Prindi

Merike Anderson: „Ma pole küll enam 25...“

 

Merike Anderson on ainus Maarjamaa naiskorvpallur, kellest läbi 22 iseseisvusaasta saame rääkida kui professionaalsest pallurist ning kelle puhul saame kasutada väljendit „rahvusvaheline karjäär“. Mitmete respekteeritud hinnangute järgi on Anderson omas ampluaas üks Vana Maailma parimaid kaitsemängijaid.

 

Anderson karjäär on olnud igati arvestatav ja soliidne. Tänavu alustas 33-aastane tartlanna oma kümnendat hooaega välisklubis. Ning sel talvel on sportlikus mõttes õhus elektrit, sest Royal Castors Braine’il on võimalik Eurocup’is teha Belgia korvpalli ajalgu. Palju sõltub sellest, kellega kaheksa hulgas kokku minnakse.

 

Anderson veetis jõulupuhkuse – 11 päeva, Eestis. Ja peamiselt Tartus, kus on pere ja enamus sõpru. 2. jaanuari hommikul viis lennuk Saksamaa kaudu eestlanna Belgiasse tagasi. Meie kohtumine leidis aset 1. jaanuari pärastlõunal Tallinnas Schnelli hotelli all kohvikus. Lauas istusid veel koos Tartust pealinna tulnud Heila Rosenfeldt (1182 Tallinn) ja „sohver“ Sheila Kodanik (Tartu Ülikool).

 

Merike Anderson on särav, reibas, heatujuline, naljahimuline ja aval. Kui meeskorvpallureid iseloomustab sageli see, et intervjuule tullakse mugavas dressis, siis Merikesel on seljas teatavat laadi pükskostüüm, mantel ja kontsaga poolsaapad. Tõelise daami visiit, enne ärasõitu...

 

Kaua anti kodus olla? Paljud Eestis välismaal „töötavad“ pallurid ei saanud koduklubi juurest koju pühadeks, teie klubi juures oli hoiak nähtavasti teistsugune?

 

Sain kodus olla 11 päeva. Meil oli 20. detsembril mäng ning juba 21. detsembril lendasin kodu poole. Meie mängugraafik esiteks lubas sellist eemaolekut, teiseks on Braine’i klubi peatreener lätlane. Ta  usaldab meid, mind ja teab, et ma hoian oma tervist, toonust ning ei lase vormil nelja tuule poole kaduda.

 

Nii et teatav usalduslik vabadus?

 

Eks ma ise ka tean, kuidas käituda. Ma pole ju enam 25...

 

Mida peale puhkamise veel teha jõudsid?

 

Olin palju aega perega, parimate sõpradega sai küllalt aega veedetud (vahetavad naeratavaid pilke kaasistujatega – toim.). See oli hea vaheldus klubirutiinile.

Samas käisin ka kolm korda jõusaalis, korra jooksmas, nii et päris jalga sirgu ma ei lasknud.

 

Jõuluaeg oli heaks lõõgastuseks treeningprotsessi vahepeal ning ma leian, et vajalik auru välja laskmiseks. Olin olnud viis kuud eemal, oli õige aeg korraks puhata.

 

Kümnes hooaeg piiri taga – see on saavutus omaette. Kui aga minna ajas tagasi eelmisse kevad-talve, siis olles Belgias, jäädi sinu panusega klubi heaks küllap rahule, et pakuti uut lepingut?

 

Jah. Kui sa neid uudiseid jälgisid tollal, siis minu jätkamine Belgias ja Braine’is sai selgeks juba veebruarikuus. Klubi idee oli tuumik säilitada ning lisaks meistritiitlile koduses liigas luua tugev alus ka eduks Eurocupis. Selle nimel praegu ka liigume ja mängime (14. ja 21. jaanuari mängude põhjal prantslaste Flammes Carologa selgub, kas jõutakse kaheksa hulka – toim.).

 

Royal Castors Braine’i praegune kooslus ja komplekteeritus – kui hea see on ja mida see võimaldab?

 

Mul on seda raske öelda, kui kõrgele need tiivad võiks kanda... Meil on paar andekat belglasest noorema generatsiooni mängijat (Julie Allemand lausa 18 a), mina Eestist, lätlanna ja kaks naist USAst.

 

Õnnetuseks sai meie mängujuht viga, seetõttu tõi peatreener Ainars Zvirgzdins lühiajalise lepinguga asenduse Lätist – Zane Eglite Riia RSU/Merksist (30a-170cm, WBBLis tänavu 7,3+8,4lp+3,9rs). Kaks mängu on ta meid eurosarjas saanud aidata, ühe liigas (keskmised praegu 7+2+1).

 

Eks see oli treenerilt kindla peale minek, ta tunneb mängijat koondisest, või pigem on õige öelda – erinevatest koondiaeaegadest. Kaks-kolm päeva anti talle sisseeelamiseks, siis lükati mängu. Kombinatsioonid on meil ju ka suuresti samad mis Läti koondises..., nii et teada värk.

 

Meil on suhteliselt lühike koosseis, päris „viite“ polegi. Tähendab, on üks 17-aastane 200 tüdruk. Kuid taktikalisi käike on rõõmustavalt palju, saame mängida erinevat moodi.

 

Mille poolest tänavune hooaeg Braine’is erineb eelmisest, esimesest hooajast ses klubis?

 

Kui vaadata välist pilti, siis on suuresti kõik sama, tuumik on säilinud.

Igal treeneril on oma käekiri, nii ka Zvirgzdinšil. Trennis teeme siiski erinevaid asju, edukas esinemine Eurocupis nõuab ka erinevat lähenemist.

 

Mida eraldi välja tuua? Meil on väga kõva distsipliin. Nii nagu Tema ütleb, nii on. Kui mängus või treeningmängus eksid, lendad pingile ja võid jääda pikaks ajaks oma aega ootama. See on küll mõnevõrra harjumatu, et üks eksimus võib päris pikaks ajaks olukorda ja mängija staatust mõjutada.

 

Oled mänginud viimase viie-kuue aasta jooksul ka Venemaal ja Bulgaarias. Oleks ju võinud arvata, et selline käekiri iseloomustab pigem treenereid neis riikides?

 

Seda küll. Aga kõik sõltub ses mõttes ikkagi konkreetsest treenerist.

Kui võrrelda tasemelt, siis Braine on minu hinnangul kindlasti tugevam kui Dunav Bulgaarias. Peterburi Spartakiga ilmselt võrrelda ei saa, eks ma tegin seal ka võibolla oma karjääri parimad kaks aastat.

 

Nii et Belgia naiste liiga on tugevam kui Bulgaarias?

 

Jah. Naiste oma kindlasti. Meeste oma suhtes ma ei ütleks.

 

„Olen õnnelik ja lähen tagasi,“ ütlesid sa maikuus 2014. Oled sa ikka sama meelt, Braine’is?

 

Senikaua kui võistkond võidab, tuleb rahul olla. Võibolla on see mulgi viimane aeg võita midagi enda jaoks...

 

Teisalt, "tänu" treenerile pole naiskonnas enam nii head sisekliimat kui oli mullu. Paar ütlemist on treeneriga mulgi olnud. Aga peamiselt olen vaikinud, kui oleks tahtnud midagi öelda. Valel hetkel ütlema hakata, kasvõi õigesti, ei ole tagantjärele mõeldes õige tegu...

Tegelikult ei taha ma ertiti kurta, enamvähem olen rahul.

 

Kuidas iseloomustad oma mängu, enda etteasteid?

 

Mängud on mul läinud üles-alla. Põhimängijana olen vähe  alustanud, kuid keskmine mänguaeg – 20-21 minutit, on üpris rahuldav. Kui vaja, siis võin mängida ka 30-35 minutit.

 

Füüsis on üldiselt hea, kuid väiksed tervisehädad teevad muret. Jaanuari keskel peaks olema uus uuring, eks siin põlved ja selg annavad tunda. Pole ju enam verinoor...

 

Eurocupis valitsevad ilmselt suured ootused, eriti pärast seda, kui saite alagrupiturniiri järel parima asetuse?

 

Ootused on kõrged, tõsi. Mida paremat mängu näidanud oleme, seda näljasem on publik, juhtkond, naiskond ise.

 

Braine osaleb Eurocupis kolmandat hooaega ja pääses esimest korda teise ringi. Kui hooaja eel oligi tagasihoidlikuks eesmärgiks alagrupist edasipääs, siis nüüd loodavad omanikud ja kogukond kindlasti enamat.

 

Kui me prantslasi peaks võitma, on variandid, et kohtume Venemaa, Türgi või Ungari klubiga (Sopron). Kõik väga tugevad võistkonnad.

 

Braine on küll koht, mille olemasolu sai teatavaks alles pärast seda kui Merike Anderson sinna mängima asus. Räägi, mis koht see on, mis elu seal elatakse ja kuipalju kogukond korvpallile kaasa elab?

 

Kõige targem on vist kohta iseloomustada sellega, et see on küla Brüsseli lähistel, samuti väga lähedal sellele kohale, kus peeti Waterloo lahing.

 

Oleme külas ainus meistriliiga võistkond, see on plussiks. Jalgpallimeeskond tegutseb kõrval. Kogukond elab meile kõvasti kaasa, mitte just väga suur saal on alati rahvast täis ja seal on kindlasti ka ümberkaudseid elanikke. Tribüünil on vineertahvlid, puhkpilliorkester, pasunad – äge fiiling. Ikka on parem mängida, kui meid kannustatakse.

 

Oma kodu juurest keskusse lähen jala kümme minutit. Seal on paar poodi  jõukatele (juveelid, firmarõivad jms), paar söögikohta, kirik ja ongi enamvähem kõik.

 

Räägi veidi oma eluolust, päevaplaanist.

 

Lihtne. Kaks korda päevas on trenn. Kui ma varem pole klubides pidanud oma sisseoste päevaplaani ja näiteks sisseoste planeerima, siis siin on nii, et toidupoed on kaheksast õhtul kinni. Seega, pärast trenni enam poodi asja ei ole.

 

Samuti on siin üksjagu riigi- ja kirikupühasid, samuti streike, nii et sageli võid poodi minnes üllatuda. Õnneks on olemas teatud mustlastepoed, kust saab ka hiljem esmatarbekaupu kätte.

 

Belgias saab lubatud palga ikka kätte?

 

(Naeratab, vahetab pilke teiste laua ääres istuvate naistega – toim.). Eks ma pidin siin ka paar kuud sabasid ootama, aga praegu on korras. Tundub, et ei ole kusagil maad, kus need asjad päris laitmatult sujuks.

Nii hullu olukorda kui Poolas 2006/07, pole õnneks hiljem olnud. Seal pidin palka ootama kuus-seitse kuud, sain osaliselt raha kätte pärast klubist lahkumist.

 

Mullu rääkisid ühes intervjuus, et erinevalt eelmistest klubidest pööratakse Braine’is tähelepanu elementidele, mis on mängija nõrgemateks külgedeks või vajavad järele aitamist. Kas 30ndates on lootust veel areneda?

 

(Muigab). See võib kõlada kummaliselt, aga ma ei saanud kuni eelmise hooajani teha korralikult kükki. See, mis on kaitsetöös äärmiselt oluline. Nagu enamus teab, ma kaitses ju üldiselt järeleandmisi ei tee, aga see element tahtis parandamist küll.

 

Ja oled nüüd kaitses veel tugevam?

 

Kas nüüd seda... Aga sügavam kükk aitab kaasa ka paljudele muudele asjadele. Mul oli probleeme kubelihasega, küllap on vastavad treeningud selle poole tugevamaks muutnud, kindlasti on jalad nüüd tugevamad – saan kükki madalamaks lasta. Kaitse osas ma usun, et pisut liikuvamaks olen muutunud küll.

 

Venemaal Piiteri eest mängides saite liigas viienda koha ja ka individuaalselt tegid seal head hooajad. Kas see oli Euroopa mõistes tipptase ja sinu kõrgetasemelisemad hooajad üldse?

(St.Pet Spartaki eest mängis Anderson kaks hooaega – 2009-2011. Keskmiselt 22-23 minutiga tõi ta esimesel aastal keskmiselt 9,1 ja teisel aastal 7,3 punkti. Teisel hooajal mängiti ka Balti liigas, kus keskmised olid 16,5+3,8+2, vise mängust 52 %).

 

Jah, need olid stabiilselt head kaks hooaega, tõusuga aastad. Klubi ei olnud võibolla Euroopa tipp, aga liiga kindlasti. Ka Prantsusmaa ja Nice on tipptasemel, aga seal tekkisid klubil makseraskused.

 

Kuhu tagasi ihkaks? Prantsusmaale, Hispaaniasse, kus ma pole mänginud ja eriti võibolla Itaaliasse.

Ka Venemaale olen alati tagasi tahtnud. Eluoluga mind ei ehmata, olen NSVLiidus sündinud ja kasvanud. Keel on mul suus ja kodust on sinna kiviga visata.

 

Kevad on varsti käes. Treener on karm, lätlane ja ilmselt omade eelistustega. Mis sust saab?

 

Eks see näha ole. Vanust on turjal, aga niikaua kui nooremad kanna peale ei astu, kavatsen jätkata – oma neli-viis aastat ehk heal juhul veel. Sõltub vigastustest, kuidas keha vastu peab.

Kevadel loodan Belgiast koju tulla kolme medaliga. Edasi mõtleme siis.

 

Vaatame korra tagasi koondisesuvele. Lootused olid kõrgemad, sellelt koondiselt oodati enamat.

 

(Pingestatud vaikus). Koondis on üldiselt tasemelt ja koosseisult läinud paremaks, aga miski jääb puudu. Mul ja meil (viitab kaaslaste poole) on omad mõtted, aga ma arvan, et las need jäävad esialgu paremate sõprade ringi...

Selge on minu hinnangul see, et koondis vajab uut hingamist.

 

Naistega on paljuski sama seis, mis meestel: et väljas mängib vähe vähe mängijaid. See on ilmselt miinuseks?

 

Oli hetk kui väljas mängis päris palju naisi. See oli siis kui Kati Rausberg mängis, Jana Rannaveski mängis ja Viive-Kai Rebane polnud otsustanud loobuda korvpallist.

 

Kui B-divisjoni võitsime, olid ootused loomulikult kõrgemad. Kuid meid toodi üsna ruttu ja kindlalt maa peale tagasi. Ja ega hetkel meil eriti palju neid mängijaid ei ole, kes võiksid piiri taha siirduda.

(kui hiljaaegu vabas õhkkonnas ühelt koondise mängijalt küsisin, kas ta näeb, et keegi Eestis pallivatest mängijatest võiks välismaal mängida, siis vastas ta: „Kui aus olla, siis ma näen võibolla ainult ühte ja see on novembrikuu ühisliiga MVP (Mailis Pokk).“ – toim.).

 

Kui oled ehk vaadanud Eesti tippklubide mõnda mängu või mullust Eesti liiga finaalseeriat, siis millised on suuremad erinevused, kui võrrelda teie klubiga?

 

Belgias on mäng ikka oluliselt kiirem. Heila (Rosenfeldt – toim.) käis mul külas ja see oli ka tema esmane tähelepanek – mängutempo, kiiremad otsused, mängu intensiivsus.

 

Kui Howard Frier tõi siin välja, et võibolla peaks 1182 Tallinn selleks, et tugevamkas saada, mängima trennis noormeestega, siis Belgias on nooremates treeninggruppides lausa poisid-tüdrukud koos. Need lüüakse hiljem lahku. Praktikas arvan, et kõige enam võiks naised mängida 15-16-aastaste poiste vastu, vanematel poistel tekib juba liigne tõestamise aspekt.

 

Mida arvad üleüldse naiste korvpalli seisust Eestis? Hallil taustal võib vist öelda, et kõige hullemast august oleme välja saanud?

 

Oluline on, et valitsevad uued tuuled, on uusi treenereid. Tähtis on, et ainult vana kooli treenerid ei prevaleeriks. Ses mõttes on positiivseid arenguid.

 

Howard Frieri tulek kahtlemata on naiste korvpallile väga positiivne. Ta teeb trennis huvitavaid harjutusi ning on muutnud trennis olemise efektiivsemaks, niipalju kui ma olen kõrvalt aru saanud. Vastasel juhul võib tekkida – eriti naistel, see tunne, et ma ei lähe trenni, sest seal on päevast päeva üks ja sama. Treeningud peavad olema huvitavad. Tegema peab ka neid asju, milles on midagi vajaka jäänud.

 

Teine asi, mida ma näen olulisena, on see, et trennis toimuks palju mänguliste olukordade läbitegemist. Et samad olukorrad, mis tekivad mängus väsimuse pealt, oleks ka treeningul läbi mängitud – liikumised, kaitse- ja rünnakuolukorrad. Väsimus on oluline tegur.

 

Kui populaarne on naiste-tüdrukute korvpall Kesk-Euroopas? Me teame, et neidude korvpall on väga popp USAs, Austraalias, Brasiilias, aga Euroopa...? Mõne eduloo kaudu oleks võimalik ala populaarsust tõsta ka Eestis, kui koolides ja noorte seas tõuseks ala maine.

 

Ma ei oska üldisemas pildis rääkida. Eks palju oleneb riikide klubide süsteemist. Ja ka sellest, et kui on andekas tüdruk, kuidas teda erinevates riikides korvpalli juurde suunatakse või selle ala juures hoitakse.

 

Vaadates, kuidas Belgias oma klubi juures on publikuhuvi tõusnud, siis on see tulnud läbi edu. Tuleb ka jagada pileteid, koolides, lastekodudes jne. Mängupäev, eriti väikese koha jaoks, võiks olla suur ja pidulik sündmus. See kõik on muidugi klubi tehtud või tegemata töö.

 

Tahet, õnneks Eestis noortetreeneritel on. Loodame, et sellelt pinnalt ka midagi head tekib.

 

Küsin lõpetuseks, kas juba algkoolis oli see selge, et sinust saab korvpallur. Muid spordialasid, huvisid, muid ahvatlusi polnud?

 

No oli ka muud. Tegin juba enne kooli peotantsu. Kui Iivi Kaljuvee kooli tuli ja marakratte korvpalli kutsus, olin seitsmene. Otsustasime väikse pundiga, et läheme.

 

Algul olidki mõlemad – tantsimine ja korvpall. Aga kleidid hakkasid liiga kalliks minema, nii jäi korvpall...

 

Mõned peotantsud veel õnnestuksid, rumba-tšatša?

Konarlikult ehk küll... Harjutada on vimasel ajal vähe saanud.

 

Tänan. Head reisi ja edu eelkõige nüüd euromängudeks!

Suur tänu!

 

*        *        *

Katkend intervjuust Postimehele, mais 2014:

Mõnikord ikka mõtlen, et kui lõpetan mängimise, mis siis edasi saab. Mõtteid ja ideid on palju, aga hetkel midagi kindlat ei ole. Loodan veel neli-viis aastat mängida, eks siis ole näha.
Olen hariduselt kehalise kasvatuse õpetaja, tahaksin kindlasti mõnes koolis õpetajaks olla. Ülikooli ajal sai seda ametit proovitud ja mulle täitsa kohe sobis ning meeldis.
Välismaa hooaegadest olen saanud väga palju huvitavaid harjutusi, mis pole küll otseselt korvpallialased, kuid mida oleks huvitav lastele õpetada. Tahaksin teadmisi jagada. Usun, et tunnid oleksid tunduvalt huvitavamad ja põnevamad.
Kas olen siis veel korvpalliga seotud, kui karjääri lõpetan, ei oska öelda, aga Eestis elamise vastu ma pole, olgu selleks kas siis Tartu, Tallinn või Nuustaku. Välismaal on hea, aga kodus veel parem!“

 

 

Merike Anderson. Mängija CV.

 

Anderson, Merike, on sündinud 25. detsembril 1981 Tartus. 181 cm.

Lõpetas 2000 Tartu Raatuse gümn-i ja 2005 TLÜ kehakultuuriteaduskonna.

 

Korvpallitreeninguid alustas Tartu korvpallikoolis Iivi Kaljuvee juhendamisel. On 1998 Balti noorte karikavõistluste võitjaid. Tulnud viiel korral TPÜ naiskonnas (2000-03 ja 2005) Eesti meistriks ning saanud TÜ/Makroflexi naiskonnas 2004 teise ja 2007 kolmanda koha. Võitnud 2001-04 TPÜ naiskonnas Eesti karika.

 

Mänginud 2006/2007 Poola klubis Lotus Gdynia. Helsingi Pantterite naiskonnas tulnud 2006 Soome meistriks (hooaja parima välismängija tiitel) . Riia TTT naiskonnas tulnud 2008 Läti meistriks. Hooajast 2009/2010 pallis kaks hooaega Peterburi Spartakis, seejärel Prantsusmaal Nice’is ja Bulgaarias Dunav 8806 ning enne Braine’i teises Belgia klubis Walloon 3T.

 

Enne Belgiat Dunav 8806 eest pidas Anderson hooajal 2012/13 koguni 37 kohtumist, mille keksmiseks kujunes 29 minutit, 14 punkti, 3 lauapalli ja 3,2 korvisöötu. Tabavus 2p 53 %, 3p 28 % ja vv 70 %.

Belgia kõrgliiga liiderklubis on Anderson 13. Jaanuari seisuga visanud 7,6 ja Eurocupil 10,3 punkti.

 

Kuulunud 2005 EMi valikmängudel ning 2009 ja 2011 B-divisioni valikmängudel Eesti koondisse. 2007 a EMi B-divisjonis tõi ta keskmiselt 15,3 silma, 2013 a EM-kvalifikatsiooniturniiril 14,4 ning 2015 a kaheosaliselt valikturniiril 12,4p+5lp+3,8rs.

Sulge

Ülekanded