Prindi

Jaak Lipso, härrasmees - 75

 

Valeri Maksimov

Aldo Maksimov

(lühem versioon artiklist ilmus Sportland Magazine'i aprillis ilmunud numbris)

 

Äiaga saunas. Tema teadmised spordist, veel vähem korvpallist on ümmargune null. Kui AK saab läbi, keerab ta televiisori kiiruga mujale. Kui kurdan talle saunalaval hiljem, oma tööst ja sellest, et Jaak Lipsost on raske lugu kirjutada, ütleb ta eneselegi üllatuseks: „Miks ma siis ei tea! Lipso haak...!“ Kes seda poleks kuulnud. Miilits, minister ja muidusööja...

*        *        *

Jaak Lipso saab 18. aprillil 75. See on mehe, paljusaavutanud mehe elus verstapost, millest ta ise ehk ei soovikski numbrit teha. Aga noblesse oblige. Ta ise ütleb, et küllap siis Artsi (Arvo Lill) juures Fahle majas midagi toimub.

 

Korvpalliliit ja käesolev ajakiri tahtis väga, et Jaak Lipso kui oma aja, „korvpalli Alain Delon“ või „Bruno Oja“ seisaks selle väljaande kaanel, kõrvuti Janar Taltsiga, et ka noorem generatsioon teaks sellest legendaarsest korvpallurist rohkem.

 

Muuseas, Lipso alustas korvpalliga tõsisemalt alles 16-selt (sic!), kuid tegi enne seda muidugi igasugu muud sporti.

 

Taganjärele on sümboolse tähendusega legendaarse kergejõustikutreeneri Fred Kudu sõnad Lipsole, kui too oli umbes 17: „Mis korvpall ja medalid, kulla poiss? Kümnevõistluses saaksid sa olümpiavõitjaks.“ Lipso nendib, et ta ei tea, kuipalju neis sõnades võis tõtt olla, aga: „Lisaks tõugetele, heidetele viskasin ka oda hästi ja plahvatuslikku kiirust oli ka – 100 m jooksin midagi 11 kanti.“

Kuipalju on meil Eestis taolisi multitalente?

*        *        *

Jaak Lipso on sündinud 1940 aastal, sõja künnisel, on näinud palju aegu, erinevaid aegu. Olnud mängijana olulisi eluetappe Tallinnas, Tartus, Riias ja Moskvas.

 

Tema elu pole olnud okasteta kulgemine, pige vastupidi. Aga ta on kenasti elus ja näeb hea välja kui märtsi viimasel päeval Rocca al Mare kaubakeskuse kohvikus kohtume.

 

Kui Jaak naases Kalevisse 1970 aastal, olid möödas nii Kalevi kui Lipso kõige säravamad päevad. Kuid veel mängiti kõrgliigas ning asi polnud ka veel väga kehv. Lipsolt oodati ehk liialt palju, imet.

 

Lipso ise võis isegi olla pisut imestunud, sest kui ta üle pikkade aastate Kalevi hallis väljakule jooksis, võttis teda vastu väga soe ja sümpaatne aplaus. Lipso oli Moskvas vilistamisega harjunud, keegi polnud kunagi AKSK kui kõige tugevama, monstrumi poolt.

 

„Kuid seks ajaks, 1970, oli ta juba äraaetud hobune. See, mis ta Kalevi heaks teha jõudis, oli isegi imetlusväärne, rohkem kui võinuks oodata“ hindas sama aastakäigu mees, sõber ja kaaslane läbi aastate Aadu Kana.

„Kalevi teisel perioodil tuli mul tõsine ja pidev põlvevigastus, mängisin sisuliselt ühe jalaga. Teistel õnneks oli vanast ajast aukartus, alles hiljem naid said aru, et tegu on poollombakaga. Kuid ka kõigil neil viiel aastal kuulusin NLiidu viie parima tsentri hulka.“

 

Lipso lõpetas Kaleviga 1975 aastal. Kuid lisagem, et veel 1979 tuli ta koos Tammiste ja Tomsoniga Eesti meistriks, 1980 hõbedale. Ta oli siis 40.

 

Aleksei Tammiste (pildil USA vastu) on Jaagu kohta öelnud järgmist: „Jaak oli looduselt palju saanud. Pehmus – seda juba ära ei õpi. Ta mängis targalt, korvpalli jagas laitmatult. Ning muidugi tehnika. Minu meelest polnudki tal korvi all vaja trügida. Ta sai taiplikkuse ja tehnikaga endale mänguruumi, mida paljud endale jõuga pidid tegema.

 

Meeletut harjutamist pole ta kunagi armastanud, kus sai, seal viilis. Aga mängis hingega, eriti seal, kus oli vaja mängida. Muidu hea südamega, muhe mees. Kartis valu, vist suure mehe asi. Aga kui mängus vihaseks sai, siis tegi vastastele palju pahandust.“ (Jaan Jürine, „Portreed“).

 

*        *        *

Lipso puhul tavatsetakse ikka rääkida mõningatest oleksitest. Olgu, olümpialt õnnestus tal koju tuua kaks medalit, kuid mitte kulda. Seda ikka juhtub, 1972 oli küllap Lipso jaoks juba liiga hilja (aga võibolla ka mitte). Üks suuremaid olekseid on see, et teda esimese eurooplasena kutsuti NBAsse, tehti konkreetset juttu.

 

Kas 1965 a oli NBA ilmvõimatu? – „See ei tulnud kõne allagi. Ma pidin ütlema NBA kuulsatele treeneritele „ma ei taha“, kuigi õige olnuks öelda „ma ei saa“. Mult küsiti silmad suured: „Mis mõttes ei taha? Kas ma siis ei taha saada miljonäriks? Pidin ütlema ei. Ainus võimalus olnud ärahüppamine; aga mida see oleks tähendanud minu eest vastutavatele isikutele, emale, õele...?

 

Jaak lisab: „1965 olin elu vormis, USA turneel. New York’is, mingis kuulsas kõrghoone banketisaalis jagati auhindu: Bill Russell sai parima profi ja Bill Bradley parima amatöörkorvpalluri auihinna. Meie lauda tulid ühel hetkel Red Auerbach (Boston Celtics) ja seesama Bill Russel (tollal Celtics) ning tegid juttu.“

 

„Kes teist on Lipso?, küsis Auerbach. Sirutasin käe ja tõusin. „Ma arvasin et sa oled pikem,“ sõnas Auerbach. „Aga ma olen kõigega kursis ja võtan ta,“ pöördus ta näost halli Gomelski poole. Too ei osanud muud kui asja naljaks pöörata ja öelda: „Kui te annate mulle Russelli, siis ma annan teile Lipso.“ – „Russelli ma teile ei anna, aga Lipso võtan ikka,“ vastas Auerbach. Talle üldiselt „ei“ ei öeldud.

 

Jaak arutleb veidi edasi: „Ma oleks NBAs läbi ka löönud. Ses mõttes on kahju, muidugi. Olen alati suutnud kohaneda uue treeneri, uue meeskonna käekirja, nõudmiste ja stiiliga; orienteerunud ümber vastavalt meeskonnale. „Olen isegi (naerab) esindanud Ukraina koondist mängudes USAga, enne Mehhiko olümpiat. Seal mängis meie vastu hilisem NBA legend Jerry Lucas ja ma tegin vist supermängu. Veidi hiljem oli USA koondis Riias aga mina olingi siis ASKi mängija. Kohtusime taas väljakule, Lucas oli imestusest tumm: „Jälle sina?“

 

Mis puutub sellesse, et Lipso oli nö lojaalne armeeohvitser (AKSK), siis küsib ta nüüd, et mis kuradi jutt? – „Soomes käies küsisid sealsed sõbrad, et mis paguneid sa seal siis kannad? Ma vastasin et seersant olen. Ahaa, „koripallokersantti“. Hiljem kui kohtusime, said nad teada, et olen „koripalluyliluutnantti“. Kindralipalgaga...“

 

*        *        *

Mis oli Jaagu kui mängija fenomen? Mida noorem lugeja võiks teada kokkuvõtteks?

 

Korvpalliajaloolane Rein Järva on leidnud iseloomustuse Aleksandr Gomelski sulest 2002 a ilmunud raamatust „Korvpalli entsüklopeedia Gomelskilt“:

„ Kerge, elegantne tsenter, suurepärase haakviskega, hea kiirusega, mitmekülgne rünnakul, hea kaitses. Lõbus, naerusuine, huumorimeelne. Nagu ka Viktor Zubkovi iseloomustas teda eriline plastika, liigutuste ilu. Pikk, sinisilmne blondiin, ilus nii mängu poolest kui mehena. Tema mängu tuldi vaatama, nähtavasti tõmbas pealtvaatajaid tema veetlus. Oma elegantsuse juures oskas ka tõugelda, töötada küünarnukkidega. Üks kõige väärikamaid AKSK, NSVLiidu ja Euroopa mängijaid 1960-ndatel aastatel.“

 

Veel on Gomelski öelnud (Jaan Jürine, „Eesti korvpall. Portreed“, koostajad Vello Lään, Märt Ibrus): „Jaak ei olnud kehaliselt nii võimas kui hiljem Aleksandr Belov või Anatoli Polivoda. Lipso oli pehmem ja kergem. Ometi leidis ta end just sellel kohal ja kujunes aja jooksul üheks juhtivaks teiseks tsentriks – nagu nüüd öeldakse, number neljaks.“

 

Oli üks asi, mida Lipso puhul võib pidada kindlasti iseloomulikuks jooneks, kuid mida näiteks Gomelski Riia ASK päevil püüdis muuta, oli Lipso härrasmehelikkus – ka väljakul. Halba inimest temast ka platsil kunagi ei saanud. Seda hinnatavam on tema läbilöök maailmatasemel. Ta ei öelnud isegi Kalevis kunagi meeskonnakaaslastele mängu ajal „sitasti“, viitavad tollased mängijad.

 

Inimene, kes on loomadega sõber, ei saa ka vist loomu poolest väga halb olla?

 

Veel üks teema. Kana tuletas meelde, et omal ajal käis Lipso trennide vahepeal, vabal ajal Tähtvere pargis „harjutamas“ selg vastu puud... Selg puu vastu, kui selg ees keskmängija platsil.

 

Lipso ise meenutas seda eluseika nii: „Vastab tõele. Toetasin selga vastu erinevaid puid, siis tunnetasin nagu vastast – vastu puud sain keerata ümber mõlema õla. Kui seal, nagu mängus, on keegi või miski ees, keeran teisele poole ja siis ei jõua enam keegi vahele.“

 

Ta jätkas.“Isegi Euroliigas käib paras sumo, aga korvpall ei ole sumo. Ründaja saab sageli vea, see aga näitab tsentri taset ja oskusi. Eestis ei oska ükski tsenter piisavalt hästi ümber mõlema õla keerata. Korvpallis ei ole vaja tõugelda, nügida. Kui oled vastase tasakaalust välja viinud, on sul tee ju vaba.“

 

*          *          *

Need, kes käisid Jaagul külas siis, kui too elas ja mängis Moskva CSKA eest, mäletavad et tema juurde minek oli selline, et sa tundsid ennast momentaalselt hästi, nagu kodus. Eks selles oli roll ka Jaagu abikaasal Larissal – venelaslik külalislahkus. Teisalt Jaagu enda loomupärane sõbrameelsus, lihtsus ja inimeseks olemine. Temaga oli koos huvitav olla.

 

Moskvas oli Lipsol arvestatav külaliskorter. Mitte küll sedavõrd laiapõhjaline nagu Võssotskil, aga sinnakanti. „Stammkülalised olid Moskvas tollal jalkat mänginud Georg Rjabov ja Lev Jasin, samuti Travin, Volnov. Viimasega me ei olnud konkurendid, tema oli ikkagi pigem äär, ja väga hea äär.

 

Jaak Lipso silmaring on palju laiem kui korvpall. Lisaks sellele, et ta tegi omal ajal edukalt kergejõustikku, oli väga hea ujuja, ratsutas korralikult ja mängis suurepäraselt tennist (medaleid Eesti esivõistlustelt), oleks ta võinud samahästi saada muusikuks, pakuvad mitmed intervjueeritud. Osalenud on ta ka nõukogude krimifilmis, uurijana (pildil). 

 

„Läksin artsiteaduskonda Tartus, sealt aga praakis tollane keemiaprofessor mind välja, öeldes et meistersportlasest ei saa mingit arsti; seejärel viidi mind üle kehakultuuriteadsukonda, aga seal ma eriti kohal ei käinud, seega mind eksmatrikuleeriti. Viisin paberid Tartu muusikakooli laulmise erialale ja saingi sisse. Mäletan, Georg Ots veel ütles, hoia oma häält, sellega saab palju ära teha. Aga mul polnud enam aega laulda, sest Gomelski käis ja uuris välja, et muusikakool armeest ei päästa...“

 

*        *        *

Vahelepõige, ühest legendist. Näiteks erinevalt Kondrašinist, kes Salumetsa Müncheni-unistusele kriipsu peale tõmbas, kui too enne 1972 OMi välisturniiril Sergei Belovi seljas hotelli tassis (too läks olümpiale, Salumets praagiti välja), käisid „Lipso ja sõbrad“ Gruusias treeninglaagris sama rada, aga Heino Krevald pigistas suu kinni. Vähemasti ei läinud koputama. Eks mastaabid ja motiivid olid erinevad.

 

„Ma ei ole seda Salumetsale jõudnud öelda, aga see on müüt, mida hiljem tahetakse tugevasti kultiveerida.

 

Sportliku printsiibi järgi pidid Münchenise sõitma ikkagi tised mehed. Salumets, olles vahepeal suve läbi minuga suvilat ehitanud ja kõike muud teinud, läks esimesse laagrisse ja turniirile ning tegi algul päris head mängud – see on alati nii pärast pausi.

 

Pärast läks keerulisemaks. Aga Gomelski tahtis teda proovida. Volnov oli 1971 korvpalliga sisuliselt lõpetanud, aga Kondrašin kutsus ta koondise juurde lubadusega, et too sõidab OMile; Salumetsal ei olnud selles rongis kohta, tegelikult.Volnovil oli Kondrašiniga lepe.“

 

Mida Lipsol on kahetseda? NBAd ta muidugi kahetseb, tõsi, kuid see oli paratamatus. 1964 kuld läks vist tugevamale, kuid 1968 OMi poolfinaal (62:63 kaotus Jugoslaaviale), nagu Lipso ütleb täna, läks treenerite kapsaaeda. „Seal oleksime pidanud mängima kullale. Aga treenerid olid pabinas ja hommikul toimus täielik kaos. Ühed tahtsid jube tõsised olla, teised üritasid kergemalt võtta ja naljagi visata, mistõttu läks omavahel ütlemiseks, et mis siin lõbusat on... Ühesõnaga, selle löömingu käigus löödi Volnov poolvigaseks ja õhtul oli kõigil hing nööriga kaelas. See laeng, mida oleks tarvis olnud õhtul, kulutati hommikul omvahel kenasti ära...(muigab).“

 

Mis veel? – „Ka Müncheni-eelset olukorda kahetsen täna. Olin küll ühest jalast vigane, aga Kondrašin võttis korduvalt ühendust 72 kevadel, kui olin teinud suurepärase hooaja ja ütles, et tule. Kas võtad, ma küsisin? – Seda ma garanteerida ei saa, vastas ta. Ma ei läinud, sest ma mõtlesin kogu selle suve peale, mis ma haige põlvega pean läbi tegema. Olnuks mul samasugune lepe, nagu Volodjal oli Volnoviga, oleksin raudselt läinud. Nüüd ma kahetsen seda, sest ma arvan, et oleksin saanud satsi.“ Nii jäi Lipsol saamata olümpiakuld.

 

*        *        *

Lipso potentsiaal pärast mängijakarjääri korvpalli juures jäi suuresti kasutamata. Kuipalju selles on tema enda süüd, me ei julge väita. Samas on arvajaid, kes küsivad, miks näiteks Salumets ei oleks võinud võtta teda oma (suurepärases) tiimis samasse rolli, milles näiteks Kalev/Cramos töötab Martin Müürsepp.

 

Oli aegu, mil Lipsot nähti töötamas ka taksojuhina. Amet ei riku meest ja vorsti leivale on vaja. Medalite eest teatud toetust Jaak riigilt saab, hea seegi. Kuid vahest ikkagi me unustame oma sangarid liiga kergekäeliselt ära ja tuletame neid meelde alles liiga hilja.

 

„1983 paiku polnud mind enam justkui vaja. Helistasin siis spordikoolidesse, treeneritele ja sealt vastatti esiti et „oo, milline au“ ja „kindlasti leiame teile midagi“, kuid tagasi pole keegi tänini helistanud.“ Lipso nimetas ka nimesid, aga las nad olla.

 

„Gomelski ütles mulle kunagi 80ndatel, et Jaak, ära seda viga palun küll tee, et sa lähed kuhugi teiseks treeneriks. Ma tunnen sind. Ühel hetkel pannakse sulle jalaga tagumikku ja uks palutakse väljastpoolt sulgeda. Nii läkski, kaks aastat hiljem. Mina aga trotsisin vastu ja mõtlesin, et lähen Eesti korvpalli aitama.“

 

„Treeneritöö kohta ei saanud keegi mulle midagi öelda,“ lisas Lipso. „Aga leiti, et olen rikkunud fiinantsdistsipliini, mingi segadus piletitega, mida sai mängudele jagada ja mul ei olnud neid pabereid, mida esitada...“

 

*        *        *

Lipso käis veel neli-viis aastat tagasi regulaarselt korvpalli vaatamas, koduliiga mänge. Nüüd ütleb ta, et enam eriti ei käi, sest: „kui tähti ei tunne, siis on lugeda raske“.... Paneb telekas ka poole pealt mängu kinni. Evald Hermaküla, meenub, lahkus ka enamasti etenduselt pärast esimest vaatust. Sest tal oli pilt selge.

 

Lipso räägib: „Küsisin sõbralt Mikk Mikiverilt kunagi, mida ta teeb, kui näeb, et etendus hakkab käest ära minema? Ta ütles, et tol hetkel tuleb tulla tagasi põhitõdede juurde, siis loksub kõik jälle paika. Korvpallis on enamasti samamoodi: igaüks peaks mängima oma koha peal. Me ei ole nii rikkad, et peaks laskma pikkadel ainult välja jalutada ja kaugelt panna.“

 

Veel ütleb ta: „Treenerid Eestis ei peaks üle mõtlema. Tuleb aru saada, kellega sa töötad, milleks üks või teine on võimeline. Ja aru saama, milleks too pole võimeline. Gomelski ütles sageli: ära tee seda, mida sa ei oska.“

 

*        *        *

Lipsoga ühel päeval on tuntud eestlastest muuseas sündinud Jaan Anvelt, Arne Mikk, Ott Mõtsnik, Leida Rammo, Priit Võigemast, Maria Faust, Juhan Ulfsak jmt. Pigem on nad kunstnikuhinged, tundlikud, rumaluse suhtes allergilised ja julged inimesed, kes ei keeruta vaid armastavad pigem tõde välja öelda.

 

Täna elab Jaak rahulikult oma elukaaslase Mallega Tabasalu kandis Tilgu sadama juures ja väga pikki rännakuid ette ei võta. Kui vaja, siis Tabasalu poodi, kohalikku ujulasse liikmeid leotama ja ujuma, kui vaja siis Mustamäe haiglasse ning Rocca al Mare kanti ka.

 

*        *        *

Oli mõte, et võibolla sobiks siia lõppu „Isade ja poegade“ autori Ivan Turgenevi eluõhtul kirjutatud mõtisklusteraamatust üks lühike peatükk, mil nimeks „Elureegel“.

„Tahad elada rahulikult? Käi läbi inimestega, aga ela üksi, ära tee midagi ja ära kahetse midagi.

Tahad elada õnnelikult? Õpi enne kannatama.“

 

 

LISALOOD

 

Võimlemisõpetaja Arand ja teeneline meistersportlane Lipso

 

Sügis 1965. Hugo Treffneri gümnaasiumi (siis 1. keskkool) üheksanda klassi poisid on kamandatud kooli peosaali. Kõik poisid on lõpetanud kaheksa klassi mujal, niisiis on tegemist uustulnukatega. On tutvumistund.

 

Võimlemisõpetaja Endel Arand  kõnnib poisterea ees edasi-tagasi ja peatub siis järsult: “Võtke pintsakud maha!” Poisid kohmetuvad ja muidugi teevad, mis kästud. “Vaatame, mis teil seal pintsaku all on.”

 

“No-noh, ära hoia hinge kinni, õlad sellepärast laiemaks ei lähe!” Arand on tõredavõitu häälega ja sisendab respekti, ta pole kuri. “Sirgemalt, sirgemalt! Arand peatub õblukese poisi ees: “Ah sina ei käigi veel trennis? Näed, köis ripub nurgas – roni üles.” Poiss jõuab poole peale ja vajub siis alla. “Ei jõua? Mul oli siin üks pikk volask, Jaak Lipso. Tema ka alguses ei jõudnud. Aga nüüd on teeneline meistersportlane, Euroopa ja maailmameister, olümpiamedalimees.”

 

Poisid on rabatud: Lipso käis meie koolis, me oleme koolivennad! Mõni köiel rippuja justkui tunneks, et särk hakkab kitsaks jääme, õlad  hakkavad laiemaks minema...

 

Arand armastas korvpalli ja võrkpalli, kuigi kuulus Eesti paremikku hoopis sõudmises. Tema oli see, kes Lipsot sportima õhutas, Arandi käe alt käis pärast pintsakuproove läbi aegade üle kolmekümne noormehe, kes meistersportlase märgi rinda sai.

 

Lipso esimene korvpallitreener oli Viktor Laats, vabariiklikel noortevõistlustel korjas ta auhindu ka kergejõustikus, ratsutamises, ujumises ja tennises. Täismeeste konkurentsis mängis Lipso kümme aastat Liidu koondises ja teist sama palju Eesti (sh Kalevi) esindusmeeskonnas. Tiitleid kogunes loendamata hulk. Ja kõik sai alguse võimlast, millesse mahtus napilt-napilt võrkpalliplats. Ja lagi... Lagi oli nii madal, et (kui veidi liialdada) mõni pikem poiss ei julenud üle kitse hüpata.

 

 

Peep Aaviksoo: ka mul oli au Lipsoga koos platsil olla

Peep Aaviksoo (58) on koolitaja, EBS-i õppejõud. 12 aastat oli ta Eesti Korvpalliliidu president

 

Olen sellest põlvkonnast, kes kasvas Tartus EPA võimla vastas ja Vallikraavi tänaval. Sain oma innustuse juba kuldse Kalevi eelse põlvkonna liidritelt – Lipsolt, Lepmetsalt, Jansilt, Suurkaskedelt, Sokult, Laoselt  jt. Esimene mulje temast oli: Dšäkk on mõnus mees.

 

Nii inimese kui mängijana elegantne. Mulle on alati meeldinud sportlased, keda on ilus vaadata. Nad on loomulikud, sujuvate liigutustega, kogu tegevus tuleb kuidagi kergelt välja.  Aga tegelikult on selle taga tohutu anne. Tähtis on see, mida sa oma andega pihta hakkad.

 

Aastaid tagasi aitasin kaasa sellele, et Jaak saaks elutöö preemia. Mõni  otsustaja ütles, et ta ju Eesti eest ei mänginud, oli Moskvas jne. Ütlesin, et oleks Lipso normaalses riigis elanud, mänginuks ta Barcelonas, Chicagos või mõnes teises tippklubis, siis oleks ta noorkorvpalluritele oma teenitud raha eest stipendiumi maksnud.

 

Mul on elavalt meeles preemiate üleandmine Jaak Lipsole ja Salme Reegile Teaduste Akadeemia saalis. Ja nüüd tuleb see punkt: Salme Reeki teavad endiselt kõik, Jaak Lipsot ei tea enamus. Siin ilmneb sportlase ja kultuuriinimese vahe. Kui sa oled sportlane, pole sul peale 35. eluaastat mitte midagi. Kui sa oled näitleja, võid mängida elu lõpuni – nagu Eino Baskin. Sportlaste vastu on elu karmim, nii ka Jaagu vastu. Et Jaak Lipso ja Enn Sellik mingil ajal taksot sõitsid, oli minu arvates lubamatu.

 

Oma mängijakogemuste – Kalevis, Ehitajas - põhjal võin öelda, et ega Jaak treeningutel nii väga õpetanud. Aga tema olek pani meid mängust mõnu tundma. Mängisime hingega nii palju kui oskasime. Ta oskas meid niimoodi mängima panna, et me võitlesime nii  kuidas meie võimed lubasid.

 

Mõne treeneriga saime tulemuse, aga mõnu puudus. Jaaguga oli ka väljaspool platsi mõnus koos olla, kuulates tema meenutusi. Need olid huvitavad. Mis seal salata, vahetevahel ergutasime end ka mõnusa napsuga.

 

Mis mind tagantjärele natukene kriipima jääb, on see, et me ei osanud teda vajalikul hetkel rakendada, ei jõudnud selleni. Tolleks ajaks domineeris juba klubikorvpall ja iga klubi palkas omale treeneri. Abeljanovi õpetas haaki viskama Lipso  ja Abeljanov tegi seda lõpuks peaaegu sama elegantselt kui Lipso omal ajal. Mul ei lähe silme eest pilt, kui NSV Liidu koondises tuli Euroopa meistriks neli meie meest – Lipso, Lepmets, Tomson ja Krikun. Kolmandik koondisest! NSV Liidu koondise peatreener Gomelski hindas Lipsot ikka väga kõrgelt.

 

Arvo Lill: Jaak härrasmees

 

Lipsoga tutvusin Liidu koondise laagris Dubnas, kus täiskasvanute ja noortekoondise kandidaadid treenisid. Olin siis 18, varem polnud ma Lipsot näinudki.

 

Tema nägi meid harjutamas, kutsus mu korraks kõrvale ja ütles, saame pärast kokku. Teine Tartu mees Krikun oli ka selles laagris. Moskva mehed saabusid oma Volgaga – teaduskeskus Dubna on üsna Moskva külje all. Ajasime juttu ja siiamaani on Lipso mu paremaid sõpru.

 

Jaak on oma ütlustes otsekohene ja mõnikord natuke karm. Ta on aus ja ei karda kedagi. Aga otsekohesed mehed ei saa teravusi vältida ja sellevõrra on neil elus ka sellevõrra raskem. Kui ta juba kellegi omaks võtab, on ta super vestluskaaslane. Ja siis tuleb niisugusi lugusid, mida keegi pole veel kuulnud.

 

Ta elab nüüd koos oma suurepärase abikaasaga maal ja neil on väga ilus elamine. Korvpalli vaatamas käib ta nüüd harva nagu minagi, sest korvpall on kaotanud oma näo. Kui mängus tehakse kahe meeskonna peale 40-50 pallikaotust...  No kuulge, kui teatris kaob igal kuuendal näitlejal tekst meelest, võetakse tekstivihik välja ja ... hakkame otsast peale!

 

Mu sõber võrkpallur, Ago Kalde, kutsus mind Eesti-Läti ühisliiga poolfinaalmänge vaatama. Andke andeks, igast kolmest servist kaks on kas võrgus või väljas! Mulle ei meeldi mäng, kus mängu ei ole, tean et Jaagule ka mitte.

Kahemeetrise Lipso liigutusi oli ilus vaadata. Kui ta läks keskele, võisid tema söötu nautida, ta nõudis õigel ajal palli, ta ei tulnud seitsme-kaheksa meetri peale välja, et korvialune tühjaks ei jääks. Ta oli kaval, tema petted, tema haakvise...

 

Mis asi on praegu poolhaak, sellest saame Lipsoga aru. Kallid inimesed, aga aga mis asi on poolkiire? Kas kiire on kiire või ta pole kiire! Mingisugune siblimine käib – kas see on korvpall? Niisuguseid asju me Lipsoga oleme vaadanud ja võib-olla mõni on meid vaadanud, et mis need kaks vana-vana meest  seal räägivad.  Ja Lipso sellepärast enam saali ei tule.

 

Lipso ei ole kunagi nii habetunud kui mina. Raseeritud, puhas, hea maitsega valitud riided – tõeline härrasmees. Nagu Ilmar Kullam, Heino Kruus, Viktor Laats. Ta oli ka mängijana enese suhtes nõudlik. Ta võttis pika dressi seljast siis, kui algas mäng, mitte varem. Viigipüksid olid alati viigitud ja joont mööda oma kohale pandud.

 

Me tegime üheksakümnendatel oma korvpalliklubi, Jüri Basketi.  Mitu aastat pidasime kõrgemas sarjas vastu, siis enam ei suutnud – liiga kallis lugu ja need, kelle toetuse peale lootsime, ei vedanud välja. Jaagust oli treenerina väga suur abi. Ta ei ole sundija. Ta ei lasknud ennast sundida ega sundinud ka ise. Aga mõnda peab sundima. Pujääne on igas meeskonnas.

 

Sõitsime ükskord Tartusse Naaritsa või Kullami sünnipäevale. Sõidame Tähtverest läbi.  Lipso ütleb: näed Arts, iga puu on mulle tuttav, olen siin igal pool, selg vastu puud, harjutusi teinud. Kaitsemängu murdmiseks. Ta käis seda  pargis tihti ka üksi harjutamas, puust kaitsjaid surumas.

 

Aadu Kana (75): Jaak päästis võibolla mu elu

 

Noortekoondise päevil oli Jaak ikka selle meeskonna A ja O, liider ja aju. Tõeline liider oli ta igal alal , olgu siis korviväljakul,  mistahes muul spordialal või puhkehetkel. Temalt oli sellel ajal ikka palju õppida.

 

Ka treeninglaagrites noortekoondisega, kus Jaaguga koos aega veetsime, oli meil huvitav. Klapp inimeste vahel kas on või ei ole, ma seda selgitada ei oska.

 

Kui Jaak oli Riias, hakkasime üksteisele kirjutama kirju. Need algasid alati sõnadega „Tere Jack“ või „Tere Ats“. Tollal ju teisi suhtlemise viise ei olnud. Küllap pidi see olema tahtmine, austus ja viitsimine mängusõbra suhtes.

 

Kord oli Jaak Eestis käimas, oli Viru tänavas selline restoran nagu Euroopa (praegu sama koha peal McDonalds – sic!). Mäletan, ühel hetkel läksime nii hoogu, et Jaak mängis klaverit ja mina laulsin. Või oli see pigem nii, et Jaak ka laulis ja mina jorisesin kaasa... Kas neid laulegi oleks tohtinud tollal lauda, ma söandaksin kahelda.

 

80ndatel jõudumööda, enne kui pidin aktiivselt poliitikas tegelema, püüdsin ikka Jaaku aidata. Perekonniti käisime läbi niikuinii, tähtpäevadel jne. Mäletan lasin talle Narva mnt-le saadud korterisse panna gaasikütte, töötasin tollal selles süsteemis. Väike okas Jaagul minu suhtes siiski tekkis, kui ma riigiasjadesse sukeldusin ja me vähem suhtlema jäime.

 

Üks lugu veel, teisest otsast.  Tulime Tbilisist, kus olime tulnud  NSVL koolinoorte pronksile ja olime tagasiteel, kui rong tegi pikema peatuse, mitu tundi. Sattus olema kõrval mererand, tahtsime kosutust rongisloksumisele. Silt oli küll väljas „Vette minek keelatud“, aga läksime ikka.

 

Juhtus nii, et oli tuuline ilm, laine kandis rannast eemale, ükskõik kui vägevalt ma ei üritanud kaldale sõuda. Jaak tuli ja päästis mind ära, tõi välja.

 

Kui ma peaks tegema temast kui inimesest mingi lühikokkuvõtte, siis oleks selleks sõnaks „sõbralikkus“. Oli see  siis tema kodus Moskvas, tema kodus Tallinnas või kusagil mujal, niisamuti külalislahkus.

 

Jaak Lipso käis eestikaid vaatamas

 

Hiljuti käisin vaatamas mängu TTÜ ja TYCO Rapla vahel, Heino Lill mind ikka alati kutsub. Heinost onn muidugi kahju. Kui oleks minu teha, ma paneks kõik mehed kõigepealt tegema kõige lihtsamaid sööduharjutusi. Mitte ei suunaks jõusaali.

 

Katteid ei tehta ära, mehed jooskevad tühja. Ja katted lähevad tühja sellepärast, et need, kellele tehakse kate, ei oota ära õiget hetke. Ja siis see tänapäevane pick’n roll, kate kattest – see peaks ikka olema minu arusaamist mööda vähemalt kahe mehe koostöö. Kui aga vastane katte taha kinni ei jää, see rünnakumudel ei õnnestu. Järelikult esiteks ei suudeta teha normaalselt katteid. Ju siis treenerid ei nõua seda.

 

Vastase blokeerimisest ei räägita peaaegu üldse. Põhiline on ju teist mitte lauda lasta. Meil tuuakse pikk rünnakul korvi alt välja, heake küll, seda tehakse ka NBA-s, aga nemad võivad seda endale lubada – palju seal on materjali...? Pealegi ei tohi seal maa-ala mängida.

 

Siis aga räägitakse meil, et tänapäeva korvpall on palju kiirem kui vanasti, mis te vanad mehed siin pobisete. Ma vaatan mänguprotokolli, seal on kirjas, et meeskond A tegi kolm kiirrünnakut, millest realiseeris ühe. Mis see siis tähendab?

 

Teine asi on see poolkiire rünnak. Esiteks: mis väljend? Minu meelest on see lontimine väljakul. Euroliigas ikka õnneks näeb vahest kiiret esimest söötu üle väljaku, aga ka mitte ülearu tihti. Sageli unustatakse, et mingi hea uus asi on hästiunustatud vana.

 

Treenerite kohus on mängijatelt mitte üle nõuda, nagu mina Ehitajas või Jüri Basketis. Tuleb aru saada, milleks mängija on võimeline. Gomelski ütles alati: ära tee seda, mida sa ei oska.

 

Korvpalli vaatamisest veel niipalju, et võtkem näiteks Kangur räna, Vareses. Tema suurim trump on kaugvise ja töö kaitses. Sellest on vähevõitu. Ta ei loo endale situatsiooni. Tal ei ole otsest leivanumbrit. Kolmene on ju suuresti õnneasi.

 

Ma tundsin ühel hetkel Moskvas mängides, et mu vise ca viielt meetritl on kehv. Elasin hallist 45 meetri kaugusel ja hakkasin seal käima iga päev, trennidest vabal ajal. Võrkpallitreeneritelt palusin luba ühe korvi all harjutada, nad olid äärmiselt hämmingus, ütlesid, et sa oled esimene korvpallur, kes seda siinmail teeb. Nii läks vise eemalt oluliselt paremaks. Ma ei tea, palju noored väljaspool trenni Eestis viset harjutavad.

 

Kui vise oli juba eemalt olemas, oli lihtne. Minu lemmikviskepositsioon oli äärelt. Kui kaitsja tuli peale, mängisin tast mööda, kui ei tulnud, panin sisse.

 

Ja veel. Korvpall on mõtlemise mäng. Põrgatamisel peab ka olema mõte. Niisama põrgatamine on asjatu energia ja närvikulu. Põrgatamine peaks viima kas läbimurdesse või kiirelt palli ületoomisse. Teine punkt: söötu saadakse meil tihti sirgetel jalgadel, nagu toonekured. Stardiasend peab olema ammu valmis.

 

 

 

 

 

 

 

 

Sulge

Ülekanded