ONLINE mängud
Eesti Korvpalliliit
PAF liiga
Koondised
Naiste liigad
G4S Noorteliigad
Meeste Saku liigad
G4S Noorteliiga esindusvõistkond
Regionaalsed liigad
Rahvusvahelised liigad
Ajakava ja tulemused
Tule trenni
Treenerid
Kohtunikud
Seeniorid
Karikavõistlused
3x3 korvpall
Videoarhiiv
Pood
BSBC
Korvpall 2030

Uudised

Ants Eek sai autasuks võimsa mõõga. Foto: Karli Saul/Scanpix

Legendaarne kohtunik Ants Eek: Lõpetasin kolmapäeval teistkordselt karjääri

24.05.2019

OlyBet Korvpalli Meistriliiga kolmandas finaalmängus BC Kalev/Cramo ja Tallinna Kalev/TLÜ vahel täitis viimast korda komissari ülesandeid korvpallirahvale tuntud FIBA aukohtunik Ants Eek.

Juba kuuekümnendate lõpus vilistamisega alustanud Eek sõnab, et tegemist on tema teise erruminekuga. „Väljakukohtunikuna oli mu viimane mäng meistriliigas 2002. aastal, kui vilistasin Rocki ja Kalevi finaalseeria viimast kohtumist. Samal sügisel tegin seminaril teoreetilise ja füüsilise katse ka ära, aga öeldi, et las noored vilistavad. Sellest ajast peale tegutsesin meistriliigas komissarina. Võib öelda, et lõpetasin nüüd teist korda karjääri. Ehk tuleb kolmas kord ka, sest nüüd pidavat komissarid asenduma vaatlejatega,“ muheles Eek.

 

Eesti Korvpalliliit ja Eesti Korvpallikohtunike Kogu kinkisid Eegile sümboolse mõõga, mille andis mehele üle sõber ja ametivend Valdu Suurkask. „Suurkask ja Käbi (korvpallikohtunik Ants Käbi, toim.) on olnud mulle ja paljudele teistele suureks eeskujuks. Olen neile väga tänulik,“ sõnas Eek.

 

Rahvusvahelise Korvpalliliidu (FIBA) aukohtunikuks nimetati Eek 1997. aastal. Hooaegadel 1994/95 ja 1996/97 valiti ta Eesti parimaks korvpallikohtunikuks. Tänasel päeval töötab mees Eesti Korvpalliliidus tehnilise sekretäri ja seenioride korvpalli eestvedajana.

 

Siinkohal avaldame täispikkuses Antsu 70. juubelil Basketballi ajakirja jaoks tehtud intervjuu, kus mees räägib lähemalt, kuidas ta korvpalli ja kohtunikutöö juurde jõudis.

 

Juubeliintervjuu: Ants Eek 70!

 

25. juunil (2018, toim.) tähistas enda 70. juubelit Eesti üks tuntumaid vilemehi,FIBA  aukohtunik Ants Eek. Sisuliselt terve senise elu korvpalli juures püsinud Eek sammub tänaseni reipal sammul kahel korral nädalas Eesti Korvpalliliidu kontorisse Saku Suurhallis, kus tal on täita tehnilise sekretäri ja seeniorite korvpalli eestvedaja roll. Mehe enda sõnul on just korvpall see, mis tema vaimu ja füüsise endiselt virgena hoiab.

 

Ants, räägi alustuseks, kuidas sa üldse korvpalli ja kohtunikutöö juurde jõudsid?

Korvpalli mängimist alustasin sünni kohas Viljandis, treener Uno Petersi juhendamisel. Sel ajal sai muidugi kõiki spordialasid tehtud ja meeldisid nii  võrk-, kui korvpall, samuti ka kergejõustik. Kuulusin omavanuste rajooni korvpallikoondisesse, mis põhimõtteliselt koosnes meie kooli poistest. Pärast Viljandit tulin läbi omapärase juhuse Tallinnasse. Kui olin lõpetanud kaheksanda klassi, siis ütles õpetaja mulle, et mul pole mõtet minna keskkooli. Nii ma siis tulin Tallinna Ehitus- ja mehaanika tehnikumi metalli lõiketöötlust õppima. Mäletan, kuidas metallitöölisest isa ütles mulle: „Poeg, mine õpi viilimine selgeks. Ma olen terve elu viilinud ja olen hakkama saanud.“  Pealinnas hakkasin TEMT-is tõsisemalt korvpalli mängima.

 

Miks otsustasid pealinna kasuks?

Viljandis toimusid põhikoolile järgnenud suvel tehnikumide suvespartakiaadid korvpallis.             Seejärel ma sisendasin endale, et pean minema Tallinna. Saan vähemalt korvi mängida. Esimesel aastal olin muidugi pingimees, sest esiviisikus olid väga kõva mehed. Teisel aastal sain juba platsile ka.

 

Mis positsioonil sa mängisid?

Usud või ei, Viljandis mängisin ma tsentrit. Tallinnas tuli siis number ühte mängida. Kahemeetrised mehed olid vastas, mis ma ikka ronin sinna alla enam.

 

Päris suur muutus. Said siis uuel positsioonil edukalt hakkama?

Ühe peal mulle sobis kõige paremini. Näiteks kahe peal poleks ma tahtnud mängida, sest korralikku positsiooniviset mul polnud. Jaanus Levkoi ütles mulle kunagi kui ma juba vilistasin ja vaheajal viskasin, et vähemalt ühte asja sa oskad – vabaviskeid visata. Viskeliigutus oli mul õige. Punkte ma ei visanud ja sain aru, et väga kõrgele korvpallurina ei jõua.

 

Ja siis otsustasid hoopis kohtunikutöö kasuks?

Teisel aastal tuli treener Heino Kruus mu juurde ja ütles, et näe proovi vilet ka. Siis ma vilistasin kursustevahelisi võistlusi. Vilistasin alguses ikka mängimise kõrvalt. Kaks aastat käisin tehnikumis koolis, siis kaks aastat Pärnus sõjaväes. Kolmandal ja neljandal kursusel sain juba vilet rohkem proovida. 1971. aastal hakkasin juba üleliidulisi (Nõukogude Liit, toim.) võistlusi vilistama. Jõudsime oma reisidega Kamtšatkani välja.

 

Millised su lemmikud kohad olid?

Baltikumis oli alati hea käia. Moskvas ka – õhtul kell seitse istusid rongi peale ja mängupäeva hommikuks olid seal. Nüüd enam nii ei lubata. Kohtunikud peavad eelmisel õhtul kohal olema.

 

Räägi, kuidas sa sellise tasemeni jõudsid, kuidas enda ametipositsiooni välja teenisid?

Esmalt oli mul vabariiklik kategooria. Kui ma juba üleliidulistel mängudel hakkasin õigust mõistma, siis sain ka 1982. aastal üleliidulise kategooria. Selleks pidin läbima vastava eksami. Tänapäevast eksamit ei saa sellega muidugi võrrelda. Füüsilises pooles oli joonejooks, mis oli päris karm. Lisaks veel 3000m jooks, milles, saan ma uhkusega öelda, olen kolmekordne Nõukogude Liidu meister.

Mul vedas kahe turniiriga, mis läksid hästi. Üks oli naiste turniir Sverdlovskis ja teine oli Minskis. Peakohtunik pani mulle hea hinde ja hea soovituse, et võiksin saada üleliidulise kategooria. Eksamid toimusid kord aastas.

 

Sa oled öelnud, et mängudegraafik oli tol ajal väga väsitav. Mitu mängu te keskmiselt nädalas vilistama pidite?

Toon võrdluse tänapäevaga: näiteks BC Kalev/Cramol on VTB liigas ja koduses sarjas nädalas üks mäng. Meil oli kolm päeva vilet, üks päev puhkust ja kaks päeva vilet. Sellise tempo juures pidid ka mängijad vastu pidama.  Nädal aega olime sõidus ja nädal aega saime kodus olla.

 

Kuidas sa sellele rütmile vastu pidasid? Ei olnud ju lihtne nii palju eemal olla.

Kohapeal sai muidugi tööd tehtud mehemoodi. Kui tänapäeval istub üks inimene lauas, kes jälgib kohtunike ja sekreteriaadi tööd, siis meil näiteks Moskva CSKA mängudel oli ühes saali otsas üks laud, kus istus kolm pensionäri (endist kohtunikku) ja teises otsas ka kolm, kes meid nii-öelda jälgisid. Oli selliseid juhuseid, kus polnud neil midagi muud teha kui omavahel juttu ajada või tukkuda. Poolajal tuldi öeldi, et olid täitsa tubli. Midagi konkreetset ei öeldud.

 

Millised on su kõige eredamad mälestused sellest ajast, kui vilemehena palju reisisid?

Huvitavaid sõite oli palju. Eredalt on meelde jäänud üks halb kogemus. Käisin Moskvas naiste turniiril vilistamas koos Pavel Antonoviga Narvast. Tulime vaheajal riietusruumi ja meid tabas jutumärkides üllatus – meie kotid olid pihta pandud! Tagant uksest tuldi sisse ja tehti puhas vuuk. Kogu varustus tõmmati ära. Spartak oli nii viisakas, et küsiti minu käest suurused ja sain kohe uued tossud ja dressid. Lisaks veel pisut kompensatsiooni.

 

Mis on kõige suurem mäng, mida vilistanud oled?

Koos Valdu Suurkasega vilistasime Moskva CSKA ja Kaunase Žalgirise mängu.

 

On sul sellest mängust mälestusi ka?

Leedukate suur Sabonis muidugi. Paljud Nõukogude Liidu koondislased mängisid samal ajal CSKA-s. Sinna kõrvale ma ei oska küll midagi panna. Võrreldav tänase VTB liigaga. Samad meeskonnad mängisid pärast esikohale. Algul kui teada sain, et mind määrati sellele mängule siis võttis ikka pahviks.

 

Oled sa enam-vähem kokku lugenud, mitut mängu sa enda karjääri jooksul vilistanud oled?

Mul oli selle jaoks kaustik, kuhu ma kirjutasin kõik oma mängud, seminaride info ja peakohtuniku tagasiside. Aga see sama Moskva oblasti Spartaki riietusruum... Sinna läks mu kott koos kaustikuga. Sellest on mul siiamaani jube kahju.

 

Mis aastal sa aktiivse vilistamise lõpetasid?

Meistriliiga viimane mäng väljakukohtunikuna oli 2002. aastal kui vilistasin Rocki ja Kalevi finaalseeria viimast kohtumist. Olin parasjagu Tartus SELLi mängudel ja peakohtunik Atso Matsalu helistas mulle ja ütles, et kui Tallinna kohtumine ei otsusta, siis nad ei hakka kedagi sõidutama ja vilistan finaalseeria otsustavat mängu. Kõik läks omaarust hästi. Järgmisel sügisel tegin seminaril ka teoreetilise ja füüsilise katse ära aga öeldi, et las noored vilistavad! Ise oleks tahtnud veel koos mõne noorega vilistada. Teisi liigasid tegin muidugi edasi. Sel aastalgi vilistasin „omaealiste poiste“ mänge.

 

Milline on sinu arvates kohtunike tase hetkel koduses korvpallis?

On kohtunikke, kes võtavad asja tõsiselt. Mõni on jälle selline, et olen hea küll. Hingega kohtunikke on jäänud vähemaks. Kui mängivad näiteks tabeli esimene ja viimane, siis seda mängu ei võeta tõsiselt ja tuleb apse sisse.

Samas on ka väga tõsiseid ja rahvusvahelise kategooriaga vilemehi. Midagi halba küll ei saa öelda.

 

Millised on olnud sinu jaoks kohtunikutöö suurimad muutused?

Mäletan seda aega kui hakkas kehtima kolme väljakukohtuniku reegel. Olime koos Aare Halliko ja Hillar Koitlaga teatrite spartikaadil vilistamas. Kuna sügisel oli kolme mehe mehaanika seminar tulemas, siis mõtlesime, et teeme selle esimese proovi ära. Vanemkohtunikuna viskasin siis palli õhku, teised jooksid nurkadesse laiali ja mina jäin keskele. Siis juhtus see, et sinna keskele jäin ma küllalt kauaks. Aare ja Hillar jooksid ümber minu. Päris naljakas oli, sest me ei osanud mehaanikat. Kui vilistad vea, siis oled pärast kõige kaugem kohtunik.

 

Kuidas sa käitusid olukordades, kus mängijad sind verbaalselt ründasid?

Mul oli selle jaoks oma metoodika. Näiteks vabaviske ajal ma ei olnud väljaku joonele väga lähedal. Sellepärast, et kui sa lähed joone juurde, siis sealsamas selja taga oli sul treener, kes vaikselt omaette muudkui jutustab. Sel hetkel tulebki valida, kas hakkad temaga suhtlema või lähed kohe kaugemale. Tehniliste vigade andmise poolt ma pigem polnud vaid hoidsin distantsi. Praegusel ajal on palju seda, et pärast vilet tulevad mängijad kohe kohtuniku juurde küsimusega, et mis nüüd oli. Kogu aeg mingisugune diskussioon käib. Me proovisime rohkem sellest hoiduda. Oli see nüüd õige metoodika või mitte, võta kinni.

 

Oli ka hetki, kus sa enesevalitsuse kaotasid?

(Mõtleb) Kindlasti oli neid hetki kui tuli viga ja andsin tehnilise kohe otsa. Aga päris midagi hullu ei meenugi.

 

Kahel päeval nädalas sead sammud Eesti Korvpalliliitu, korraldad seeniorite liigasid ja käid ka mängudel komissarina. Mis sind ikkagi hoiab korvpalli juures? On see armastus selle mängu vastu?

Kui ma käisin tihedamini tööl, siis tahtsin vahel ikka puhkepäeva ka saada. Aga kui tuli kätte laupäev ja pühapäev ning olgugi et ma teadsin, et mul nendel päevadel midagi ei ole ja võiks siis midagi muud vahepeal teha. No ei! Ikka korvpall. 

 

Korvpall hoiab sind siis tegevuses.

Ikka. Ma ei ole muidugi enam selline fänn, et ma jälgiks igapäevaselt Euroopa korvpalli, aga Eestis ikka käin mängudel ka. Osaliselt on minu huvi ka see, et kuidas need kolm kohtunikku platsi peal hakkama saavad. Vahel käin ka esimese ja teise liiga mänge vaatamas.

 

Vaatad sa mängu kui lihtne pealtvaataja või käib peas ikka kohtunike töö analüüs?

Mina vaatan mängu hoopis teistmoodi kui sina. Mängija läheb palliga ja kohe mõtlen, et mis võimalikud stsenaariumid nüüd on. Nüüd oli viga ja nüüd... Ahaa, ei olnudki viga! Nojah, kohtunik oli lähemal.

Mul on ka näiteks selline refleks välja kujunenud, et kui mängija saab palli, siis ma vaatan kohe tema jalgu. Teen selgeks, milline on tugijalg ja peast käib kohe läbi kuhu poole ta läheb. Kui ta läheb paremale  siis ta peab tegema sellise sammu, kui läheb teisele poole siis peab teistsuguse sammu tegema. Väga tihti peatub mu pilk ka 24 sekundi kella peal. Selline omapärane kutsehaigus.

 

Ants, sa saad 25. juunil (intervjuu tehtud 14. Juunil 2018, toim.) 70. aastaseks. Paljud ilmselt ei ütleks, et sa saad 70. Kuidas sa hoiad ennast nii krapsakana?

Päris nii krapsakas viimasel aastal enam pole. Jalga lööb öösiti tihti kramp. Kindlasti jättis oma jälje ka autoavarii (aastal 2006. elas Ants koos Ville Arikese, Kristo Raudami ja Timo Susloviga üle raske autoõnnetuse, toim.) aga üldiselt püüan olla rivis!

 

Kui sa poleks saanud korvpallikohtunikuks, mida sa siis teeksid?

Ma olen ikka tööd ka teinud! (naerab) Olin peale kooli lõppu esimene insener ohutustehnika alal haridus süsteemis. Mulle ikka meeldib öelda seda pikka nimetust – Eesti Nõukogude Sotsialistiliku Vabariigi Kõrgema- ja keskhariduse ministeeriumi Teaduslik-metoodilise kabineti ohutustehnika vaneminsener (naerupaus).

Seal ma olin enda seadusliku aja ehk kolm aastat ära ja siis ma läksin Pöögelmanni ETT tööle. Olin arvutuskeskuses pea 10 aastat mehaanik. Vahepeal sai ametiredelil tõustud ja sain mehaanikute töödejuhatajaks. Siis olin töötasu osakonnas, tegin norme. Viimane töökoht enne korvpalliliitu oli Tallinna Linnavalitsuse kommunaalmajanduse osakonnas, kus olin spordimetoodik.

 

On sul peale korvpalli veel huvisid ja hobisid?

Kunagi korjasin marke! See oli muidugi kooliajal. Õpilasmalevas oli ka tore. 1984. tegin Raplamaa piirkonnas Pöögelmanni ETT töötajate lastest esimese rühma. Hiljem olin ka Raplamaa ja Läänemaa piirkonna komandör.   Meil on 30 aastat  juba selline maleva klubi endistest EÕMi keskstaabi liikmetest, kes iga kuu esimesel teisipäeval saavad kokku ja meenutavad möödunuid sündmusi.  

 

Lõpetuseks küsin, mis on sinu elus kõige olulisem?

Muidugi lapsed. Mul on poeg ja tütar. Mõlemad on väga tublid. Üks on maakler ja teine on sisekujundaja. Ja oma väikeste jõmmidega saan ma ka väga hästi läbi. Mul on kuus lapselast, neli poissi ja kaks tüdrukut. Poja kõige vanem poiss mängib tennist, tütre tütar teeb iluvõimlemist.Nüüd vist vahetab ala, sest tegi seljale liiga.

 

Korvpallipisik on ka edasi läinud?

Toksivad ikka. Võtan neid vahel kaasa, siis nad ikka võimalusel jooksevad pltsile. Mõlemad tüdrukud on iluvõimlejad. Ma olen oma lastega väga rahul. Mõnusad lapsed. Poeg tegi mulle kohtunikuna ära! Sai enne rahvusvaheliseks kohtunikuks kui mina!

 

(Antsu poeg Margus on kuulunud tennises Eesti Davise karika meeskonda (1995) ning saanud Eesti meistrivõistlustel meespaarismängus hõbeda (1994). Kohtunikuna teeninud Rahvusvahelise Tenniseföderatsiooni valge märgi (1997), toim.)

 

 

 

Sünnipäevad
Täna, 16. september
Krista Igumenova (64)
Andri Jõgi (35)
Viktoria Kisseljova (17)
Mart Missik (51)
Harri Samarüütel (34)
Tõnu Soodla (49)
Kaiti Vassiljeva (32)
Homme, 17. september
Reet Rausberg (55)
Toomas Tauk (49)
Sulge

Ülekanded