ONLINE mängud
Eesti Korvpalliliit
PAF liiga
PAF korvpalli e-liiga
Naiste liigad
Meeste Saku liigad
G4S Noorteliigad
Rahvaliiga
Regionaalsed liigad
Karikavõistlused
Seeniorid
3x3 korvpall
Koondised
Tule trenni
Treenerid
Audentese Spordigümnaasium
Kohtunikud
Videoarhiiv
Pood
Korvpall 2030
Korvpall 100

Uudised

Andres Sõber. Foto: Siim Semiskar

100 LUGU | Andres Sõber – mees, kes avastas "Eesti korvpalli kuninga" ja pani Rakveres peo püsti

05.05.2020

Sõber oli kuldse viskekäega, kuid nagu ta ise ütleb "mitte eriti andekas" mängumees ja pallis sügaval Nõukogude ajal seitse aastat Eesti esindusmeeskonnas Tallinna Kalevis. Tema suurimaks saavutuseks võib aga pidada hoopis noore treenerina meie seni ainsa NBA mängumehe Martin Müürsepa avastamist Mustamäelt Tallinna 43. keskkoolist. Sellest ja paljust-paljust muust tuleb juttu Eesti korvpalli 100. juubeliaastaks valminud intervjuus.

Kuidas jõudsid korvpalli juurde ja kes olid Sinu esimesed treenerid?

 

Meil Kohila koolis oli selline hull kehalise kasvatuse õpetaja nagu Gunnar Simson. Ta oli meeletult aktiivne mees, kes pani kõik kossutrenni. Kohilast olid pärit hiljem Eesti koondisesse mängima saanutest mina ja Tõnis Randala. Sealt sain omale tõsise korvpallilaksu ja kui ma kaheksanda klassi lõpetasin, siis tuli meie treeneriks Olavi Ratas, kes ise elas Raplas. Ta pakkus välja, et Raplas võiks teha gümnaasiumi põhjal spordi- ja korvpalliklass. Mul oli tookord valida, kas minna TSIK-i või siis Raplasse. Lõpuks vanaisa ja vanaema otsustasid, et Tallinnas läheksin pätiks kätte ja oleks vaja minna Raplasse.

 

Kui keeruline oli sealt edasi meeste hulgas ennast tõestada ja Tallinna Kalevisse jõuda?

 

See läks mul kuidagi väga lihtsalt. Ühel hetkel võeti mind Kalevi duublisse ja olin jälle valiku ees, kas lähen kehakultuuri õppima Tartu Ülikooli või Tallinna Pedagoogilisse Instituuti. Arne Laos kutsus mind Tartusse, aga otsustasin Tallinna kasuks. Mängisin Kalevi duublis paar-kolm hooaega ja 1976. aastal kutsuti mind esindusmeeskonda. Mäletan, et ühel hooajal olime Ülo Varuliga Eesti parim kaitsepaar, kui need põhiässad nagu Aleksei Tammiste, Jaak Salumets ja Priit Tomson olid juba lõpetanud või lõpetamas.

 

Tallinna Kalev oli sel ajal sisuliselt ka Eesti koondis?

 

Täpselt nii, kes sai Kalevisse, oli ka koondises. Kalevi põhjal kokku pandud Eesti koondisega tulime Soomes ka Balti karikavõitjateks. Minu ajal olid seal niisugused mehed nagu Mihkel Tiks, Tõnis Randala, Heino Enden, Rašid Abeljanov, Viktor Viktorov, Jüri Metsalu, Teet Laur, Jaan Orav jt.

 

Kas Sa olid noore mängumehena talent või tuli kõik raske tööga?

 

Kui korvpallivärki vaadata, siis ega ma eriti andekas polnud. Küll olin väga sportlik poiss. Olen tulnud Eesti koolinoorte kergejõustiku spartakiaadil 3000 meetri jooksus viiendaks. Andrus Ansip oli tookord kolmas (Muigab.). Kalevisse pääsesin oma hea viskekäe tõttu. Minu mentor oli Heino Krevald, kes mind miskipärast hirmsasti soosis. Sellistest meestest nagu (Heino) Enden, (Mihkel) Tiks, (Jaan) Orav ja (Teet) Laur ma kindlasti andekam polnud, aga vise oli mul võib-olla isegi neist parem. Sellise tundliku viskekäega tegin ka päris toredaid asju.

 


-1975. aasta Eesti NSV karikavõitja TPedI/Kalevi meeskond (Andres Sõber #8) | Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA/muis.ee

 

Kas suurepärane vise antakse sündides kaasa või on seda võimalik ka treenida?

 

Ma ütleks nii, et on olemas väga häid viskajaid ja on sündinud viskajad. Viimaste hulka paneme Gert Kullamäe, Aivar Kuusmaa ja isegi Priit Tomsoni. Nii halastamatuks tabajaks sünnitakse, sellist viskekätt pole võimalik treenida. Tänapäeval on NBA-s ja Euroliigas mitmeid selliseid superviskajaid. Aga teatud tasemele saab oma viske kõva trenniga viia küll. Seda näitas mulle kunagi Kalevis mänginud Jaan Lentsius. Mina kuulusin nende hulka, kellele oli käsi jumalast antud.

 

Kalevi esindustiimis püsisid seitse aastat (1976-83), kas siis olid täiesti profikorvpallur?

 

Kui lõpetasin 1978. aastal Peda ära, siis aastani 1983 olin täielikult profikorvpallur. Tol ajal oli selline tehas nagu Metallist, kus ma olin spordimetoodikuna arvel. Käisin iga kuu ja võtsin 40 rubla välja. Kaks korda päevas tegime trenni ja mängisime Nõukogude Liidu meistrivõistlustel.

 

Kui üritada veidi võrrelda, siis palju tol ajal 40 rubla oli? Mis suurusjärkudest me räägime?

 

Kuidas ma seda nüüd ütlen. Näiteks Liidu koondise mehed nagu Tomson said 200 rubla. Võrdluseks, Žiguli maksis 5500 rubla. 40 rubla eest sai tol ajal maksta üüri ja kenasti söönuks, see oli küllaltki suur raha. Kossumeestel olid veel ka talongid, mille eest sai lisaks sööklas söömas käia.

 

Aga rikkaks tol ajal korvpalli mängimisega ei saanud?

 

Ei, kus sa sellega. Kui Soomes võistlustel käisime, siis pudeli viina eest sai paari teksapükse, mis Tallinnas maksis 120 rubla ehk kolme kuu palga. Aga minul sellist ärisoont polnud. Ostsin endale ja pruudile teksad ja oligi kõik (Naerab.).

 

Mis tingis selle otsuse, et kohe profikarjääri lõppedes asusid õpetajaks ja treeneriks?

 

1983. aastal oli mul selline väike murdemoment. Olin unistanud treeneriks saamisest ja tekkisid variandid. Esiteks kutsus Heino Krevald mind Tallinna Spordiinternaatkooli treeneriks. Aga selline mees nagu August Sokk ütles mulle: "Jorr (Sõbra hüüdnimi - S.S.), kui tahad treeneriks saada, siis võtad ja alustad päris väikeste poistega." Kuna see mõte mulle meeldis, siis 1983. aasta suvel istusime (August) Sokk, (Allan) Dorbek ja mina Illuste suvelaagris ja mulle valiti aastakäik välja. Kuna Sokul olid 1971/72 poisid, siis mulle anti 1973/74. Pidin ise minema Mustamäe koolidesse ja sealt poisse otsima. Nii ma hakkasingi toimetama ja sealt sai tookord leitud ka selline mees nagu Martin Müürsepp.

 

Küsin vahele, kuidas Sa said oma hüüdnime Jorr?

 

Kalevis mängides kuidagi tuli. Tammiste hakkas mind nii hüüdma. Ma ei mäleta, kuidas või miks, aga miskipärast jäi see külge. Ma vahel ise ütlen, et see on tuletatud Michael Jordanist, kuna Jordanil on esimesed kolm tähte samad. Kuigi tol ajal ei teadnud keegi veel Michael Jordanist midagi (Naerab.). Kõik mu head tuttavad kasutavad seda. Las ta olla, minu meelest täiesti normaalne.

 


-Andres Sõber ja Martin Müürsepp | Foto: Siim Semiskar

 

Aga läheme tagasi Martin Müürsepa juurde. Kas temas oli kohe näha seda ürgtalenti, kes võiks korvpallis kaugele lennata?

 

Oli-oli-oli! Ma arvan, et mul on seda silma ja olen ise seda ala nii palju armastanud, et ma tunnetan kohe ära, kelles on midagi olemas. Nõukogude Liidu ajal öeldi, et korvpallurid peavad olema pikad ja peenikesed ja selliseid poisse me otsisimegi. Mul oli üle 2-meetriseid kutte võistkonnas viis või kuus. Müürsepp oli kohe alguses ka osav, põrgatas hästi ja vise oli paigas. Kui Martin oli väike, siis ta ütles: "Treener, mulle meeldib taga mängida." Ta tahtis väga põrgatada ja pani siis kõhu alt kaheksa meetri pealt oma õuna teele. Ma lasin ta olla.

 

Mul on treeneriametis alati olnud põhimõte, et ei taha oma raami kellelegi peale suruda. Nagu kuskil getos New Yorgi külje all, kus iga vend paneb nagu tahab. Teisigi selliseid poisse on aastakümnete jooksul olnud küll ja küll. Võtame kasvõi Rain Veidemani, kelles nägin kohe sellist omamoodi talenti. Mõned on meie hulgast äragi kadunud. Kunagi olid Mart Lööne ja Peep Jõgi, kes käisid natuke ka minu juures mängimas. Püha püss, kui puruandekad vennad. Või Ülo Varul, kellega koos ma mängisin. Ta läks oma eluga küll untsu, aga mängides oli superandekas vend.

 

Kui Sa said Müürsepa enda käe alla noore ja kogenematu juhendajana, siis kas võib öelda, et olid piisavalt hea treener, et mitte talenti ära rikkuda?

 

Jah, nii mõnedki korvpallitreenerid on öelnud, et hea treener on see, kes mängijat ära ei riku. Mida aeg edasi, seda rohkem ma usun, et see nii ongi. Ole selline, et nad sinust lugu peavad ja sind armastavad. Kunagi üks serblane ütles mulle, et me siin Eestis ei saa kunagi neist paremaks. Kui küsisin miks, siis ta selgitas, et seal mängitakse Aadria mere ääres kaheksast hommikul üheksani õhtul, Eestis tehakse kolm korda nädalas trenni. Sa pead suutma oma entusiasmiga poisid sütitada nii, et nad ise tahavad mängida ja lähevad otsivad võimalusi, et paremaks saada. See on treeneri jaoks kõige tähtsam. Mitte see, et räägid FIBA koolitusel nähtu põhjal, et peab katte panema nii või naa. Ja kui poiss paneb valesti, siis kukutad ta pingile.

 

Mis tunded Sind valdasid, kui Müürsepp 1996. aastal NBA draftis valituks osutus?

 

Eks ma olin kohutavalt õnnelik, sest olime kogu selle tee koos läbinud ja hoidsin ennast tema asjadega kursis. Kui läksin 1990. aastal Soome, siis tahtsin Müürsepa ja Gert Hendriksoni kaasa võtta. Nad olid siis 16-aastased ja tookord jäid nad Eestisse. Martin läks varsti Rootsi õe juurde ja hakkas sealses meistriliigas tegema (Stockholmi Alvikus - toim.). Tel-Avivi Maccabi värk ei läinud tal kõige paremini ning Riho Soonik ja Jaak Salumets võtsid ta Kalevisse. Seal pani ta Hollandis turniiril nii kõva märgi maha, et võeti NBA drafti. Siis olin muidugi hasardis. Ütlesin, et vägev, nii hea mees! Helistasime ja arutasime, et jube kihvt, lähed NBA-sse. Tol ajal oli Chicago Bulls kõva tiim ja mõtlesime, et kurat, kui sinna ka veel kunagi saaks.

 

Kas see oli kohalikule korvpalliüldsusele ka teatav ninanips, kuna neid Müürsepa NBA jutte keegi ju väga tõsiselt ei võtnud? Kuni ühel päeval see oligi reaalsus.

 

Eks oli ka neid momente. Ma olin noor ja revolutsioonilise suhtumisega, tihtipeale lausa närviline ja vihane. Ma ei tahtnud kellelegi ninanipsu anda, aga mul oli kohutavalt hea meel. Kui Müürsepp läks Miamist Dallasesse, siis ta kutsus mind sinna kaasa neid värke vaatama. Seal oli ikka ülimalt uhke tunne. Läksin Soome tagasi ja sain sealsetele poistele rääkida, et mul on mängija NBA-s.

 

Rääkides Soomest, siis olid seal 10 aastat (1990-2000), aga ikka tulid tagasi. Miks?

 

Soomes läksid mul asjad kenasti, isegi väga kenasti. Lõpuks olin treener Mäkelänrinne spordikoolis, kus hiljem käis muide ka Lauri Markkanen. Selleks ajaks oli mul tekkinud suur koduigatsus. Ütlen ausalt, mingit muud põhjust polnud. Töötasin esimesed kuus aastat Lappeenrannas ja viimased neli Helsingis. Kui Helsingisse jõudsin, hakkasin nägema Eesti televisiooni ja vaatasin Eesti liiga mänge.

 

Tol ajal oli selline meeskond nagu Tallinna ülikoolid/A. Le Coq, kus mängisid Rauno Pehka, Margus Metstak ja Indrek Rumma. Vaatasin, et nad said vahepeal vist seitse mängu järjest tappa. Selle peale helistasin jaanuaris meeskonna bossile Olaf Hermanile ja ütlesin, et ma paneks need asjad ise käima. Leppisime aja kokku ja 25. jaanuaril sõitsin Tallinnasse ja ütlesin Olafile, et tahaksin treeneriks tulla. Võtsingi Helsingis lõpparve ja tulin. Võitsime kohe seitse mängu jutti, see on mul nii hästi meeles. Poolfinaalis kaotasime ja lõpuks jäime neljandale kohale, aga järgmisel kevadel tulime juba hõbemedalile. See oli kõva saavutus. Meil oli tiimis endine NBA korvpallur Kurk Lee, kelle ma Soomest siia kutsusin.

 

Järgmisel hooajal läks A. Le Coq laiali ja meeskond jäi Tallinna Ülikooli põhiseks. Mängisime kehvasti ja jäime viiendaks. Siis tuli Heino Enden sinna treeneriks ja Riho Soonik võttis mind Tallinna Kalevisse. Tol kevadel oli Üllar Kerde nendega just Eesti meistriks tulnud ja mulle jäid noored mehehakatised nagu Erik Dorbek, Janar Talts, Kristjan Kangur, Gregor Arbet ja Priit Ilver. Nendega panime kõva peo püsti ja tulime kohe järgmisel kevadel Eesti meistriks.

 


-Siim-Sander Vene ja korvpallikoondise abitreener Andres Sõber 2015. aasta EM-finaalturniiril Riias | Foto: Siim Semiskar

 

Oled tuntud oma julgete väljaütlemiste poolest ja tol hetkel rääkisid Sa, et Kangur, Talts ja Arbet on samuti tulevased NBA mehed. Kas paned nende juttudega meelega veidi üle võlli?

 

Selle eest on mulle kogu aeg hagu antud. Tihtipeale, kui treenerid räägivad, et nii kehvad vennad, siis mul oli võib-olla vastupidine komme, et ma pushisin üle. Kui see vahel üle võlli käib, siis las ta minna, pärast saab jälle rahulikult võtta. Pole vaja sõimata kogu aeg, et kui loll sa oled, kuidas sa ei oska ja kuidas meil Eestis on mängijad vähem arenenud kui mujal. Seda lolli möla kuuleb Eestis veel siiani, et oleme kuidagi teistsugused.

 

Kangur, Arbet ja Talts olid superandekad vennad. Oma aja mängisid nad väga võimsalt ära. Mine tea, rohkema õnnega oleks kuhugi kaugemale jõudnud. Kuigi Kangur tegi ikka väga head käigud oma karjääri jooksul. Janar Talts ka, arvestades seda, kuidas ta mängu tuli. Käis ikkagi Saksamaal ja Itaalias ära. Ma armastan neid poisse.

 

2005. aastal pühkisid pealinna tolmu jalgadelt ja läksid Rakvere klubi etteotsa. Kas läksid rahulikku treeneripõlve otsima?

 

Ei läinud ma midagi rahulikumat elu otsima. Mul hakkasid Tallinnas asjad kokku tõmbuma. Kalevil tulid rasked ajad, tegime veel ühe hooaja ja tulime pronksile. Võitsime Rakveret, kellel tookord olid kõvad ambitsioonid. Aivo Erkmaa ja Märt Kermon olid seal treenerid ja panime neile ära. Mul oli juba tol ajal selline natuke harrastuspunt pluss Aivar Kuusmaa ja Gert Dorbek. Siis otsisin ise endale uut kohta ja pakkusin Rakvere meestele välja, et tulen sinna treeneriks. Kutsutigi ja läksin üksi, nagu varasemalt Soomegi, pere jäi maha.

 

Ühe hooaja tegime ära, aga siis läks meeskond pauguga puruks ja mehed, kes asja organiseerisid, kadusid ära. Minu ristiisa Olle Horm, kes on praegu Maks ja Mooritsa lihatööstuse pomo, oli toona Rakvere lihakombinaadi eesotsas ja ütles: "Sõber, ära mine kuskile. Siin on sulle teatud summa raha ja tee poistega edasi." Nii hakkasingi asja vedama ja tegin ei vähem ega rohkem kui 12 aastat.

 

Võib vist öelda, et Sinu tipphetkeks Rakvere Tarva eesotsas jäi 2009/2010 hooaeg, kui jõudsite Tartu vastu finaali ja alustasite finaalseeriat kahe võiduga?

 

Täpselt nii oligi. Enne seda olime juba kolm-neli aastat mänginud ja korra pidime isegi üleminekumänge pidama. Aga kevadel 2010 tulime hõbedale. See oli kokkulangevus, et meil sattusid tublid poisid kokku ja kõigile läks see asi korda. Taga lammutasid superkihvtid kutid Rain Veideman, Kristo Saage ja Valmo Kriisa. Korvi all müttasid Reinar Hallik, Martin Müürsepp, Richard Anderson ja Rain Raadik. Kohalikke poisse oli ka - Sven Kaldre ja Oliver Metsalu. Pärast veeres vanker veel edasi, kui saime kolm pronksi järjest.

 

Kas see legendaarne finaalseeria kripeldama ei jäänud? Läksite 2-0 mängudega ette ja tiitel oli poolenisti justkui käes.

 

Nii ei mõtle ma kunagi, võtan kõike samm-sammult. Raske oli tegelikult juba poolfinaalis, kui me võitsime Aivar Kuusmaa juhitud Tallinna Tehnikaülikooli 3-2. Alguses läksime 2-0 juhtima, siis tulid nad järele ja lõpus võitsime otsustava mängu. Finaalis algas samamoodi, võitsime kaks esimest mängu ära. Aga ma ei mõelnud, et tuleme Eesti meistriks. Müürsepp ütles mulle enne kolmandat matši, et ta ei saa mängida, kuna jalg on nii valus. Aga see oli metsik värk, mis toona Rakveres toimus. Seal oli kodumängudel üle 3000 inimese vaatamas.

 


-Andres Sõber ja Rakvere Tarvas 2010. aasta finaalseeria järel publikut tänamas | Foto: Siim Semiskar

 

Liigume siit praeguse Eesti koondise juurde. Kindlasti vaatasid veebruaris kahte esimest EM-valikmängu. Mis mulje need kohtumised Sulle jätsid?

 

Mulle meeldis, aga jäid mõned asjad, mis panid mõtlema. Kui olla natuke kriitilisema meelega, siis see Põhja-Makedoonia oli minu meelest ikka nii kuradi kehv. Aga usun, et nad tulevad järgmisel sügisel väga tugevana siia. Meie poisid mängisid hasardiga, kõik laabus, aga vastased olid tõesti nigelad. Aga see ei loe, võit oli vägev.

 

Itaalia mäng näitas minu väikesed kahtlused ära. Eriti teine poolaeg, kus taktika ei töötanud. Vastased olid kogenud ja 66-aastane peatreener (Romeo Sacchetti - S.S.) hammustas läbi, et Eestiga on vaja mängida oma tsoonis kaitset väga kõvasti ja siis ei pääse meie vennad viskelegi. Ja meil jäid kogenud mehed nagu Rait-Riivo Laane, Rain Veideman ja Tanel Kurbas kas pingile või üldse eemale. Viis-viie mängus on aga vaja kogemust. Sa võid väga andekas olla, aga jooksed lihtsalt kokku. Aga ma olen endiselt optimist. Tähtis on tunne, mis meestesse jääb, kui mäng läbi on. Plussiga tulid sellest aknast kindlasti välja Kristian Kullamäe ja Kerr Kriisa.

 

Kes on Eesti korvpalli nooremast generatsioonist praeguse põhjal Sinu lemmikud?

 

Kindlasti (Henri) Drell, (Kerr) Kriisa ja (Kregor) Hermet. Väga meeldib mulle ka Maik-Kalev Kotsar. Ta on selline Hanno Möttölä ja Müürsepa vaheline tüüp. Kotsar tahab NBA-sse minna ja ma ütlen, et see on täiesti võimalik. (Rauno) Nurgeri võib ka lemmikute hulka panna, rääkimata (Kaspar) Treierist, kes on kihvt kutt, keda pole suudetud veel õigesti mängima panna. Meil on olemas viis-kuus kutti, kellega hea õnnestumise korral võib väga kaugele jõuda. Nendel meestel peab ka kõvasti õnne olema ja loodame, et nad jõuavad õigetesse kohtadesse.

 

Pole saladus, et Sa kandideerisid ka ise Eesti korvpallikoondise peatreeneriks. Kas see avaldus oli tehtud päris tõsise sooviga ametikoht saada või lihtsalt protsessi läbitegemiseks?

 

Ma olen ennegi öelnud, et tegin kandideerimisavalduse väga tõsiselt. Samas ma teadsin, et varianti pole. Mäletan, kui ma aastaid tagasi U20 koondise juhendada võtsin, kui seda võistkonda ei tahetudki üldse välja panna. Minu hea sõber Peep Aaviksoo ütles mulle siis: "Davai, Andres, tee ära see asi." Sai tehtud lausa nii, et hõbemedal tuli. Nüüd olin samamoodi täiesti hasardiga valmis, aga mind võeti juba vist esimeses voorus maha. Otsisin juba endale abitreeneri variante. Üks oli Indrek Reinbok, keda oleksin tahtnud enda kõrval näha. Kui Itaalia koondis tuli oma 66-aastase treeneriga siia mängima, siis mõtlesin, et pole veel nii vana midagi, kuna saan kuu aja pärast alles 64 (Muigab.).

 

Kui Su lemmikmängijate kohta küsisime, siis kes on need noorema põlvkonna treenerid, kellel silma peal hoiad?

 

Need mehed on olemas. Mõnel mehel on selline olek, et teatud punktides meie vaated lähevad kokku. Siin võib nimetada (Heiko) Rannulat ja (Indrek) Reinbokki. Eesti on nii väike, et kümnekaupa selliseid treenereid ei leia. Samas on noored mehed, kes oma asja ära teinud, nagu Alar Varrak, Indrek Visnapuu või Rait Käbin. Olen alati võtnud eeskuju sellistelt treeneritelt nagu Henrik Dettmann, keda ma juba Soomes oleku ajal tundsin. Treener on teenindaja. Hästi saab minna, kui sul klientide ehk mängijatega veab, nagu meil Rakveres 2010. aastal. Aga tihtipeale ei tule nii head klientuuri.

 

Su tütar Marju jõudis korvpallurina päris kaugele, kuid tõmbas karjäärile väga varakult joone alla. On Sul sellest kahju ka?

 

Ei ole, sest minu meelest oli tema karjäär vahva. Läksime Soome, kui ta oli 14-15-aastane ja ta tegi juba seal ilusaid etteasteid. Uurisin ühelt Ameerika treenerilt ja sain Marju ookeani taha suvelaagrisse. Ta tegi seal oma asjad selliselt ära, et kaheksa ülikooli pakkusid talle kohe kohta. Kui kolledžis oli Marjul ka raskeid aegu, siis Louisville'i ülikoolis tegi ta paar kõva hooaega. Ma käisin Louisville'is tema trenne vaatamas ja sain Rick Pitinoga (nimekas korvpallitreener, kes juhendanud ka NBA klubisid ja hiljuti ka Euroliiga tiimi Ateena Panathinaikost - toim.) isegi patsu lüüa.

 

Ülikoolis tutvus Marju oma hilisema mehega ja siis hakkas see perevärk tulema. Pärast ülikooli lõpetamist olid tal küll kutsed naiste NBA suvelaagrisse ja Hispaania esiliigasse, aga ju armastus oli nii kõva, et need asjad jäid ära. Aga mul on tütretütar Isabella, kes 12-aastasena juba sama pikk kui ema ehk 180 cm. Ta on väga andekas tüdruk ja hoian vanaisana pöialt, et tal läheks kenasti. Skype'i kaudu annan Marjule pidevalt juhtnööre, mida oleks vaja teha.

 


-Andres Sõber ja Jüri Ratas | Foto: Siim Semiskar

 

Korvpall on Eestis esimese saja aasta jooksul olnud üks armastatumaid spordialasid. Kas see koht inimeste südames säilib ka järgmise sajandi vältel?

 

Väga vabalt, ma ei kahtle selles üldse. Nagu Eesti inimesed on natuke erilisemad kui suurrahvad, nii on ka Eesti korvpall. Ma ei taha kuidagi halvustada jalgpalli ega võrkpalli, aga korvpall on Eestis eriline värk. Kuigi meil on olnud ka rida raskeid aastaid. Superajad olid Tammiste, Krikuni, Tomsoni, Lipso, Soku ja Kuusmaa päevil, vahepeal on tükk tühja maad olnud. Nüüd jälle loodame Drelli ja Kriisa peale ja küll see päev jälle tuleb, kus meie korvpall lendab kõrgele üles.

 

Lõpetuseks palun Sul paika panna enda Eesti korvpalli sümboolse viisiku läbi aegade.

 

Seda ma võin une pealt öelda! Mängujuhina võtab koha sisse olümpiavõitja Tiit Sokk, muud valikut siin pole. Number kahe ehk viskava tagamängija koha peal on sama kindlalt Aivar Kuusmaa, kes on läbi aegade Eesti parima viskekäega vend. Number kolme peal on mees, kes oleks kindlasti võinud NBA-s karjääri teha - Priit Tomson. Number neli on mängija, keda ma nimetan Eesti kõigi aegade parimaks - Eesti korvpalli kuningas Martin Müürsepp. Number viis on minu üks lemmikumaid keskmängijaid läbi aegade, keda kunagi isegi NBA-sse taheti võtta - Jaak Lipso. Treeneriks paneksin Ilmar Kullami, sest ma arvan, et ta on Eesti läbi aegade kõvemaid mehi selles vallas.

 

Mis Sa arvad, kas keegi praegu juba korvpallitrennis käivatest Eesti poistest võiks kunagi Sinu viisikusse murda?

 

See viisik on nii kõva, et praegu ei ole keegi neile lähedal ka. Aga alati võib tulla, mäng võib muutuda kiiremaks ja kerkivad veel suuremad ja võimekamad mehed. Tulevikus äkki võrdleme number ühe koha peal Kerr Kriisat Tiit Sokuga, kõrvutame Priit Tomsonit ja Henri Drelli, paneme joonele Lipso ja Kotsari või number nelja peal võrdleme Siim-Sander Venet Müürsepaga. Praegusel hetkel pole nad minu arvates veel sinna lähedalegi kerkinud.

 

Teeme seda intervjuud siin hetkel, kui kogu maailmas on möllamas koroonaviirus. Kas oled oma elus midagi sellist varem kogenud ja mis arvad, millal see olukord lahenduse saab?

 

Esimese raksuga ei mäleta küll, et midagi sellist oleks olnud. Aga ega korvpall seisma jää, seisma ei jää ta kohe kindlasti! Minu arvamus on, et küll mais-juunis on asjad juba nii kaugel, et poisid hakkavad treenima ja suvel hakatakse juba uueks hooajaks valmistuma. Küll oktoobris ja novembris hooaeg lahti läheb. Küsimus on selles, millises formaadis ja kuidas kellelgi midagi järele jääb sellest kõvast laastamisest, mis nüüd kevadel üle käib.

 

Intervjueeris: Siim Semiskar

Sünnipäevad
Täna, 26. mai
Madis Kukk (80)
Jano Kunts (33)
Triin Maripuu (35)
Homme, 27. mai
Henry Aimre (28)
Aleksander Oliver Hint (20)
Taavi Hämarsalu (31)
Kasper Suurorg (18)
Sulge

Ülekanded