Prindi

"Ka lätlane on inimene..." - Juris Umbraško

¤ Lisatud ka Tarva lätlase valitud Eesti EM-koondis

 

Juris Umbraško on praegu Eestis mängivatest väliskorvpalluritest kahtlemata kõige kogenum. Ta veedab Rakveres oma neljandat hooaega ning peagi saab ta kollasärkide eest pidada oma 200. kohtumise (siin hulgas ka BBL, Eurochallenge, karikas).

 

Umbraško efektimees pole just olnud. Ta on oma tööd teinud rahulikult ja korralikult. Ometi, lätlase kasutegur avaldus sageli just hiljem protokolli põrnitsedes. Ja ega ilmaasjata pole 35-aastast Umbraškot ka kutsutud teistesse Euroopa klubidesse ning korduvalt ka Tarvasse tagasi.

 

Tänavust hooaja algust segas reievigastus, kuid aasta lõpus mees ravis & kosus ning talvel on Umbrasko mängu käima saanud ning olnud koos Raley-Rossiga talvekuudel meeskonna punktiliider.

Meenutagem, et ka mullu tunnistati Umbraško veebruarikuu Balti liiga MVP-ks. Võõrsil Pasvalyse Pieno zvaigzdesi vastu ladus lätlane Tarva eest 23 silma.

 

Juris Umbraško on professionaalset korvpalli mänginud juba ligi 20 aastat. Esimene hooaeg, mil ta muud ei teinud, oli 1996/97 ASK/Broceni eest. Palka veel ei makstud, päevarahad vist olid, nagu ta ise meenutab. Nii et teoreetiliselt on lootust tal veeta oma 20. hooaeg elukutselisena Rakveres.

 

Juris on kindlasti Eesti liigas omamoodi fenomen. Ta on Läti leegioni stabiilsemaid ja positiivsemaid näiteid. Tätoveeringud tema keha ei „kaunista“, kuid oma töö teeb mees ära seda paremini. allahindluseta.

 

„Oravate“ slõugan „Võid kindel olla“ kehtib Umbraško puhul vist küll, või mis Andres Sõber selle peale kostakski. Jänkid tulevad ja lähevad, aga Jurka jääb. Küllap armastab teda ka Rakvere publik. Kuna mees loodab, et tema elu jääb korvpalliga seotuks ka pärast tegevkarjääri lõppu, on ta välja öelnud ka selle, et ta võiks elama jääda sinna, kus ta mängimise lõpetab...

 

*        *        *

Lepime Jurisega kokkusaamise neljapäeva hommikul kella 10ks Audentese Daily kohvikusse. Täpselt kella pealt on lätlane juba kohal, vastas istumas Mario Paiste, mõlemal mehel kohvid ees. Selgub, kummalgi on pealinna asjatoimetusi ning Juris teeb autojuhti; pärast siinset jutuajamist viib ta Paiste-poisi arsti juurde diagnostikasse. Tõelised kolleegid.

 

Hoolimata sellest, et Mario ja Juris omavahel kõnelevad inglise keeles (eks saarlane ole ka noor mees ja vene keele koha pealt puudujääkidega), otsustame Jurisega rääkida vene keeles. Meie vanusevahe on väiksem, liiati alustas ta tõsisemat karjääri just Moskvas, CSKA juures. Fakt, millest eriti palju pole räägitud.

 

Kuna eelmisel õhtul olen vestlenud tund aeg soome keeles Soome Korvpalliliidu avalike suhete juhi Mika Mäkeläga, läheb ümbersovitumine vene keelele algul kuidagi konarlikult, mistõttu ma vabandan. Kuid Juris muigab: „Sa tule Tarva treeningutele, seal kuuleb vahest nelja keelt läbisegi – eesti, läti, inglise, vene...!“

 

Nõjatume küünarnukid lauale.

Sul saab Tarvas varsti täis 200 mängu. Oled ise kursis?

 

Ei ole (vaatab lähemalt pabereid). Täitsa põnev, aga uskumatu see muidugi pole. Neljas hooaeg hakkab varsti lõppema ja sarju on igal hooajal kaks, lisaks mõned karika- ja eurosarja mängud.

Rakvere on mu teine kodu ja see on hea tunne. Linn on väga mõnus elamiseks, sportimiseks, kõigeks.

 

Ametlike andmete järgi oleks sul nagu käsil 16. Hooaeg professionaalse sportlasena. Kuidas tegelikult? Kas enne 1998 Moskva CSKA-sse siirdumist olid ka mõne Läti klubi palgal?

 

Jah. Olin tolle aja mõistes professionaal juba alates 1996/97 hooajast ASK/Brocenis, kui sain 18. See klubi muutus ja vahetas läbi aastate nime (oli ka Skonto), kuid sellisena teda täna enam pole.

 

Kuidas tunned ennast Rakveres praegu, talvel 2015, Tarva klubis?

 

Mind valdavad positiivsed tunded. Kõik muutused, mis meeskonna sees on toimunud, on meid tugevamaks teinud, ma usun. Mina olen kohanenud muutustega mängijate osas kiiresti, saan hakkama.

 

Mängisin aastaid Venemaal, Ukrainas, seal muutuste keskel elatigi. Hooaja jooksul võis hingekirjast läbi käia 25 nime. Õppisin juba seal, et asendamatuid ei ole, see kehtib väga sobivalt ka Tarva puhul.

 

Räägi, mis vigastus sind vaevas sügisel ning millest sa alles jaanuaris taastusid?

 

Tegemist oli reielihase närviga. Sain palju süste. Kuu aega ei mänginud üldse. Samas, karika poolfinaalist, kus me võitsime Kalev/Cramot, jäin eemale seljavaevuste tõttu. Loomulikult oli pingi otsa peal istuda – eriti ses mängus, palju raskem kui platsil olla.

 

Viimased viis mängu on sul endal läinud individuaalses plaanis väga hästi. Milliseks hindad šanssi Balt liga playoffis (jutuajamine toimus vahetult enne kordusmängu Pasvalysega – toim.)

Šanss on alati, nüüdki on mingisugune. Aga see pole teater, kus stsenaarium on ette paigas. Kõik sõltub, paljudest asjadest. Võidelda tuleb igas mängus.

(Umbraško tõi esimeses mängus 23 ja teises 15 punkti – toim.)

 

Tarvase koosseis ja selle muutumised. See pidev tuuletõmbus ju ikkagi mõjutab meeskonna sisekliimat ja käekäiku?

 

Eks ikka. Aga sellepärast me professionaalid olemegi, et neist tuuletõmbustest hoolimata oma töö eeskujulikult ära teha. Mõnes mõttes on mängijate liikumised ka positiivsed, ei saa selles ainult halba näha – kõik on liikumises.

Mis Tarvast puudutab, siis ega Sokk ja Ross mängujuhi kohal olegi väga erinevad mängijatüübid – korvpallikeel, stiil ja tempo on meil üsna sarnaseks jäänud.

 

Mis on Tarva trump, võluvõti? Kood võitmaks sageli Kalev/Cramot näiteks?

 

Meeletu võidutahe, meeskonnavaim, ootamatud käigud, vastase üllatamine. Kui olete ehk täehele pannud, siis meil õnnestuvad mõnikord mehed, kellelt seda eriti ei oodata.

 

Küsin vahepeal, kuidas sul eesti keel välja tuleb?

 

Ütleme nii, et kohvikus või tänaval inimestega eesti keeles rääkida on keeruline. Eks ma aru ikka nii mõndagi juba saan. Aga trennis või mängus mõistan ma üpris hästi, mida räägitakse. Nii üldiselt: viisakustega saan hakkama.

 

Mille poolest erinevad treeningud Eestis ja Lätis. Treeningtöö, suhtumine treeningutesse, treeningmetoodika?

 

Eestis, ma näen, esitatakse pidevalt küsimus, kuipalju on mängijatel motiveeritust, tahtmist. See on üks suuremaid erinevusi. Sellist küsimust Lätis ei esitata tavaliselt.

Eestis on trennis sageli igav. Tuleb ennast ise motiveerida: õppida kaitses töötama, oskuste, liikumiste, viske kalla töötada. Tuleb ise otsustada, et nüüd ma teen seda või teist. Treenerist sõltub küll üksjagu, aga enamus sõltub siiski mängijast endast.

 

Tänapäeval on võimalik kasvõi youtube’ist õppida harjutusi ja neid ise tegema hakata.

Treener annab edasi pedagoogilised printsiibid. Ka meil treener juhendab nooremaid mängijad treeningutel, kuid ma näen, et alati pole noortel palluritel soovi seda tarkust vastu võtta. Üldine pilt on selline. See on kurb.

 

Läti erinevalt Eestist ei ole noortetööd üle läinud klubisüsteemile, seal tegutsevad endiselt edukalt spordikoolid. Ka meil on seda jõutud kahetsema hakata ja praegu on Eestis normiks justkui mingi kombineeritud süsteem. Klubid ja unistus spordikoolide järele (on Audentes)?

 

Mõndagi sõltub ka ressursist. Pean eelkõige silmas inimressurssi. Lätis on elanikke rohkem ligi miljon ning Leedus kaks korda rohkem kui Lätis. Leedu siiski edestab meid korvpalli osas, see on seal spordiala number üks.

Lätis on spordimaastik hästi killustunud. Individuaalalasid ja korvpalli harrastavad peamiselt lätlased, jalgpalli ja jäähokit pigem venelased – mõistagi esineb palju rahvuslikku segunemist.

 

Noorte korvpalli areng, ma ütleks, ei sõltu Lätis ega eestis mitte niiväga süsteemist kui spetsialistidest ja nende tasemest.

 

Lätis on tänasel päeval väga palju valikuid treeninggruppide osas – see on konkurents, mis toimub pigem lapsevanemate keskel mitte treenerid ei jookse võidu andekatele poistele. Lapsevanem saab valida, kelle juurde oma lapse viib.

 

Teiselt poolt loomulikult, rohkem kui Eestis on treener Lätis kusagil väikses kohas huvitatud andeka pika nore leidmisest ja tema treenimisest, sest tal ei ole mitte pearaha ja spordimeisterlikkuse raha vaid ta sõna otseses mõttes müüb oma „produkti“ kas VEFile või Unicajale maha.

 

Tänavune hooaeg Alexela KMLis, mis seda iseloomustab? Milline on tase?

 

Üldine tase on pisut oparem kui varasematel aastatel. Ka osalus ja mängud Balti liigas näitavad seda. Ja kui võtta ette Kalev/Cramo ja TÜ/Rock, siis nende koosseis oli küll mullu idividuaalselt parem, aga meeskondlikult on mõlemad tänavu tugevamad.

 

Cramo kaotus Panevežysele BBLi kordusmängus ja väljalangemine ei olnud minu jaosk üllatus. Reinar (Hallik – toim.) ütles eile trenni tulles, et pane tähele, tal on eelaimdus, et Leedus võib Kalevil pahasti minna.

 

Kas sa teadsin selle hooaja hakul, et marihunaana on dopingainete nimekrijas? Virumaa Teataja intervjuus tunnistas Brandis Raley-Ross, et tema ei teadnud.

 

Loomulikult teadsin, need pole ju esmakordsed juhtumid siinmail. Poolas oli mitu juhtumit, kalevlase Nate Foxiga oli sama case enne Eestisse tulekut jne. Olin kursis.

 

Sellest perioodist, kui sa mängisid Moskva CSKA-s, on ka internetis vähe infot. Peatreener oli siis Valeri Tihhonenko, meistriks te kordagi ei tulnud. Kuidas sa sinna sattusid ja mis seal toimus?

 

Tol hetkel domineeris Venemaal Permi Ural-Great. Meie mängisime Broceniga CSKA vastu hästi Põhja-Euroopa liigas, mul ka ilmselt mäng õnnestus päris hästi. CSKA oli Leedus laagris, mind kutsuti sinna, osalesin katseajal kahes sõprusmängus ja jäin.

 

Olin CSKA-s kaks hooaega. Esimesel hooajal oli mu mänguaeg seal kõrgem – ca 15-16 minutit. Toona mängisid klubis Kirilenko, Kudelin, Alanovic, LaRue, Fetissov, Einikis. Jäin teiseks hooajaks, siis lisandusid Giricek, Zahhar Pašutin, Turkcan, samuti näiteks Raimonds Miglinieks.

Olen kusagilt lugenud, et Venemaa meistrivõistlustel viskasin keskmiselt 8 punkti, nii et päris statist ma seal polnud.

 

Oled mitu korda kuulunud Läti täiskasvanute koondisee, kuid mitte kunagi titlivõistlustel. Miks nii juhtus?

Olen kolmel eri ajal olnud koondises. Mäletan, et ka Eesti vastu mängisin veel 2008, see oli siis kui mängisime koos Makedoonia, Poola jt valikmänge.

 

Põhiline põhjus, miks mind EMidel pole nähtud, on see, et mulle otseselt ei antudki šanssi koondisse pääseda. Korra koondise juures solvuti, kui ma klubi vastuseisu tõttu laagrisse ei läinud. Ma ei soovinud kuidagi ka klubis halba nimekrija sattuda, kehv lugu.


Teine põhjus on see, et kui Kraulinši ajal oli koondise kandidaatide nimekiri ca 22-23 mängijat, sis Kemžura ja Miglinieksi ajal kahanes see kohe viie-kuue võrra. Minu positsioonile aga on konkurents Lätis alati olnud kõvem kui näiteks mängujuhi või tsentri omale – positsioon kaks-kolm.

 

Kuidas Lätis suhtuti sellesse, et VEFis üles kasvanud Janicenoks liitus detsembris Ventspilsiga. Lätis on vist ju natuke samamoodi nagu Ateenas? (kui Spanoulis ja Diamantidis vahetasid klubi, siis pälvisid nad Olympiacose ja Panathinaikose tõsimeelsete fännide elukestva vihkamise.)

 

Praegugi toimus väike infosõda. Keegi meenutas kohe seda, mida teravat oli Janicenoks 5-6 aastat tagasi Ventspilsi kohta öelnud. See tekitas tormi veeklaasis.

 

Tarvas on sel hooajal uusi mehi, näiteks Mario Paiste. Lisaks nüüd ka vana hea Hallik. Kes on kes?

Mõlemad on väga huvitavad, ebaordinaarsed tüübid. Meile on suureks puuduseks, et Mario praegu mängida ei saa. Mõlemal on omad plussid. Mario agressiivsus, füüsilisus, kaitsetöö, rünnakul ootamatud lahendused.

Reinaril on muidugi oma eelised – väga hea vise eelkõige. Tema pealt ei tohi kaitset keegi lõdvemaks lasta ning see on meile suureks plussiks.

 

Mis saab järgmisest hooajast, kus sa mängid?

 

Ega seda ei tea ju. Need asjad nii mul kui Tarvas kipuvad selginema suhteliselt augustis-septembris alles. Naljaga pooleks olen öelnud, et seal kus mängijakarjääri lõpetan, sinna jään ka elama.

 

Kuidas Lätil läheb EMil?

Ma ülearu optimistlik ei oleks. Meie koondise spetsiifika on see, et mängime sageli hästi tugevamatega, kuid kaotame endast eeldatavalt nõrgematele. Näiteks viimati Belgiale. Ma muidugi täna ei tea, kas Belgia on meist üldse nõrgem, aga eelmisel korral nii arvati. Valikturniiril kaotasime mitte ammu ka Portugalile.

Meil on olnud psühholoogilisi probleeme, et ei suuda omasuguste ja nõrgematega normaalselt mängida. See psühholoogilien faktor tuleks ületada.

 

Sama soleme võitnud ka Leedut, siis kui EM toimus Rootsis.

 

Kuidas Eestil läheb EMil?

 

Eesti puhul sõltub edu või edasipääs peamiselt kahest asjast: meeskondlikust kaitsest ja psühholoogilisest valmisolekust – mitte ennast üle häälestada. Õnnestumise korral võiks Eesti mängida alagrupis võrdselt kõigiga.

 

Palun iseloomusta nelja-viie sõnaga Andres Sõpra - kui treenerit, inimest.

 

Kui treener - energiline, kindlameelne, vastutusvõimeline, hea organisaator, nõudlik ning hea nõuandja paljudes asjades.

 

Kas peale korvpalli oled õppinud ka midagi muud? Või on veel plaanis seda teha?

 

Lõpetasin Läti Ülikooli tasemel ökonoomika magister. veel olen lõpetanud Läti Pedagoogilise Spordikooli, kust ma sain treeneri diplomi.

 

 

 

Lõpetuseks sai antud Umbraškole ka nimekiri Eesti koondise kandidaatide laiendatud ringiga – paberil oli 32 nime.

Jurise valik – 12 meest, tuli järgmine: tagaliinis Sten-Timmu Sokk, Tanel Sokk, Valmo Kriisa, Gregor Arbet, Mario Paiste, Gert Dorbek ning eesliinis Kristjan Kangur, Siim-Sander Vene, Reinar Hallik, Timo Eichfuss, Janar Talts ja Joosep Toome.

 

 

Juris Umbraško. Mängija CV.

Sündinud 25. juulil 1979 Jekabpilsis. 35 a, 197 cm, kodu Riias, pere elab praegu Rakveres.

Klubid: ASK/Broceni, Moskva CSKA, BK Ventspils, Juznõi Himik, Tšerkassõ, Barons, VEF, Tarvas. Läti koondisse kuulunud 2000-02, 2005 ja 2008.

 

Tiitlid: kolmekordne Läti meister – 2002-2003 ja 2011, Ukraina liiga pronks 2006 , Eesti karikavõitja 2012, Eurochallenge hõbe 2006, FIBA SuproLeeague’i kolmas 2003.

 

Rakvere Tarva eest on pidanud 192 kohtumist (8.02.2015 seisuga) – KMLis, BBLis, Eesti karikavõistlustel ja FIBA Eurochallenge sarjas. Kokku on tema keskmine panus pisut üle kümne punkti, seejuures BBLis kõige kõrgem (12,2), Eurochallenge’is kõige madalam (7,6 p).

 

Alexela KMLis on ta teinud kaasa tänavu 15 mängus keskmiselt 29 minutit: saagiks 11,5 punkti, 5 lauapalli ja 1,7 korvisöötu. Visked: kahesed 53,6 %, kolmesed 34 %, vv 81 %.

 

BBLis kaheksa mänguga 12p+4,1lp+1,1rs, kahesed 61 %, kolmesed 31 %. Viimase nelja mängu keskmised aga: 16,5+4,8+4rs, kolmesed seejuures pea 39,4 %.

 

Siinkohal võrdluseks Umbraško neli hooaega KMLis, kõik Tarvas:

2014/16: 15 mängu (29 min) 11,5+5+1,7

2013/14: 30 mängu (30 min) 10,7+5,2+1,4

2012/13: 32 mängu (32 min) 10,6+4,6+1,9

2011/12: 28 mängu (28 min) 11,6+4,9+1,7

 

Kaugvisete tabavus oli kõige parem esimesel hooajal – 36 %, kuid alla 32,2 % pole see siiani langenud.

BBLis on ta erinevatel hooaegadel toonud keskmiselt 9,8-13,8 punkti, lisaks 4,1-5,4 lauapalli. Nii et tegelikult on lätlane esinenud igal pool üsna stabiilselt, sarnase mustriga.

 

Muide, mis veel BBLi detailsest statistikast välja koorub: Umbraško tabab paremalt poolt oluliselt paremini kui vasakult – eks see ole paremakäeliste asi, kuid kõigil pole see nii selgelt välja joonistunud – eriti kaugvisete puhul. On vastastel, mida kõrva taha panna.

 

 

Sulge

Ülekanded

   
Sulge

vabavise.ee