Prindi

Visiitkaart. # 37 Andre Pärn, TYCO Rapla

¤ Tänavu 19 mängu; 21 minutit, 8,2 ppg, 3,8 rpg, 1,8 apg

 

Andre Pärn, 37, on karjääri lõpusirgel. Kahetsuseta. Kuigi, vaatame mis saab tuleval sügisel...

 

TYCO Rapla number 37 all mängib 90ndate teise poole Eesti korvpalli komeet ja üks suuremaid lootusi Andre Pärn. Tema karjäär on kulgenud üle kivide ja kändude, parmatel päevadel on ta kandnud isegi koondise kaptenipaela.

 

On vahest isegi üllatav, et omaaegse vastuolulise mängijaisiksuse karjäär on nii pikaks veninud. Keegi ei ütle, et Pärn ei võiks oma sünnikoha patrioodina Rapla eest veel mängida paari hooaega. Lõppeks võiks ju keegi Tartu „Vammile“ näidata, kuidas asjad Raplamaal käivad...

 

Margus Metstak kandis veel meistriliigas numbrit 44 või 45, vanuse järgi. Seda on Pärnast liiga palju loota, eriti pärast kõiki neid traumasid ja operatsioone. Aga mine hullu tea.

 

Novembrikuus kõik on uus, nii vastikult uus. Kuu algul otsustab klubi, et Martin Paasoja läheb põlveoperatsioonile, nädal hiljem tunnistab oktoobrikuu liiga parim mängija Kristers Zeidaks üles kanepitarvitamise juhtumi ning ta lahkub meeskonnast. Kristjan Voolaid, kes võiks olla vahetuses Zeidaksile ja Pärnale, pole veel täie jõuga treenima hakanud, Ezerskis peab paar mängu vahele jätma... Seis Raplas on raske. Meeskond saab erinevates sarjades seitse kaotust järjest.

 

Kuid nii Pärn, Aivar Kuusmaa, kellega samal ajal räägime, kui Rait-Riivo Laane, kellest valmis samal ajal ajakirja Basketball jõulunumbri kaanelugu – temaatilise punase mütsiga ja puha..., kõik nad mõistavad, et korvpall nagu elugi on täis vahest ootamatusi ning mustale ahastusele võib järgneda helge koidik ning vastupidi.

 

Me kohtume Andre Pärnaga Põhja-Tallinnas (Andre elabki Tallinnas – toim) Telliskivi keskuses, et vestelda F-Hoones lõunasöögi kõrvale. Aeg on arvel, Andre peab kümnendat aastat maalritööde firmat ning ettevõtlus ning meistriliiga tasemel mängimine, lisaks sõitmine kahe linna vahel pole kaugeltki mingi titetegu.

 

Andre Pärn on tegelikult meeletult eeskujulik seda kõike arvesse võttes. Ja nagu Rapla peatreener Kuusmaagi ütles, kui hooaja eel oli Pärna puhul juttu 10+ minutist, siis siin vahepeal hakkas minutite hulk lähenema juba 30le. „Aga Andre ei nurisenud ega kurtnud,“ viitas Kuusmaa.

 

*        *        *

No räägime siis rahulikult, söögi kõrvale. Sa ei ole ju esimest korda Raplas?

 

Ühe aasta olin ka meeskonnas, mis kandis nime KRAFT Mööbel/Rapla. Seal mängisid näiteks Heigo Erm, Šarunas Skadas, Mindaugas Mockus. Need leedulased mängisid pärast päris edukalt mujalgi, nüüdseks on aga lõpetanud.

 

Pärast Zeidaksi jama pole te võite enam saanud. Milline on meeskonna sisekliima?

 

Ega see paus nüüd nii pikk ka ei ole... paar nädalat ehk (siiski, Rapla sai viimase võidu kuu esimesel päeval Valgas, sellele järgnes erinevates sarjades seitse kaotust – toim.).Aga tõsi ta on, meeskond oli kerges šokis ning emotsionaalselt on sellele kindlasti pikaajalisem mõju.

 

Ning kes oleks osanud arvata, et Paasoja vigastus ja eemalolek meile nii rängalt mõjub? Nüüd nägime.

 

Muidugi tahaks ära oodata Zeidaksi proovide vastused, sellest sõltub päris palju ning sellest sõltub osalt ka meie tulevik, väljavaated ning võimalikud täiendused koosseisus. (Vastust Zeidaksi A-proovi osas polnud veel ka 2. detsembri õhtuks - toim.)

 

Teine aspekt ses olukorras on Rait-Riivo Laane koormus (veidi pärast intervjuud liitus õnneks TYCOga noor mängujuht Sander Saare Rakverest – toim.).

 

Raidu koormus ja selle tõus ei ole kokkuvõttes kindlasti hea. Ma ei ütle, et see oleks noore mehe kohta ebainimlikult kõrge, kuid ebaloomulikult palju peab ta rassima küll. Optimaalne olekss keskmiselt vähemalt 6-7 minutit vähem.

 

Ka mind kasutab Kuusmaa nüüd platsil pisut teistmoodi kui siis, kui oli veel Zeidaks.

 

Milline on su roll meeskonnas? Mida Kuusmaaa ootab?

 

Mind pannakse sisse vahetusest. Teen mõistagi lühemaid sette kui vanasti. Pean vastaste pikki väsitama, neid kurnama, vajadusel vigu tegema. Samas, mul on omi eeliseidki; võibolal olen kaitses mõnes elemendis parem kui mõni teine meie pikk.

 

Kuusmaa ei oota mult hirmsasti skoori. Ta ootab, et tuleks mõned punktid, et annaksin head vahetust, teeksin kate-kattest võimalusi jne.

 

Pisut imestan, et sul seda tahtmist on ikka jätkunud kõrgel tasemel kaasa teha...

 

Tegelikult oli kindel plaan mullu lõpetada – 2014 kevadega pillid kotti panna. Kuid see hooaeg lõppes põlvetraumaga, mitte kõige fataalsemaga, ütleks, et võrreldes mõne eelmisega oli tegu väiksema traumaga. Kuid meniskilõikust vajasin ikkagi. Samas ma ei tahtnud niimoodi poolikult lõpetada. Ei tahtnud, et mu nn karjäär lõpeb sellega, et mind väljakult ära aidatakse...

 

Ühesõnaga, läksin järgmisele ringile. Näen, et sel aastal on mu ümber mõnus võistkond, vaim, keemia. Noored on ka vanemaks saanud ja tublimaks muutunud. Päris hea on Rapla eest mängida.

 

Kas Rapla klubi eesmärgid on vahepealseid sündusi arvesse võttes muutunud?

 

Ei. Eesmärk on ikka nelja hulka jõuda, medal.

 

Kuidas Kuusmaa rasket aega üle elab?

Eks tal on ka raske. Ma vaatasin, talle üldse ei meeldinud see, kuidas me karika veerandfinaalis Jõhvis Tarvale kaotasime... See on kõik arusaadav.

 

Kui Rakverest värskete muljete põhjal rääkida, siis Raley-Ross on ika Eesti liiga mõistes väga hea vend. Positiivne on tema puhul just see, et ta ei taha ainult ise teha vaid mõtleb teiste peale ka – super vend. Ma oleks imestunud, kui ta hooaja Eestis lõpetaks.

 

Kui Valmo Kriisa kõrvale jätta, oled liigas üks kogenumaid mängijaid. Kuidas selles rollis ennast tunned? On ju olnud sinu karjääris hoopis teistsuguseid hetki; hetki, kus oled pidanud nooruse keevalisuse tõttu kahju kannatama.

 

Eks mu mängijana kujunemises on vanus ehk kõige suurem faktor. Teine asi on see, et ma ei mängi enam elu eest. Annan niipalju, kui mul on. Kuid noorena üritad ikkagi teistmoodi, vahetevahel üle saja protsendi.

 

Tagasi vaadates: pole vaja iga asja peale tõmmelda, endast välja minna ja läbi seina minna. Aga ega ma väga kahetse – minu käitumine või väljaelamine ei olnud tollal kuidagi kunstlik. Kõik lihtsalt tuli välja.

 

Kas Rapla ilma Zeidaksi-Paasojata on võimeline medalitele mängima?

 

Ses mõttes, et nende asemele ka kedagi ei tooda? Ei, siis mitte. Kui tuuakse, siis kindlasti oleme. Ootame nüüd siiski ära, mis saab, pealegi ootame Paasojat millalgi tagasi.

 

Provotseerin. Miks sa Raplas mängid? Elades Tallinnas, oleks sul mugavam Klandorfi Kalevis mängida...

 

Mängisin seal. Aga Rapla... No Rapla on mu kodusats, olen sealt pärit. Nalajaviluks oleme siin vanemate kolleegidega visanud, et see on nagu eluring – sealt oled sa tulnud, selleks pead sa saama.

 

Mulle meeldib selline suhtumine, mis meil Raplas valitseb. Vähe on asju, mis mulle Rapla klubi juures ei meeldi. Ja see polegi väga nõrk argument.

 

Tõsi, pärast pikka tööpäeva pole alati just väga mõnus hakata linnast välja Rapla poole sõitma. Aga nii kui olen maanteelt treeningsaali jõudnud, unustan muud mured ja ongi hea olla.

 

Rapla klubi on pidevas arengus, muutumas aina professionaalsemaks. Kui me klubi ka taustajõudude poolest veel areneb, tuleb sellest väga äge asi. Elanikke on meil siinkandis 5000-7000, Tallinn pole kaugel. Koht on hea, kasvuruumi on ka.

 

Milline oli mängijana su parim aeg?

 

(Mõtleb viivu). Tooksin esile kolm aastat. Siis, kui olin Rootsis ja mängisime seal ka eurosarjas, enne seda Kalevis ja pärast seda Kalevis. See kõik jääb sinna sajandivahetuse kanti.

 

On midagi kahetseda? Jäi midagi tegemata, saavutamata, kuhugi minemata?

 

Alati saab ju paremini. Kui ma aga mõtlen oma keha peale, oma üsna tõsiste vigastuste peale, siis pean küllap rahul olema.

 

20-aastaselt oli mul esimene trauma - põlv. Anti suht vähe lootust uuesti mängima saada. See oli ka meie spordimeditsiinis üsna uus asi, 1997 tehti lõikus. 1998 sain taastusravi ja hakkasin ikkagi mängima. Saingi sellest traumast üle.

 

25-aastaselt A Le Coqis tuli see teine, veelgi tõsisem põlve ristsidemete pauk. Siis ei antud enam mingit lootust. Kõlab imeliselt, aga ma sain sellest üle... Nii et sellest kivist on päris palju välja pigistatud (naeratab).

 

 

Teeme väikse ajahüppe. Koondis 2015. Millised on selle põlvkonna, selle koondise tugevused ja millised nõrkused?

 

Nõrkusest alustades: märksõnaks massiivsus. Oleme teistega võrreldes väiksed. Plussiks on nagu meil ikka – ühtsus. Kui oleme heas vormis, viskame hästi ja mängime peaga, oleme ka heas konkurentsis.

 

Jõuga ei võida me Euroopas enam mitte kedagi. Tarkust on meil kõige rohkem vaja, häid treenereid ja terveid mängijaid.

 

Välismängijast tsenter, millest Tiit Sokk rääkis juba oma teise koondise peatreeneri perioodi alguses – 2009?

 

Vahepeal on hakanud paremini minema ja teema pole enam üleval olnud. Kahe nr neljaga saab ka mängida, aga nojahh... Mul ei ole selgelt strateegilist ega poliitilist veendumust tegelikult selles küsimuses. Pole olnud kummagi leeri toetaja.

 

Kui leitakse, et tsentrit on vaja, siis tehkem seda. Samas ütlen, et üks mees ei muuda platsil, meeskonnas niipalju muuta. Välistsenter oleks lihtsalt keha, kes meie koondist teatud asjades aitaks, nii nagu nad on ka mujal.

 

Kui reaalseks sa pead, et koondis jõuab EMil Riia alagrupist edasi, playoffi Prantsusmaale (teadmata täna alagrupi vastaseid peale Läti)?

 

Kui mängida saavad kõik need, kes selle koha välja võitlesid, siis pean seda võimalikuks. Lisaks mõned uued esilekerkinud nimed. Oleneb ka Kangurist, kas ta saab kaasa teha.

 

Tahaksid ka ise Riias olla? (Pigem on see emotsionaalne küsimus.)

 

Ei, see tunne minus ei kripelda. Minu aeg on läbi. Suvel niimoodi treenida, nagu koondis... Ei, tänan, aitähh. Seda tahet minus ei ole, et niisugusel tasemel rassida.

 

Keegi siin avaldas hiljuti arvamust, et TYCO Rapla suudaks võita täna 1991 a Kalevit. Mis sa arvad sellest mõtterännakust?

 

Ma ei tea. Aga olles ise selle meeskonna liige, ütlen jah. Pigem arvan, et võidaks küll. Tegu on niivõrd erinevate generatsioonide ning erineva mänguga, et seda hinnangut on muidugi raske anda.

 

Kes on meistriliiga kõige ebamugavam vastane, kelle vastu on kõige vastikum mängida?

 

(Mõtleb) Päris sellist meest ei olegi. Aga kui pikemalt mõtiskleda, siis tooks välja Cramo leeduka Mindaugas Kupšase. Ta on umbes 217 pikk ja selle kaliibriga mehe vastu on tõepoolest keeruline tegutseda. Aga peab.

 

Seoses eelmise küsimusega meenub, et sa oled ühe hooaja mänginud koos ka Kreekast naasnud Tiit Sokuga – see oli siis hooaeg 1996/97. Millised mälestused on sul sellest ajast ning tänasest juubilarist?

 

See oli hooaeg, kui kalevlased jaotati klubide vahel laiali; kes sattus kuhu, meie jäime Tiiduga Kalevisse (seal olid veel Erki Kivinukk, Willie Chapman, Silas Mills, Hindrek Eiskop jmt). Tiidu mänguaeg oli seal siis ligi 40 minutit (38 min, 22,2 p+4,2lp+4rs).

 

Mäletan, hea oli vaadata, kuidas mees on justkui väliselt rahulik, kuid sisemiselt põleb samamoodi nagu sa ise. Ainult et välja paistis see kõik teistmoodi, vastupidiselt minule...

 

Tiit oli selle aja superstaar. Neli-viis aastat varem, kui Kalev mängis 1992 eurosarja, kauplesin ennast Levkoi kaudu Kalevi halli lapipoisiks. Hall oli puupüsti täis, seal olidki minu lapsepõlve tipphetked. Mõistsin 1996. aastal , et alles see oli, kui nende meeste higi põrandalt kokku ajasin.

 

Millal üldse korvpalli hakkasid jälgima ja mida sa mäletad sellest ajast?

 

Meil kodus ikka vaadati korvpalli. Mäletan, 80ndate keskel oli kuum teema Moskva AKSK ja Kaunase Zalgirise NLiidu meistrikate finaalseeriad. Isa oli toona leedukate poolt, mina ikka AKSK poolt... Ei mäletagi, miks.

 

Sellega meie ärilõuna Pelgulinna piiril lõppes. Ettevõtja-korvpallur Andre siirdus tööle tagasi.

 

Tänan. Ja edu-tervist!

Aitäh.

 

 

Andre Pärn. Mis mees on?

Sündinud 21.09.1977. Kasvanud elanud Raplamaal Alus Ingliste külas. Korvpalli meistrisarjas debüteeris hooajal juba 16-aastaselt 1993/94 Tallinna Astos.

 

Parameetrid täna: 202cm, 103 kg.

Lõpetas 2000 Rapla õhtukk-i. Korvpallimänguga alustas Rapla LNSK-s Mati Jõgise õpilasena. Noorteklassis treenis Mati Jõgise, Rein Kadarpiku ja Jaanus Levkoi juhendamisel, hilisematest treeneritest mainib Andre ise veel Mait Käbinit.

 

Kuulunud 1995–2004 Eesti koondisse, saanud 2001 EM-il 14. koha. Olnud Asto, BC Kalevi, BC Tallinna ning BC Kalev/Cramo meeskonnas 1994–96, 1998 ja 2006 Eesti meistreid. Mänginud 2000–01 Rootsis (Luleå Plannja Basket) ning 2001–02 Belgias (Telindus Leuven).

 

On küll jupp maad noorem kui Margus Metstak, ent kuulub sisuliselt samasse põlvkonda Gert Kullamäe, Valmo Kriisa ja Martin Müürsepaga – nemad kõik on juba 40 täis, Pärn veel kaugeltki mitte. KMLis on ta vanadest "pässidest" Kriisaga ainus järelolev isend ja näide tulevatele põlvedele.

 

Pärn mängib TYCO Rapla eest (vahepeal ka Piimameister/Otto nime all) juba neljandat hooaega, kuid ta on kuulunud Rapla meeskonda varemgi. Hooajal 2004/05 tegi ta kaasa newbalance/Rapla rivistuses, olles meeskonna liider: ta tõi 30 mänguga keskmiselt 19 punkti, 6,3 lauda ja 1,1 res. söötu, playoffis olid numbrid veel 21,5+6,9+1,7.

 

Tänavuse hooaja näitajad KMLis, BBLis ja karikasarjas (kõik kokku 18 mängu 27.11 seisuga) on ära toodud loo päises. Lisagem sinkohal seegi, et Pärn on tänavakorvpalli MMi hõbedamees. Eesti koondise särki on Pärn kandnud mitteametlikel andmeil 75 korda.

On vabaabielus, 17. aastat. Kolmeaastane tütar Elizabeth-Victoria.

*        *        *

Andre Pärn käis 2001 a EMil, mis teadupärast oli ka viimane kord, kui Eestil tiitlivõistlusele asja oli. Türgis peetud finaalturniiril piirdus Eesti tugevas alagrupis kolme mängu ja kolme kaotusega, kuid Pärn oli selles trupis üks põhitegijaid: keskmiselt osales ta 34,3 minutit.

 

Muud näitajad: 10p+2,3lp+1rs lisaks koguni 3,7 pallikaotust. Avamängus Saksamaa vastu (71:92) sai ta kirja 11+3rs+5pk (visked 6/4, 7/0, 4/3), seejärel Jugoslaavia vastu (58:113) 7+2lp (6/3, 3/0, 2/1) ning lõpetuseks Horvaatia vastu (69:81) 12p+4lp (11/5, 2/0, 2/2).

 

Nagu öeldud, on Pärn mänginud hooajal 1996/97 Kalevis koos Tiit Sokuga. Sellest järgneval hooajal – 1997/98, oli Pärn juba Kalevi eest EuroCupi sarjas üks põhitegijaid – temalt seal hooaja lõikes 12,6 p ja 3,2 lp.

 

Kalevist läks tee välja, Rootsi tollasesse tippklubisse Plannja Basket. Hooajal 2000/01 sai Pärn Suproleague’is kirja kenad 12 punkti mängust. Näiteks 7. detsembril võõrsil Pesaro Scavolini vastu tõi Pärn 4100 pealtvaataja ees 25 punkti (visked 8/6, 3/2, 8/7).

 

----

Aivar Kuusmaa

TYCO Rapla peatreener ning pikaaegne koondisekaaslane

 

Ma võin hakata ennast kordama ja ütlen, et minu kui treeneri jaoks on tähtis iga mängija meeskonnas. Nii on ka Andrel TYCOs oma oluline roll. Ta ei ela ju Raplas, paikneb ja elab-töötab mujal, seda enam on hinnatavam tema pühendumine sellele klubile, mis samas on tema koduklubi juba sünnikoha poolest. Ta on siit kusagilt Alust pärit, eksole.

 

Loomulikult pole Andre teravus enam päris see, mis 10-15 aastat tagasi, kuid oma koha mängib ta ausalt välja. Suhtumiselt eks ole nüüd noortelgi temalt õppida, nii nagu oli kindlasti tal omal ajal kogenumatelt tegijatelt. Tuleb tunnistada küll, et isiksusena on Andre kindlasti läbi korvpalli kasvanud. Alguses sai tehtud nooruslollusi, aga noorus selleks õnneks kõige sobivam aeg ongi... 

 

Mul on siiralt kahju, et vigastused on tema karjääris palju ilusat ära rikkunud. Need algasid tal varakult ja eks mul ole endalgi valusalt meeles mõni neist, eriti see A Le Coq’iga 2003 a hooaja algul juhtunud raske lugu. Olin toona kindel,et Pärnast tuleb hooaja MVP. Ja see polnud viimane kord teda põrandal valu käes maas näha.

 

Eks ta teatud mõttes selline ebaõnnesõdur on. Ma ei uskunud, et ta viimasest operatsioonist nii sujuvalt välja tuleb. Aga tuli, tegi ettevalmistuse kenasti kaasa ja nüüd mängib. See on märk ikkagi sellest, et tema sees on suur spordimehe süda.

 

See, et Andre räägib lõpetamisest, on muidugi arusaadav jutt, aga mina isiklikult usun, et siin sõltub palju sellest, kuidas tal õnnestuvad kevadised mängud. Ma näen küll, et ta võiks Rapla eest ka sügisel hooaega alustada!

 

 

 

 

 

Sulge

Ülekanded

   
Sulge

Eesti - Saksamaa