Eesti karikas on kohaliku korvpallihooaja sündmus number kaks – vähemasti Eesti-siseselt kindlasti. Kevadise KMLi finaalseeria järel väärtus ja näitaja number kaks.

On käibel suisa väljend: kes võidab karika, ei tule kevadel meistriks. Omajagu tõtt selles on. Näiteks BC Kalev/Cramo tuli viimati karikavõitjaks 2008 a detsembrikuus, kuid on järgevail aastail tulnud Eesti meistriks mitmel korral. Kalev/Cramo ise on erand, mis kinnitab reeglit: hooajal 2015/2016 võideti 2015 detsembris karikas ning 2016 mais Eesti meistritiitel.

Karikavõistlusi alustatakse septembrikuus, veidi enne tavahooaja algust, loosi alusel ning täiskasvanud selgitavad paremuse kodus- ja võõrsilmängude põhjal. Noortel kehtib ühest parem skeem – paremus selgitatakse ühe mänguga ning mängitakse seal, kuhu loos viib.

Pärnu korvpallitreener Mait Käbin on öelnud välja sama mõtte, mille naiste poolel näiteks Reet Rausberg: „ Karikavõistluste puhul on tegemist alaliidu süsteemi ühe olulise võistlusega, mis on põnev. Kui kaotad, siis kukud kohe välja ja seega on võimalikud mitmed üllatused.“

Karikavõistluste otustav nädalavahetus on ka hea võimalus korvpalli suuremal ringil korra aastas enne jõule kokku tulla, omavahel kiirustamata suhelda ning tuttavamaks saada. Eriti võttes arvesse, et harva peetakse karikafinaale Tallinnas; enamasti ikka mujal. Sealhulgas on Final Four’e peetud Rakveres (viimasel kümnendil lausa kolm korda), Pärnus, Viljandis ja isegi Kuressaares.