meil on vaja areneda.

 

Kindlasti soovime saada tänavu medali, aga seegi protsess võtab aega. Hetkel keskendume ikka üks mäng korraga ja proovime iga mänguga paremaks saada!

 

Kes 1182 võistkonna mängijaist on võimeline läbi lööma ka Euroopa klubis, tugevamates liigades?


Mul on üks sõber, kes töötab treenerina ühes Rootsi tiimis. Igal aastal ta kaotab vähemalt ühe mängija, sest too saab võimaluse kuskil Euroopas edasi areneda. Minu meelest peabki treeneri eesmärgiks olema see, et ta aitab
mängijal areneda ja annab võimaluse ennast kõrgemal tasemel proovile panna.

 

Kindlasti ma näen mitut võimalust meie tiimist, aga peamine sõltub ikkagi nendest! Esimese hooga ütleks Piibur, Pokk, Püü, Köster. Aga nad peavad endasse usuma, siis on see võimalik!

Kui ambitsioonikas sa ise oled? Kus sa näed ennast näiteks 3-4 või 5 aasta pärast?


Ma olen küll üsna ambitsioonikas mees, aga ma keskendun hetkel oma tööle naistega. Olen ise treenerina noor ja mul on nii palju mida õppida. Aga tunnistan: mulle meeldib väga peatreerer olla.

Sa oled täna naiste korvpallis tähtsas ametis. Aga kas võiksid kunagi treenida ka meistriliiga meeste klubi või näiteks Audentese noormehi? Kuidas sa sellele vaatad?


Ma ei tea, mida tulevik toob, aga mul on hea meel, et mul on praegu see võimalus naistega. Olen juba teinud hulga märkmeid erinevuste kohta naiste ja meeste korvpallis, on huvitav võrrelda. Näiteks mulle meeldib, et kui mu palun naistel midagi väljukul teha, nad ka proovivad täpselt nii nagu ma soovisin.

 

Mehed soovivad rohkem improviseerida, ise mõelda ja teha ning alati ei pruugigi see õige otsus olla. Aga nagu ütlesin, olen noor treener ja mul tuleb veel palju õppida.

Kas Eesti korvpall tänasel päeval; nii naised kui mehed, on õigel teel? Kas me oleme konkurentsis Läti, Leedu ja Soomega enamvähem rongi peal, saame me lähiaegadel paremaks? Kas sa oled mures selle pärast?


Minu arvan, et nüüd hakkame aru saama, et on rohkem vaja teha eriti noorte heaks. Noored peavad ka ise samas aru saama, et kui tahta areneda, siis poolteist tundi kolm korda nädalas ei ole kindlasti piisavalt.

 

Ma näen tänasel päeval ka seda, et Eesti Korvpalliliit on hakanud rohkem mõisteid uurima. Aga nagu ütlesin, peamine on see, et meie laste mentaliteet peab muutuma!


 

Sulge

Ülekanded

   
Sulge

Eesti - Saksamaa