Prindi

Kohtusime Jaak Salumetsaga ühes tema töökohtadest – Eesti Olümpiakomitee majas Pirita tee alguses. Esimest korda tänavu tuleb lund lükata, mõlemad jääme hiljaks ning arvuti ei lähe käima. Jaagu tuju läheb alla.

 

Niikaua kui Jaak püüab arvutis tänaseks ette valmistatud materjalidele uuesti ja uuesti ligi saada, meil jutt eriti ei jookse, sest see olukord ajab Jaaku närvi. Hakkasin ette kujutama, kuidas võis Jaaku näiteks närvi ajada see kui meeskonnaga näiteks kusagil hotellis VHSi lint Bologna Virtuse videoga vahele keris. Piip-piip.

 

Siis astub uksest sisse Sven Kolga, EOK maja pikaaegne elanik – eri ametites, rollides, eri korrustel. Küsib muude viisakuste vahele, et kas teen Jaaguga lugu, mispeale enamvähem koos vastame, et „ei-ei, pigem räägime noortest ja koondisest ja Zalgirisest, mis 20 aastat tagasi tuli Jaagu ja Gert Kullamäega Leedu tšempioniks.“

 

Jah, nii on – sellest tujuküllasest kevadpäevast 1994. aastal on möödas tänaseks 20 aastat. Kuid selle loo toome korvpallisõbrani kuukirjas number kolm ehk jõulunumbris 19. detsembril.

 

Tuleb tunnistada, et Salumets, kuulates ära küsimuse või järgneva teema, sageli hakkas rääkima kas millestki muust või lihtsalt kaugemalt. Kohati võis seega tunduda, et jutujärg läheb täiesti oma rada või metsa, aga vähemasti Jaak haldas nähtavast olukorda kindlalt. Erinevalt kuulajast. Kohati ei saanud pihta, millest jutt käib, kuni Jaak ise algteema juurde tagasi tuli. Tagantjärele, loo paberile pannud, tundus asi õnneks klaar. 

 

Vahepeal aga:

Jaak Salumetsa üheksa ametit

2010 valiti Eesti korvpalli kuulsuste halli. Kuulunud1989-91, 1993-95 ja aastast 2000 Korvpalliliidu juhatusse ning 1987-89 treenerite nõukokku, 2001-03 olnud Treenerite Ühenduse esimees, aastast 2008 Treenerite Liidu juhatuse esimees.

2005-08 ja aastast 2011 Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali nõukogu liige (aastast 2013 esimees), aastast 2005 EOK tippspordinõukogu juhatuse liige ja aastast 2011 EOK täitevkomitee liige. On pidanud sel sajandil mitmeid vastustusrikkaid ametikohti ka väljaspool sporti.

Kuulunud 2007-11 Riigikokku. Aastast 2012 Spordikoolituse ja -Teabe SA laste ja noorte saavutusspordi projektijuht.

 

Jaak Salumets, olime teiega oktoobrikuus korvpallikonverentsil ning seal kõlas loosung "Vähem mänge, rohkem treeningut", millele ka koondise peatreener Tiit Sokk alla kirjutas. Aga kuidas - vähem mängides ja rohkem treenides, saada paremaks ja parandada jooksvalt madalat kohta FIBA reitingutabelis? (Hetkel on ju seis selline, et me oleme Euroopas noorte seas 30. kohal, kuid sedagi suuresti tänu U18 tüdrukute B-divisjoni 2. kohale?).

 

Ega ei pea koguaeg selle FIBA reitingu peale mõtlema. Osad lapsed saavad paratamatult oma võistkondades liidrid ja see tähendab, et mõned neist noortest peavad üle saja mämgu aastas, mis on ebanormaalne.

 

Kuni 16-aastaste puhul on enamvähem talutav see olukord, kus treenimise ja mängimise vahekord on veel 50-50 %. Meie treenerid muudavad selle suhte aga kohati 70-80 % mängu kasuks... Vaja oleks siiski, et keskendutaks põhiasjadele, et toimuks laiapõhjaline areng.

 

Olen kindlalt seda meelt, et laste mänge tähtsustakse üle. U14 noorteturniiridest kirjutatakse suuri lugusid. Hakaku pigem õigeid ja eakohaseid asju tegema.

 

Et me siis ei peaks sellele 30. kohale mõtlema?

 

Ühtin ses mõttes konverentsil pinnale jäänud mõttega, et eesmärk ei ole kasvatada võitjat homseks, vaid küpset mängijat ülehomseks päevaks.

 

Kuulusin Riigikogu riigikaitse komisjoni ja nägin kasvõi sedagi, et üldfüüsilises mõttes on vastuvõetavaid poisse ajateenistusse vaid vähesed. Absoluutselt terved on väga vähesed. Kõik need probleemid kajastuvad noormeestes, kes lähevad ajateenistusse.

 

Teine pool asjast on meie treenerid...

 

Treenerid said konverentsil varjatud kriitikat, kui tõdeti, et treeneriks on liiga lihtne saada.

 

100 % nõus sellega. Meil on nii, et paljud, kes panevad ketsi jalga ja astuvad saali, ongi treenerid. Meie treenerid teavad ilmselt üpris palju tänapäeva korvpallist. Aga see pole ainus, millest oleks vaja teada. Treener on see persoon, kelle asi on panna noored ühtemoodi mõtlema, liikuma, toimetama.

 

Treeneri asi on vajutada motivatsiooninuppu. Meie treenerid vajavad juhtimispsühholoogisa alaseid koolitusi. Sest - kuidas sa seda meeskonda teed, ehitad, selles on küsimus. Tarvilik oleks noorel või kogenematul treeneril teada, kuidas suure hulga inimestega toime tulla.

 

Probleeme on noortetöös palju, kuid teie kui Treenerite Liidu esimees näete vanusegruppide arengut laiema pildina. Mida näete ja ütlete?

 

Paljud probleemid tulevad praegusest pearahasüsteemist, kuid seda teatavasti meie siin ja lühikese ajaga ei muuda. U20 vanuse puhul oleks juba mõistlik hetk analüüsida, kes kuhu on jõudnud on, näiteks neist, kes seal miniklassis võidutsesid. Või näiteks: kuhu kõik need väikelinnade talendid on viimase 10-15-aastaga kadunud, kellest 13-14-aastasena on palju kellatud?

 

Saangi aru, et treenerid tegutsevad paljuski lühiajalise edu nimel või siis noorteklasside medalite nimel, mis tagab teatava heaolu, raha, pearahad jne. Kas me peaks oma noortetreeneritele, kes niikuinii rikkaks pole saanud, tegema selgeks, et nad peaks tegutsema pigem ühise hüvangu nimel ja mitte omaenda asja ajama? 

 

Surve muuta süsteemi peab tulema alasiseselt. Alaliit ei saa seda klubidele ja treeneritele peale suruda - nendes tingimustes, kus me toimime, sest nii lõppeb see päästmatu vastuoluga – „nemad ja meie“. Aga kas alasiseselt on meil seda survet, seda sisemist tungi? Siin üks probleemi tahk ongi – mõtteviis "nemad" ja „teie“ seal Rocca al Mare büroos.

 

Sisemist tungi? Seda alasiseselt nähtavasti ei ole. Paljude meie treenerite eesmärk on 13-14-aastane noor üles forsseerida, mis edasi saab, pole tema asi.

 

Selleks, et saada saavutusspordi raha, peavad kolm noort mängima väga suure koormusega. Meie aga vajaksime samal ajal hoopis tarka treenerite koostööd. Seda ei ole praegu.

 

Treener peabki mõtlema ka sellele, kuidas ära elada. Ta väga vähe mõtleb sellele, mis mõnest mängijast meesteklassis saab.

 

Kas meil on siiski lootust treenerite koostööle?

 

 

Mäng peaks jääma noorele mehele pidupäevaks, mitte tööks. Mäng, ükskõik milline on muutunud rutiiniks, üheks mänguks teiste reas. Mis puutub aga noorematesse treeneritesse, siis keegi ei käi ka vanematelt-kogenumatelt treeneritelt-mängijatelt nõu küsimas, tean seda nii enda kui vanemate kolleegide pealt.

 

Kullamäe ütles, et Peciukevicius treenib pidevalt viset enne ja pärast trenni. Kuipalju on neid noormehi Eestis, kes sama teevad? Ma tean, et mõned on, siin-seal, jah, aga kui palju? Kuidas Nagel, Kullamäe ja Kuusmaa said nii hea viske? See ei juhtunud ka unepealt.

 

Seoes sellega meenub, et alati räägitakse Kuusmaa imelisest viskekäest - erdamad isiksused torkavad rohkem silma. Mina aga olen õnnelik, et mul oli võtta selline mees nagu Nagel, kes pani väljakult 65-70 ja kaugelt ligi 50 %. Ja ta oli ses osas peaaegu et kindel, halbu päevi oli üliharva.

 

Audentese suhtes on korvpalliüldsus üldjoontes positiivselt meelestatud, kuid nüanssides kuuleb ka kriitikat. Mida te ütlete?

 

Loomulikult on seal üksikasju, mis vajavad täiustamist. Aga pean Audentest parimaks, ainuõigeks kohaks meie parimatele noorkorvpalluritele. Audentese väärtustamine on väga õige!

 

Korvpall lõikas erinevalt võrkpallist nabanööri Audentesega läbi. Tagajärg? Võrkpall jõudis sel sajandil mitu korda EM-finaalturniirile ja mitte 24 vaid 16 hulka, meie tiksusime seal kusagil madalamal tasemel. Ning närime praegu hapusid viinamarju.

 

Ka ses osas on eriarvamusi, kas need noored peaks saama meistriliigas 40-50-punktiseid pakke või jagunema klubidesse.

 

Ma ei dramatiseeriks neid Noortekoondise tappasaamisi üldse. (Nõus – toim). On selge, et 17-aastane noor (ma ise alustasin ka Kalevis 17-aastaselt, aga see selleks) ei saa seal meeste vahel hakkama. Ja ei tee ka Cramo, Rock, Tarvas ja teised klubid nendega seda hädavajalikku eakohast tööd, mida tehakse igapäevaselt Audenteses. Nad istuvad seal kuskil pingi peal oma aja ära ja ongi kõik.

 

Kolmanda treeneri lisamine Audentesesse ei tohiks olla ulme. See võiks praegust kaadrit arvesse võttes olla ehk mõni vanem tegija, kel pole enam marssalikepikest põues. 

 

Kas Audentes tagab neile ideaalilähedased tingimused? Neil pole ju pikkade treeneritki?

 

Eks selles süsteemis praegu kõik õpivad, arenevad. Ei ole piisavalt saaliaegu, ei ole täiskohaga füsioterapeuti, pole piisavalt taastusravi võimalusi, kuid töö käib.

 

On positiivne, et üldfüüsilise peal on noortel juhendaja olemas. Ideaalis võiks ta olla niisugune nagu on Sass Jairus, mees, kes teeb tööd ka Heiki Nabiga. Kui too uuesti tuli, tegi Nabile põhja ala. See on väga tähtis osa. Ja ärme räägi siinkohal ainult Audentesest, vaid üldse.

 

Tartu noortetöö on minu jaoks juba ammu küsimärk. Nad on kuidagi enesekesksed, kapseldunud ning valmis mängijaid ei tule sealt meie korvpallilavale.

 

Noortel on ka palju vigastusi.

 

Liiga palju mänge. Toon näiteks Raplast Janar Soo. Liiga vara läks meeste sekka platsile ja liiga vara tuli tagasi – kui räägime tema eelmisest suurest vigastusest. Sportlane pole täielikult terve ennem, kui tema valuaisting ära kaob. Oma tüübilt võiks ta olla juba tegija ses vanuses, aga usun, et tal see valuaisting kindlasti on veel peas tiksumas.

 

Positiivne on see, et pealiskaudsel hinnangul on meil nii poiste kui tüdrukute seas üksjagu päris häid tüüpe. Kas on lootust, et me suudame neid HOIDA? Kas meil on piisavalt häid treenereid, "säilitustingimusi" ja väljundit, et nad jääksid ala juurde ja meil oleks asja näiteks Euroopa 10-12 tugevama riigi hulka nagu Soome on seda tõestanud viimase EMi ja MMiga?

 

Loodan, et Audenteses kasvaks töö noorte korvpalluritega kolme grupini. Loomulikult oleks ses küsimuses vaja juurde ka koolipoolset soodsat suhet.

 

Kui me räägime õppimisest üleüldse, siis üks pikk tüüp kadus vist sel aastal Audentesest õppimise tõttu... Ma ei usu, et Leedus või eks-Jugoslaavias selline asi väga juhtuda saaks. Kes on tegija platsil, see lihtsalt ei lenda koolist välja... Leedus ei lasta kellelgi ära kaduda, meil koguaeg kaovad.

 

Peame endale teadvustama täie tõsidusega, et pikad ja andekad korvpallurid arenevad teistmoodi, neil tulebki pidevalt hoida käest kinni, tuleb nendega teistmoodi suhelda, ka võib huvi ära kaduda neil.

 

Meil ei ole jaksu ja kannatust nendega tegeleda.

 

Kuid ühel päeval, kui mäng hakkab tulemust andma, siis algab see eeskätt pikkadest meestest ja siis peab neile tänulik olema. Pean silmas just seda, et koolis kolmepoiss realiseeriks oma elu potentsiaali ära just korvpallis. Kes tuleb veel maalt Audentesesse, tol on esimesed poolteist aastat niikuinii sotsialane šokk. Kes on selle asja sees, saab aru, millest ma räägin.

 

Kui me räägime vigastustest ja „hoidmisest“, siis noore korvpalluri jaoks on kõige tähtsam „kolmainsus“  - kõht, selg ja küljelihased, keskmine osa on väga tähtis. Seda eriti suurtel meestel. Peame vähemalt Audentese tasemel suutma tagada selle üle kontrolli, „järelvalve“ ja vajadusel taastusravi. 

 

Aga treenerite küsimus. Neid justkui on, aga kas ka häid?

 

Kulutatakse see riigipoolne 3,5 miljonit nüüd ära, aga kui tõhus see on, eks seda aeg näitab. Ennem peab treenerite mõttemaailm muutuma, see võtab kaks-kolm aastat võibolla aega.

 

Sellega seoses veel siiski üks tähelepanek: veel 2009-13 astus Tartu Ülikooli sisse üle 100 noore treeneriõppesse või kehalise kasvatuse õpetajaks, tänavu oli see number 42...!  Enamus läks õppima füsioterapeudiks - on füsiode buum.

 

Noortetöö arengusuunad tundub olevat küsimus, mis kipub ajama konservi kummi. Inimesed lähevad tülli ja see teeb pehmelt öeldes nõutuks?

 

Tõsi... Aga positiivne on see, et täna vaadatakse neile probleemidele näkku, kuna vahepeal kümme aastat ei tegeletudki üldse noortetöö probleemidega. See koosseis juhatuses, kes seal praegu toimetavad, on mõistnud, et noored ongi meie prioriteet. Mitte koondis või Kalev/Cramo või miski kolmas asi. Need kõik sõltuvadki noortetööst.

 

Olime kümme aasta augus. Võib minna 20-25 aastat, et taastuda, et täita see auk. Võrkpall, meenutan veelkord, jätkas rahulikult sissetallatud rada (TSIK > Audentes), meie tegime lolluse.

 

*        *        *

Jaak Salumetsa viimased avaldused meedias noorteteemal

 

Spordikongressil Paides, kust Jaak on pärit.

"Mure on suur - esiteks alarahastatus. Läbi alarahastatuse tuleb ka spordisüsteemi puudulikkus. Meil ei ole ühtset spordisüsteemi, ei ole ka ühtset rahastamissüsteemi. Seda küsimust  ma loodan, käsitletakse sel kongressil tõsisemalt.“

 

 

 

 

Sulge

Ülekanded

   
Sulge

Ilmar Kullam 100 turniir