Prindi

Koostas (Eesti korvpall 90 juubeli jaoks) Rein Järva, Eesti Spordiajaloo Seltsi aseesimees. 03.06.2010.a.           

 

 

Tagasivaate Eesti korvpalli ajaloole olen harrastusajaloolasena jaganud perioodideks, tuues välja viis perioodi, mis jagunevad veel omakorda alaperioodideks.

 

I periood – Eesti korvpalli sünniperiood

 

Kui 6. märtsi 1944.a. Narva linna lauspommitamisel ei oleks hävinud Narva linnaarhiiv ja ühes sellega ka Narva Karskusseltsi Võitleja protokolliraamatud, oleksime täna siin ehk targemad, mis täpsemalt toimus 1913. aastal Narva Tuletõrjeseltsi aias. Praegu teadaolevalt tulid siis Narva linna külla Sankt-Peterburi klubi Majak noormehed ja demonstreerisid seal omavahelises mängus korvpallilaadset mängu. Ameerika spordiinstruktorite kaudu oli XX sajandi algaastail tsaaririigi pealinna jõudnud uudne spordimäng – tollase nimega basket-ball. Mäng võttis vedu klubis Majak. Vene noormehed hakkasid mängu demonstreerimas käima ka pealinnale lähimates linnades, sealhulgas Narvas. Igal juhul kolme aasta pärast võime tähistada 100 aasta möödumist ajast, kui esmakordselt Eestimaa pinnal praegusele korvpallile sarnast mängu mängiti ehk ette näidati. Et mäng oleks siis Narvas juurdunud, seda küll väita ei saa. Tallinnasse jõudis mäng hoopis Tallinna koolide võimlemisõpetajate kaudu, kes uue mänguga olid tutvunud Sankt-Peterburis õppides. Järgmine teadaolev fakt on see, et 1916 .a. sügisel hakkas Tallinnas Suur-Kloostri tänaval Nikolai Gümnaasiumi (tänane GAG) uues 1911. aastal avatud võimlas koolipoistele uut mängu tutvustama võimlemisõpetaja August Soodla.

Lühikest aega nõukogude perioodil peeti 1916. aastat ka Eesti korvpalli sünniaastaks, kuid hilisemas ajaloo käsitluses on sellest loobutud ja sünniaastaks loeme ikkagi 1920. aastat. Seda põhjusel, et 1919/1920. hooajal alustati vähemalt kahes Tallinna koolis regulaarsete treeningtundide läbiviimist uudsete ameerika mängude basket-ball ja voley-ball juurutamiseks. Lisaks August Soodlale Poeglaste(endises Nikolai ) Gümnaasiumis, hakkas Tallinna Reaalkoolis poistele mängu õpetama nende võimlemisõpetaja Voldemar Resev-Resel, kes oli mänguga tutvunud samuti Sankt Peterburis õppides. Selle hooaja lõpetuseks peeti 6. ja 7. juunil 1920.a. Tallinnas ESS Kalev spordiväljakul esimesed ülemaalised õppiva noorsoo spordivõistlused , mille kavas ka uudne mäng basket-ball. Kas olid vastamisi just Poeglaste Gümnaasiumi ja Reaalkooli meeskonnad ja mis oli mängu tulemus, seda vaatamata kõigi arhiivide läbiotsimisele ei ole leitud, kuid tõsiasi on see, et valdavalt nende nimetatud koolide õpilased olid mängu pioneerid Eestimaal. On põhjust siinkohal nimetada korvpallimängu pioneere Eestis nimeliselt: Tallinna Poeglaste Gümnaasiumis Feliks Kull, Leo Ostrat, Helmuth Rooman, Albert Pessa, Ralf Kalla, Valter Ever, Ernst Joll, Voldemar Rõks, August Lass, Arnold Pihlak – paljud neist hilisemad tuntud spordimehed ja Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumis: Herbert Niiler, Herbert Unter, Martin Saar, Arnold Matiisen, Artur Pihlak, Erich Triegel, Karl Ree, neist kahtlemata hiljem tuntuimaks saanud Herbert Niiler, Tartu Ülikooli õppejõud ja rahvuskoondise treener.

Uus pallimäng leidis hea kasvupinnase eriti koolinoorsoo hulgas, algul Tallinnas, hiljem mujal Eestis. Algaastail oligi korvpall eelkõige koolinoorte mäng.

Et paljast trennist jõuda võistlusteni, vajas korvpall organisatsioonilist vormi ja niimoodi asutatigi esmalt 1. aprillil 1922.a. Tallinna Keskkoolide Spordiringide  Ühing (TKSÜ) ja juba 1921/22.a. hooajast alustati keskkoolide basket  (aga ka volley) balli esivõistlusi A ja B klassis ning esimene teadaolev mängutulemus on 17:6, kus poeglaste A klassi finaalis 1. Reaalkool võitis Saksa Reaalkooli. Koolinoorte arvele jääb ka esimene teadaolev rahvusvaheline kontakt korvpallis, kui 10. aprillil 1923.a. Tallinna NMKÜ meeskond mängis Riia seltsikaaslastega ja kaotas 18:19. Mäng peeti Harjuorus Saksa Kultuurivalitsuse võimlas, mida pikaajaliselt üüris NMKÜ ja sellest ka külgejäänud nimi – NMKÜ võimla. Igal juhul Eesti korvpalli sünnikoduks võib seda saali Toompea nõlval pidada küll, sest kõik Eesti korvpalli esivõistlused ja maavõistlused algaastail on peetud selles võimlas.

 

Üheks oluliseks tähiseks oli ka esimeste eestikeelsete korvpallimääruste väljaandmine 1922. aastal kehalise  kasvatuse võimlemismängude vihikus. Nendel aastatel hakkasid ka seltsid organiseerima oma käsipalliosakondi, näiteks võimlemisselts Sport 1922. aastal, ESS Kalev 1924. aastal. Seega 1920-ndate aastate alguseks olid loodud eeldused Eesti käsipalli kõrgeima organisatsioonilise vormi ehk liidu asutamiseks (olid seltsid, instruktorid, määrused, saalid, esimene kandepind koolinoorte näol). 1923. aasta 14. detsembri õhtu kl 7 läheb olulise tähisena Eesti korvpalli, aga ka Eesti võrkpalli ajalukku. Nimelt said Toompeal Kiriku tn. 2 asunud NMKÜ ruumides kokku 14 härrasmeest, valdavalt noorhärrat, kes esindasid 7 seltsi ja asutasid Eesti Käsipalli Liidu. Liidu, mis algul ühendas korv- ja võrkpalli, millele hiljem lisandus ka pesapall. Meie tänase Eesti Korvpalliliidu eelkäija. Uus liit seadis üheks oma esmaseks ülesandeks Eesti esivõistluste korraldamise. Esimesel Liidu hooajal 1923/24.a. selleni veel ei jõutud, kuid 1924/25. hooajal juba küll. Toon ära ka EKL esimese viieliikmelise juhatuse koosseisu: esimees – Aleksander Strömling , abiesimees – Richard Mast, kirjatoimetaja – Aleksander Adorf , laekahoidja – Herbert Niiler ja varahoidja Herbert Kichlefeldt . Adorf (peale eestistamist 1936. aastal Aadu Adari) pani kokku EKL-I 76 paragrahvilise määrustiku. See sai aluseks 1. Eesti meistrivõistluste korraldamisel. Siinjuures jääb ainult imestada kuivõrd põhjapanevaid otsuseid selles dokumendis sätestati. Paljudki neist toimivad veel tänagi, üle kaheksa kümnendi hiljem. On veelgi imestamisväärset:

1)  kust oli Adorfil midagi eeskujuks võtta? Teistest Euroopa riikidest polnud eeskuju võtta, oli ju Eesti ise  üks esimesi käsipalliliidu asutajaid Euroopas.

2) kuivõrd noorte meestega oli tegemist, Adorf 20 aastane, Mast ja Niiler 19 aastased. Tuleb suurt tunnustust avaldada nende noorhärrade (tollases kirja- ja kõnepruugis isandate) tööle Eesti korvpalli vundamendi ladumisel. 1924.a. kevadeks oli liidu juhatus moodustanud ka vahekohtunike (tänapäeva mõistes kohtunike) kolleegiumi ja esitanud nende kodukorra. Kokkuvõtvalt: 1924. ja 1925.a. piirjoonel oli Eesti korvpalli sünniperiood lõppenud.

 

II periood – kasvuaastad (1924/25.a. kuni 1941. aastani).

 

Seda pikka perioodi võiks vaadelda kahes alaperioodis:

 

1.1924/25.a. kuni 1930-ndate keskpaigani – taas ligikaudu 10 aastat

 

2.1930-ndate keskpaigast kuni sõja alguseni välja

 

1924/25.a. hooaja eel olid loodud kõik eeldused Eesti esivõistluste läbiviimiseks: - olid seltside juures moodustatud meeskonnad, oli organisatsioon EKL-i näol, kes töötas välja määrustiku, olid kohtunikud ja oli sobiv saal SKV võimla näol.

I Eesti meistrivõistlused käsipallis (võrk- ja korvpallis) meestele algasid Tallinnas SKV võimlas teisipäeva 27. jaanuari 1925.a. õhtul kl ½ 8.  Esimese meistrina on ajalukku läinud võimlemisselts Sport I meeskond koosseisus: Roman Karro, Richard Mast, Robert Silvester ,Eino Uuli ja August Veinmann. Selle meeskonna keskmine vanus oli 19,2 aastat ja tegu oli valdavalt Westholmi Gümnaasiumi abiturientidega, vaid Silvester oli Poeglaste Gümnaasiumist. Muidugi oli see tollane korvpallimäng hoopis erinev sellest mängust, mida me täna korvpallina tunneme. Ühendavaks sidemeks 85 aasta taguse ja praeguse mängu vahel vaid tähtsamad põhimõtted (2 korvi 305 cm kõrgusel maapinnast ja 450 mm läbimõõduga korvpallirõngas, 5 mängijat ja võidab see võistkond, kes rohkem sisse viskab või ka kes vähem endale laseb visata). Kõik muu on kardinaalselt muutunud, eelkõige korvpalli võistlusmäärused, mis määravad ära mängu sisu ja dünaamika. 1. Eesti esivõistlused naistele peeti kaks aastat hiljem, 1927. aastal ja meistriks tuli ÜENÜTO (ehk Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Tallinna osakonna) naiskond. Esimeste Eesti meistritena on ajalukku läinud alljärgnevad naised (pigem neiud): Siegrid Viksten, Irene Pirs, Linda Truu, Helmi Zander (kapten) ja Helmi Eisenschmidt.

Üks daatum Eesti korvpalli ajaloos on ka väga oluline. 29. aprill 1924.a . Sel päeval Tallinnas, taas Harjuoru võimlas kohtusid esimeses maavõistlusmängus läbi aegade Eesti ja Läti, paraku tuli tunnistada Läti paremust  20:16 (6:6).

Alljärgnevalt tooksin välja selle ajaperioodi (aastad 1925-1934) iseloomustavad näitajad:

  • Korvpalli järk-järguline levimine Tallinna ja Tartu kõrval ka teistesse linnadesse. Eesti kolmandaks korvpallikeskuseks kujunes Narva. Pärnus oli kaks tugevat seltsi – Vaprus ja Tervis. Hiljem on ka Pärnu Spordiklubi. Muide viimases mängis kahel hooajal ka Paul Keres (1933/34 ja 1934/35).
  • Eesti esivõistluste süsteemi tekkimine. 1925-1929 aastail on esivõistlused kahes klassis: A ja B klassis. Alates 1930-ndast aastast jagati Eesti nelja ringkonda: Tallinn, Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ja Kesk-Eesti.
  • Kaadri väljaõpe. Siinkohal peab ära märkima meie esimeste treenerite Herbert Niileri, Richard Masti ja Aleksei Selenoi õpinguid algul Springfieldis (USA-s) ja hiljem Genfis (Šveitsis).
  • Ameerika instruktorite, algul Maurice Rossi ja Arthur Kempa ning hiljem Mark Nestle tulek Eestisse. Nad tegutsesid NMKÜ liinis ja lõid aktiivselt kaasa Eesti korvpallielus. See on algaastail, kui omasid spetsialiste vähe, tõhus abi.
  • Esimese eestikeelse käsipalli õpiku “Korv- ja võrkpalliõpetus” ilmumine 1930. aastal Herbert Niileri sulest ja määruste ilmumine. Seda fakti peab küll väga tähtsustama – meie meeste koolitused USA-s ja Šveitsis on vilja kandnud.
  • Tekivad Eesti korvpalli kaks edasiviivat jõudu. Siseriiklikult Tallinn – Tartu vastasseis, esimene linnavõistlus juba 1925. aastal ja välise jõuna Eesti – Läti rivaliteet. Jõudude vahekord omavahelistes maavõistlustes on see peegel, kust enda taset vaadata. Kuni 1932. aastani muud välissuhtlust ei olnudki.
  • Eesti korvpall otsib väljapääsu väikesest riigist, et oma taset teistegagi kui vaid Lätiga mõõta. 1932. aastast alates algavad seltside välisturneed teistesse Euroopa riikidesse, neist esimesena Tallinna Kalevi kuuajaline turnee viide Euroopa riiki. Selgub, et olema Euroopa teiste riikidega võrdsel tasemel, mitmestki eespool.
  • Oluline samm Eesti korvpalli jaoks on liitumine FIBA-ga. 23. novembril 1934.a. Rahvusvahelisele Korvpalliliidule saadetud sooviavaldus liikmeksastumiseks rahuldati koheselt. Nüüd oli Eesti korvpallile ametlikult uks avatud rahvusvaheliseks suhtluseks.

Perioodi aastaist 1925-1934 võib iseloomustada kui Eesti korvpalli vundamendi ehitamise kõige tõhusama ajajärguna. Isiksustest kerkivad esile Richard Mast, Aleksei Selenoi, aga eelkõige Herbert Niiler, kes Tartu NMKÜ treenerist kerkib oma tööpanusega õigustatult 1930-ndate keskpaigaks rahvuskoondise treeneriks.

 

II perioodi 2. alaperioodi see on 1930-ndate keskpaigast kuni sõjamasina jõudmiseni Eestisse 1941. aastal võib iseloomustada esimeste arvestatavate tulemuste saavutamise lühikese perioodina. Võib-olla ehk kõigi aegade suurima võimaluse mängis Eesti ise maha. Nimelt peeti 1935. aastal I Euroopa meistrivõistlused Šveitsis, Genfis. Sinna aga EKL ei suutnud vahendite puudumise tõttu rahvusmeeskonda lähetada. Meistritiitli võitis üleaedne Läti, kellega selleks ajaks oli maavõistluste üldseis täpselt viikis 6:6. Hea õnne korral oleks Genfis  võinud meile terendada auhinnaline koht. 1936.a. OM-ist osavõtt oli omaette tähtis tähis Eesti korvpallis ja spordis üldse tollal ja nüüd tagantjärele hinnates seda enam, kus tohutult kasvanud konkurentsi tingimustes on Eestil OM-ile pääs pigem teoreetilist laadi küsimus. 9.-14. koha jagamine OM-il  oli tollases väärtushinnangus ehk suhteline ebaedu, aga täna siit ajalukku tagasi vaadates pigem rahulolu arvestades tollaseid kasinaid võimalusi.

Siia juurde üks huvipakkuv fakt. Nimelt 1936. a. OM turniiri avamängus kohtus Eesti Prantsusmaaga ja võitis 34:29, kusjuures korvpalli looja James Naismithi poolt üles visatud palli puudutab esimesena Eesti keskmängija Vladimir Kärki käsi. Seega võime tõdeda olümpiamängude korvpalliturniiride ajaloolist fakti – esimesena on palli puudutanud eestlase käsi!

Edasi. Kaks järjestikulist 5.-ndat kohta 1937. ja 1939.a. EM-il olid praeguses tagasivaates head kohad, kuigi tollal olid ootused ehk suuremad ja eriti 1937.a. EM-il oleks parema õnne korral olnud asja ka auhinnalisele kohale. Üliõpilaste maailmamängudelt tuli kaks korda 3. koht (1933 ja 1937.a.) ja üks kord 2. koht (1939). Selle perioodi lõppu, 1941. aastal vahetult enne sõja algust, kroonis sama põlvkonna meeste suurvõit NLiidu 8-linna turniiril (nüüd juba NLiidu rüpes) Leningradis. See oli tõeliselt suur võit arvestades, et Lätil ja Leedul olid Riia ja Kaunase näol sisuliselt rahvuskoondised, tugevatest Moskvast ja Leningradist rääkimata. See oli suurepärase tehnika ja taktika võit. Teeksin mõningaid kokkuvõtteid ja järeldusi sellest lühikesest perioodist:

  • Perioodi lõpuks oli Eesti end mänginud üsna Euroopa tipu taseme lähedale. See oli meeste korvpallis. Naiste tasemest meil ettekujutust ei olnud, kuna I EM-ile naistele 1938. aastal Roomas Eesti oma naiskonda ei saatnud.
  • Meil oli loodud toimiv siseriiklik võistluste süsteem, 1935. aastast moodustati liiduklass (ehk tänases mõistes meistriliiga), milles 1930-ndate lõpus oli seitse meeskonda. Oli loodud hästi toimiv käsipalliliit ja saavutatud hea organisatsiooniline tase.
  • Meie meeste tunnustuse kasv. Valentin Klõšeiko, kes siirdus algul Varssavisse õppima, kutsuti Poola koondise treeneriks 1936.a OM-il ja Albert Suurna 1939.a. EM-il Soome koondise treeneriks. Aleksei Selenoi juhtis kohtunikuna mängusid 1936. OM-il ja peale seda valiti FIBA tehnilise komitee liikmeks. 19 aastane Heino Veskila nimetati 1937.a. EM-i järel Euroopa sümboolsesse viisikusse (FIBA peasekretäri William Jonesi poolt) ja õigustas seda valikut ka järgmise, 1939.a. EM-i tulemusega. 116 punktiga oli ta EM võistluste suurim korvikütt – ehk keskmiselt 17 punkti mängust on näitaja ka tänapäeva korvpallis, rääkimata 70 aasta tagusest ajast.
  • Isiksustest: kahtluseta Herbert Niiler, rahvusmeeskonna treener kõigil osaletud tiitlivõistlustel, kelle tööl oli praktilist tulemust, aga kes täiendas oma korvpalliõpikutega ka meie korvpalli teoreetilist baasi. Mängijaist lisaks nimetatud Veskilale tooksin esile Erich Altosaare, rahvusmeeskonna mitmekordse kapteni nime. 1944. aastal avaldatud arvamuse järgi peeti teda “Eesti kõigi aegade parimaks korvpalluriks” ehk siis ta oli esimese 25 korvpalliaasta (1919-1944) parim mees. -- Motivatsioon oli: Eesti meistri nimetus, pääs rahvuskoondisse, OM ja EM-id, võistlussõidud – Euroopa turneed. Mängijad olid puhtalt asjaarmastajad töö ja õpingute kõrvalt. Rahvusliku aate kasv sini-must-valge lipu all esinedes võimendus – 1936.a. OM-il oli näiteks meeskonnal oma laulgi olemas.

 

III periood – mitmete muutuste ja ebastabiilsuse periood (1940/41. hooajast kuni 1940-ndate lõpuni välja, arvestades ka Välis-Eesti sporti).

 

See oli periood, millal Eesti korvpalli mängiti kodu Eestis, Venemaal, aga ka üle mere Rootsis ning Saksamaal. Tooksin välja seda perioodi iseloomustavad näitajad:

  • Esimene muutus 1940/41.a. hooajast – lammutati Eesti omariiklik võistlussüsteem, lõpetas tegevuse Eesti Käsipalliliit, kadusid spordiseltsid ja meeskonnad.
  • NLiidu süsteemile üleminek 1940/41 hooajal enne sõda ei jõudnud veel juurduda. Vaid 1941.a. kevadel osavõtt NLiidu siseesivõistlustest.
  • Sõja algus, mobilisatsioon – mängijad mobiliseeriti osalt Venemaale, osalt jäid siia. Inimkaotused neist kõige valulisemad. Meie kaks tippu – Veskila ja Altosaar – hukati 1941. aastal kolmekuulise vahega, rahvuskoondise mängijaist said veel surma: Voldemar Erikson, August Kaasik, Artur Amon, Egon Parbo.
  • Korvpall Eestis kolme sõja aasta (1941-1944) jooksul: 1941/42 hooajal sõja alguse tõttu üsna madalseisus, 1942. aastal taastus juba organiseeritud tegevus, võeti kasutusele enne 1940.a . toiminud juhendid. Kahel hooajal 1942/43 ja 1943/44 suudeti korraldada Eesti meistrivõistlused, sealjuures 1944. aastal esmakordselt suvel, kuna talvised meistrivõistlused nurjas sakslaste poolt jaanuarikuine üldmobilisatsioon ja venelaste poolt linnade pommitamine märtsikuus. 1944.a. jaanuaris taastati ka Eesti Käsipalliliidu tegevus. 1944.a. on jäänud erandlikuna meie korvpalliajalukku, kuna peeti kahed meistrivõistlused. Venemaalt naasnud meeste initsiatiivil peeti detsembrikuus veel teised meistrivõistlused.
  • 1944/45.a. hooajast alates uuesti NLiidu võistlussüsteemile üleminek ja nüüd juba lõplikult. Võrreldes ennesõjaaegse perioodiga noorte sarivõistluste süsteemi sisseseadmine.
  • Eesti korvpalli mängiti küllalt edukalt ka NL-i tagalas 1942-44.a. kahe aasta jooksul.
  • Eesti korvpall ka Lääne-Euroopas – Rootsis ja Saksamaal, sest rida paremaid mehi läks 1944.a. Eestist ära: nimetaksin Kurt-Hjalmar Arendi, vennad Matvei ja Georg Vinogradovid, Elmar Hermann, Evald Mahl (ka Robert Keres, Taras Timtšenko ja Aleksander Margiste – nemad juba vanemad), samuti paremad treenerid Herbert Niiler ja Aleksei Selenoi. Rootsis peeti isegi Eesti – Läti nn maavõistlusi (kuigi oma riike enam ei olnud), elav korvpallielu käis ka Saksamaal põgenikelaagrites kuni 1949. aastani välja.
  • Kadunud anded kes ei suutnud ennast realiseerida ilma kodumaata – tagamängija Kurt-Hjalmar Arendi ja keskmängija Elmar Hermann kõige eredamad neist.
  • Sõja ajal mingeid rahvusvahelisi kontakte ei olnud (ka lätlastega mitte) ja meie tasemest puudus ettekujutus.

-         Süsteemi poolt repressioonid, mis käisid ka üle korvpallurite. Näited: Kitsingute pere – isa Jüri, ema Lydia, 7 aastane tütar  Ene (hilisem maailmameister Ene Kitsing - Jaanson) või Arvo Putmaker, kelle tipp jäi realiseerimata Siberi aastate tõttu. Vähemal määral ka Bernhard Nooni, kelle treeneritegevus sai pärsitud.

 

 

IV periood

NL periood 1945-1991.a.

 

Pikk periood, mille jagamine alaperioodideks on mõnevõrra raskendatud olenevalt sellest, mida kriteeriumideks võtta. Püüan siinses käsitluses läheneda rohkem Eesti meeste korvpalli seisukohalt.

 

 

 

IV - 1. alaperiood

1945.a. kuni 1950-ndate aastate keskpaik

 

Iseloomustavad näitajad:

1.  NL-i süsteemi integreerumine - suvised meistrivõistlused väljas ja 

talvised siseesivõistlused või karikavõistlused saalis ja kõik muud võistlussüsteemid.

2. Tallinn- Tartu vastasseisu jätkumine, vaheldumisi NL-i meistrivõistlustest

         osavõtt vastavalt Eesti meistrivõistluste või katsemängude tulemustele.

3. Balti turniiride teke - omavaheline konkurents.

4. NL-i süsteemis ühe juhtiva korvpallivabariigi roll.

5. "Kalevi" esimene kuldaeg ehk Joann Lõssovi hinnangul nn briljantaeg, 1940-ndate aastate lõpus ja 1950-ndate aastate alguses (Tartu ÜSK ja Edgar Naaritsa aeg) täpsemalt 1949-1952. Tulemused:

         1949 -        NL meister

         1950 -        NL 8 linna turniiri võitja ( Tartu)

         1950 -        NL mv. II koht

         1951 -        NL mv. III koht

         1952 -         NL mv. IV koht

         1952 -        NL 10 linna turniir II koht (Tallinn)

     Märkus: 1952.a. erinevad meeskonnad, vaid Ilmar Kullam nii Tartu ÜSK-i kui  Tallinna meeskonnas.

6.  Perioodi lõpuks Edgar Naaritsa taandumine ainult naiste treeneriks (siiani vedas     nii meeste kui ka naiste klubisid ÜSK-is).

7.  Mängijaisiksused NL koondises: Joann Lõssov, Ilmar Kullam, Heino Kruus või koondise  lävepakul: Arvo Putmaker, Heino Krevald, Ernst Ehaveer, ka Heino Raudsik. 

    Treeneriisiksused: Edgar Naarits, ka Jaroslav Dudkin (NLiidu esimese koondise 1947.a. üks ettevalmistajaid), Joann Lõssov (1953 - 1958 NLiidu naiste koondise vanemtreener ).

8.  Korvpall laiema kandepinnaga Eesti spordiühingutes (Dünamo, Spartak,

     Tööjõureservid, mitte ainult Kalevis). Korvpalli tulek peale ÜSK-i ka TPI ja

     EPA Spordiklubidesse. Terve laiapinnaline konkurents Eesti siseselt.

 

9.   Professionalismi teke vaid NL-i koondise tasemel nö koondise mängijate

      stipendiumid.

10. Välissuhted üsna olematud - vaid Korea RDV, Bulgaaria, Hiina RV.        

11. Kogu Eesti keskne korvpallielu kalender tehti ringi NLiidu kalendrist lähtuvalt. Eesti meistrivõistlustel sel perioodil oli veel autoriteeti - see oli üle tulnud prioriteet omariikluse ajast.

12. Naiste korvpalli kandepinna laienemine, senise Tallinna ülemvõimu langus,

         Tartu üliõpilaskorvpalli võidukäigu algus.

 

Perioodi üldiseloomustus: Eesti korvpalli läbi aegade edukaim periood. 1920­ndate algul sündinud meeste plejaadi võimete realiseerumine. Kõigil tasanditel (mehed, noored, üliõpilased, spordiühingud, vähem naised) jõudmine NLiidu tippu, sisuliselt ka Euroopa tippu, arvestades tollast taset.

 

 

IV -2. väiksem alaperiood 1950-ndate aastate lõpp

 

Iseloomustavad näitajad:

  1. NL-i süsteemi ja sellega ka meie võistlussüsteemi ümberseadmine. Suviste  meistrivõistluste lõpp, korvpalli saamine järjest rohkem ainult saalialaks, NL siseesivõistluste lõppemine - vaid ühed pikad läbi talve meistrivõistlused. Korvpalli jätkati teatud süsteemides välisväljakutel ka veel 1960-ndate algul kuni 1967. aastast sai lõplikult ainult saalialaks.

 

  1. Eesti meeste korvpalli esimene suurem mõõn - valjalangemine üheks

    hooajaks 1959-60 NL-i meistrisarjast (tollal A-grupp) – põlvkondade   

    vahetus.

 

  1. Kuid juba uue tõusu märgid:

1956 - NSVL koolinoorte meister (s.h. Tõnno Lepmets)

1957 - NSVL noortemeister (s.h. Jaak Lipso)

1960 - NSVL noortemeister (s.h. Priit Tomson)

Uue põlvkonna pealetulek.

 

4) Meeste esinduskoosseisu õige treeneri otsingud (proovisid ja olid Ehaveer, Russak, Kruus, Lõssov - erinevatel turniiridel) peale Naaritsa lahkumist.  Kullam ei olnud veel endale teadvustanud oma eesseisvat rolli, ka mängijakarjääri venitas ta 38 eluaastani välja.

 

5) Sellel alaperioodil Edgar Naaritsa jäämine ainult naiste korvpalli peale kiirendas samas Eesti naiste tõusu tollal absoluutsesse tippu NSVL-s ­nö. naiste "hõbeaeg" 1957-1960.a., neljal korral järjest NLiidu mv-te hõbe, üks kuld ka - seda küll 1958.a. kuid NL a/ü meistrivõistlustel ja veel tipuks 1961.a. Euroopa karikavõistluste poolfinaali jõudmine hilisema superklubi Riia TTT vastu.

6) Mängijaisiksustest kindlasti eelkõige Mai-Maret Otsa, ka Ene Kitsing. Aino Värk, Aime Kraus, tulemas olid Valve Lüütsepp, Tõnno Lepmets, Jaak Lipso. Siia perioodi (osalt ka eelmise perioodi lõppu) jääb ka Mart Laga Eesti ühe läbi aegade andekaima mängumehe lühike tähelend.

 

7) Esimesed varjatud professionaalsuse ilmingud: parimad olid kas NL-i koondise stipendiumil või meil "Kalevis" palgalised instruktorid või ka nö. toidutalongid, mis tehti rahaks.

 

8) Selle perioodi üks huvitav tähelepanek:

Ainulaadne kolme suure L - tähelise tsentri vastasseis Eesti 1958.a. ja 1959.a. meistrivõistlustel Laga oli Moskvast tulnud, Lipso veel minemata ja Lepmets kohapeal. Tekkis n.n. surnud ring: Laga mängis üle Lepmetsa, Lepmets üle Lipso ja Lipso jällegi Laga.

 

9) Peale Helsingi OM-i oli mujal järsk tõus mängijate pikkuse ja füüsise tähtsuse tõusule. Meil väikese rahvaarvu juures jäi valik kitsaks.

 

Perioodi üldiseloomustab meeste korvpalli taseme langus ja naiste korvpalli taseme tõus üleliidulisel areenil. Järsk suund pikkuse ja füüsise tähtsuse tõusule.

 

 

IV - 3. periood Aastad 1960 kuni 1970-ndate keskpaigani välja, n.ö. "Tartu Kalevi" ja suuremalt jaolt Ilmar Kullami periood

 

Iseloomustavad näitajad:

1. NL-i meistrivõistlustele tehakse üks esinduskoosseis. Tartu "Kalevi" sildi all

         tuuakse Tallinnast juurde algul Lepmets, hiljem Metsar, Suurkask, Tomson  jt. Enam ei üritata kahe meeskonnaga, Tartu ja Tallinnaga.

 

2. Korvpall saab lõplikult saalialaks.

 

3.  Kullami tulekuga 1960.-ndast aastast järjepidev tõus, algul NL-i keskmikuks ja 1960-ndate lõpuks -1970-ndate alguseks ka NL-i tipu lähedale n.ö. "Kalevi"  teine "kuldaeg":    ­

- 1967.a. Rahvaste Spartakiaadi II koht

- 1969.a. NL a/ü meister

- 1969.a.NL mv.-te IV koht (sisuliselt ühepalju punkte III kohaga)

- 1970.a. võit USA koondise üle

- 1971.a. NSVL Rahvaste Spartakiaadi III koht

- mitmete rahvusvaheliste turniiride võidud

 

4. Mängijaisiksustest NL-i koondises Tõnno Lepmets, Jaak Lipso, Priit Tomson, Anatoli Krikun, Aleksei Tammiste, Jaak Salumets, Ilmar Kullam ise NSVL koondise peatreeneri lävepakul 1970. aastal 48 aastasena. Võib ainult oletada, milliseid arenguid oleks tema nõusolekuga NL-i koondise tüüril tekkinud, s.h. ka meie meeste jaoks.

 

5. Sellel perioodil aastatel -1971-76 -  Kullam taandus nõustavaks treeneriks, tüüri juurde said algul Heino Krevald, hiljem August Sokk. Mitte küll nende tulekuga, aga seoses põlvkondade vahetusega algas NL-i sarjas taseme languse aeg, algul küll ainult taandumine taas NL-i keskmikuks.

 

6. Perioodi lõpuks oli Tartu Kalevist järgi jäänud küll ainult nimi - kõik mehed, lõpuks ka treener August Sokk, olid ümber asunud Tallinnasse. Halb näitaja Eesti siseses plaanis - põline sisemine vastasseis Tallinn - Tartu kadus, Tartu roll meeste korvpallis hakkas vähenema.

 

7. Perioodi alguseks oli kadunud korvpall spordiühingutes ("Spartak",

"Tööjõureservid") jäi veel "Dünamo" mingiks ajaks. Hakkas ilmnema hilisem

- valdav suund - tehti n.ö. asutuste, ettevõtete võistkonnad (esimestena Tallinna

Toidukaubastu, Tartu Ehitusmaterjalide Tehas, Norma, hiljem Kohtla-Järve Kaevandus, EKE Projekt, Harju KEK jt.).

 

8. Professionalismi järjepidev kasv - instruktori palka "Kalevist" saab järjest

rohkem mängijaid, varjatud professionalism tekib ka ettevõtete juures ja sildi

all. Treeningutes tekib päevas kahe harjutuskorra süsteem esindusmeeskonna

juures. Motivatsioonis on eespool ikka veel aatelised põhimõtted.

 

9. Välissuhete kasv 1960-ndate aastate teisest poolest, eriti seoses Eesti - Soome spordisilla ehitamisega, kuid välissõit jääb ometi n.ö. vaeslapse kompvekiks, mida antakse harva ja pühade (loe: mingite saavutuste) puhul.

 

10. Naistel oli järk-järguline taandumine NL-i tipust algul keskmikuks, hiljem kõrgliigast välja, hiljem selle perioodi lõpuks lausa põhi alt ära, s.o esiliiga 16.- ndaks naiskonnaks ehk NL-i absoluutarvestuses- 28.-ndaks. Välistreeneri sissetoomine ei õigustanud.

 

11. I. Kullami aega tähistab n.ö. korvpalliakadeemikute koolkonna loomine --­

         kombineeritud liikumised, kiire palli liikumine, keskmängija kiirrünnakud.

 

 

IV - 4. periood 1976-1991

Meestel Tallinna "Kalevi" esinduskoosseisu periood

 

Vaatame jällegi NL-i süsteemi peeglist, sest mujalt vaadata ei ole. Euroopa peeglist meid vaadata ei lastud.

Iseloomustavad näitajad:

1. Tartust tuuakse esinduskoosseis Tallinnasse "Kalevi" sildi alla.

2. Tartu roll Eesti meeste korvpallis taandub ja 1980-ndatel taandub peaaegu

olematuks.

3. Algab N. Liidust pikkade sildi all tugevdusjõudude sissetoomine;

4. Sisemine korvpallielu on jäägitult allutatud NL-i kalendrite diktaadile. ­

Eesti meistri nimetus devalveerub järjest, meistrivõistlusi peetakse tihti tühjadele saalidele.

5. Jaak Salumetsast (sünd. I949.a.) kuni Heino Endenini (sünd. I959.a.) ei kasva vahepealsetel aastatel ühtegi NL-i koondise meest. Jäädakse pidama NL-i noorte või juunioride koondise tasemele (mehed, kelle sünniaasta algab 1950­ndaist aastaist - Andres Metsar, Mihkel Tiks, Jaan Orav, Paavo Russak).

6. Professionalismi edasine kasv - mängijad on kes "Kalevi" palgal, kes pannakse toetaja asutuste - ettevõtete palgale n.ö. varjatud professionalism. Kujukamad näited: Harju KEK-i, Standardi ja Metallisti meeskonnad, kes kõik tulevad ka Eesti meistriks.

7. NL-i süsteemi peeglis langeme järjest allapoole kuni 1983.a, täpselt tollaseks naistepäevaks 8. märtsiks, teevad mehed halva "kingituse" - langevad NL-i kõrgliigast välja järgnevaks kolmeks hooajaks. Meie kõigi aegade sügavaim mõõn meestel.  Salumetsa uut tulekut, nüüd treenerina jäi veel 3 aastat oodata.

8. Uus tõus tuli koos Salumetsaga - 1987.a. sügisest taas NL kõrgliigas kuni

1990-ndate algusaastateni välja.

Tulemused:

1991.a. - NL meister

1992.a - OM Euroopa kvalifikatsiooniturniiril III koht

1993.a. - EM-i VI koht

1994.a. - Idaliiga võitja

I994.a. Põhjamaade lahtiste meistrivõistluste I koht

Sisuliselt n.ö. Jaak Salumetsa aeg. Arvestatavamad mängijaisiksused: Tiit Sokk, Margus Metstak, Aivar Kuusmaa, Andrus Nagel, Sergei Babenko.

9. Kindlasti on selle perioodi tipuks ainus Eesti olümpiavõit korvpallis Tiit Soku isikus.

10. Motivatsiooniks on üha enam materiaalne külg - aateline pool jääb sekundaarseks.

11. Sellest perioodist tuleb märkida kindlasti ka harrastuskorvpalli mitmesuguste ürituste kasvu, neist tähelepanuväärseim Tallinn - Tartu 100 võistkonna matš  Valter Lenk'i algatatuna.

 

Kogu NL-i aja suurim motivatsioon oli pääs kitsast väravast sisse NL koondisse ja sealt edasi laia maailma, tihtipeale garanteeris see juba ka tiitlivõistluste medalivõidu Euroopas ja maailmas. NL sarja mängudes "Kalevi" särgis, on tähtsal kohal kindlasti ka rahvuslik aade (sisuliselt oli tegu meie rahvusmeeskonnaga teise rahvuse vastu, olgu nad lätlased või grusiinlased, venelastest ja AKSK-st rääkimata).

 

Üldhinnang  Eesti korvpallile XX sajandil (1920-2000.a.)

 

Eesti korvpallil läks XX sajandil pigem hästi kui halvasti. Meie õnn oli:

1. Füüsiline lähedus Tsaari-Venemaa rüpes St. Peterburile, kust mäng tuli Eestisse. Nii hästi ei läinud muide Soomel, kes oli Tsaari-Venemaa pealinnast umbes sama kaugel, kuid korvpall jõudis Soome alles 1930-ndate aastate lõpus ja oli pikki aastaid Eestist maas.

2. Korvpallipuu Peterburist toodud istik idanes meie oludes hästi - eriti vastuvõtlikud olid koolinoored. Arvan põhjuseks üldise kultuuritaseme, eriti juba tekkinud spordikultuuri taseme olemasolu.

3. Eestlaste hingelaadile oli see algusaegade korvpall meelepärane, kus vastase üle võit tuli saavutada pigem tehnilis-taktikaliste oskustega kui parema füüsisega ja pikkusega.

4. Meie õnn oli ka kahe keskuse Tallinn- Tartu olemasolu, mis tekitas sisemist konkurentsi, aga teiselt poolt ka Läti olemasolu, mis oli teine heas mõttes "pingekolle" .

5. Meie suurim korvpallialane „õnn“ oli NL-i impeeriumisse sattumine. NL-i korvpallisüsteem oma suure sisemise konkurentsivõimega oli läbi aastakümnete Eesti korvpalli edasiviiv jõud. Iga möödunud aasta või põlvkonna tulemus tootis järgnevate aastate või põlvkondade tulemusi. Ja oli õnn ka see, et Eesti inimene pealtvaatajana täistuubitud Kadrioru Tennishallis või Kalevi Spordihallis tuli korvpalliga kaasa.

6. Ükski teine klassikaline olümpiala, sportmängudest rääkimata, ei ole Eestile andnud Nõukogude perioodil niipalju tiitlivõistluste medaleid kui korvpall.

Olümpiamängudelt, maailmameistrivõistlustelt ja Euroopa meistrivõistlustelt ( siinjuures ka juuniorid ja kadetid) saadi Nõukogude ajal kokku 73 medalit sealhulgas 48 kulda, 11 hõbedat ja 14 pronksi.

 

Niisiis - Eesti korvpalli esimesed 70 aastat kuni uue iseseisvusajani  olid lõppkokkuvõttes kordaläinud ja õnnelikud. Esindan siin enda kui korvpalliajaloolase nägemust, mis ei ole veel Eesti Korvpalliliidu hinnang..

 

V periood – uuem iseseisvusperiood 1991 aastast kuni tänaseni välja

 

Viimase 20 aasta iseloomustavad näitajad:

  • Eesti Korvpalliliidu asutamine (1989.a. 30. novembril) Eesti Käsipalliliidu õigusjärglasena ja sellega alaliidu iseseisvumine
  • Taastumine FIBA liikmena 1991.a. lõpus peale 51 aastast eemalolekut ( nende kahe olulise fakti juures tõstan esile tollase korvpallipresidendi  Aadu Kana isiklikku ja tema juhatuse suurt rolli)
  • Valulised üleminekuaastad 1990-ndate algul peale NLiidust lahkumist, eriti noorte osas süsteemi muutus, aga ka täiskasvanute osas uute väljundite otsimine (Idaliiga, Põhjamaade meistrivõistlused, Balti liiga, Euroopa sarjad)
  • Uue Eesti keskse korvpallimudeli ülesehitamine ja selleks pidevalt vahendite hankimine
  • Eesti meistrivõistluste tähtsuse järsk tõus – Eesti meistri nimetuse tähtsustamine
  • Võõrmängijate (nn. leegionäride) sissetoomise järjepidev kasv – praktiliselt kõigis meistriliiga meeskondades toimiv.
  • Klubilise tegevuse ülesehitamise algus – protsess käib siiani
  • Naiste kandepinna järsk ahenemine – praegu saadakse kokku vaevalt ühe liiga jagu naiskondi meistrivõistlusteks
  • Tartu meeste korvpalli tagasitulek Eesti tippu
  • Martin Müürsepp tõusis NBA kõlbuliseks ja hiljem Euroopa tippklubide palgaliseks
  • Professionalismi kasvutrend – juurdunud praktiliselt kõigis meistriliiga klubides
  • Meie mängijate siirdumine Euroopa klubidesse – põhiliselt keskpärastesse klubidesse, mõne üksiku erandiga
  • Saku Suurhalli avamine – avaramad võimalused tippmängudeks ja turniirideks
  • Välistreenerite sissetoomine – uus trend Eesti korvpallis
  •  Eurosarjades üritamine, kuid ilma suurema eduta
  • Spetsiaalse korvpalliajakirja (Basket nüüd Basketball) ilmumahakkamine – positiivne nähe
  • Üliõpilaskorvpalli allakäik võrreldes Nõukogude perioodiga– Maaülikooli ja Tallinna Ülikooli kesine panus
  • Uue võistlusklassi – seeniorid – juurdetulek. Edu rahvusvahelistel suurvõistlustel. Esto Maxi Basketi asutamine, samuti on Eesti üks kuuest FINBA asutajaliikmest.
  • Eesti korvpalli juhtimine ühest keskusest – Korvpalliliidust. Positiivne nähe. Nõukogude perioodil juhiti korvpalli kolmest keskusest (Kalev, Spordikomitee, Tallinna linn). Liidu ametkond toimib hästi.
  • Meie mees Valdu Suurkask FIBA tähtsaima komisjoni – tehnilise komisjoni eesotsas.
  • Miinuspoolele – EKL ei anna aastaraamatut välja, kus oleks ühtaegu operatiivne info sees, aga teisalt jääks maha ka ajalooline jälg tulevastele põlvedele.
  • Regulaarne osavõtt Euroopa noorte meistrivõistlustest, kuid eriliste tulemusteta

-         Motivatsioon – puhtalt materiaalsed huvid, peaaegu täisprofessionalism, aatelised huvid kahjuks väiksemad, mitte just alati ei tulda välja Eesti rahvuskoondise sini-must-valge lipu all

-.

 

 

 

                    

               

Sulge

Ülekanded

   
Sulge

Korvpall 2030