Prindi

¤ 65 aastat esimesest NLiidu meistritiitlist

 

Nooremad inimesed teavad kindlasti ja peavad oluliseks tähiseks Eesti korvpallis „Kalev“ tiitlivõitu NSVLiidu meistrivõistlustel 1991 a kevadel. Pärast seda lagunes ka „suur kodumaa“ lõplikult, nii oli „Kalevi“ triumf osake justkui vabadusvõitlusest.

 

Sellest põlvkonnast on mitmed mängijad tänaseni pildis ja sõnas: koondise peatreener Tiit Sokk, TLÜ/Kalevi treener Margus Metstak, TÜ/Rocki juhendaja Gert Kullamäe, noortetreener Rauno Pehka, Rapla peatreener Aivar Kuusmaa, meeskonna peatreener Jaak Salumets oli 2011. aastani Riigikogu liige. Indrek Rumma edendab Eesti politsei spordielu.

 

Pildil tunneb vaataja vasakul ära Ilmar Kullami ja ehk mõne teisegi.

 

Kui vaadata ajas kaugemale, sügavamale, siis on pisut isegi ülekohtune, et 1949 a NLiidu meistritiitlist nii vähe on kõneldud. Tõsi, tiitel mängiti välja ühekordse turniiri tagajärjel, mitte hooaja lõikes, kuid samas olid kohal kõik paremad (erinevalt 91. aastast). Allahindlust ei tohiks teha.

 

Eesti olnuks Helsingis medalil

On arutletud, kas Eesti korvpall oli tipus 30ndate lõpus, 40ndate alguses, 40ndate lõpus, 60ndate lõpus või 91-95. Viimase kohta on tulemuslik tõestus – 94 a EMi kuues koht. 1939 a EMilt on Eestil ette näidata viies koht, kuid siis oli kandepind õblukesem. 40ndate ja 60ndate aastete kohta saame vaid spekuleerida.

 

Ilmar Kullam ütles elulooraamatus, et kui Eesti saanuks osaleda 1948 või 1952 a olümpiamängudel iseiseisva riigina, oleks me sealt saanud ka medali. Meenutagem, et 52. Helsingis kuulusid võidukasse NLiidu koondisse Kullam, Heino Kruus ja Joann Lõssov, viimane isegi kaptenina. Laagritest käis aga alates 1949 läbi koguni kaheksa eestlast; lisaks mainituile Ernst Ehaveer, Arvo Putmaker, Harri Russak, Heino Raudsik ja Heino Krevald.

 

Ühes Eesti Päevalehe artiklis on kunstiteadlane Ants Juske pannud paika isegi 1952 a OMi lõpliku paremusjärjestuse, juhul kui kõik saanuks osaleda: 1. USA, 2. Eesti, 3. Leedu, 4. NLiit, 5. Uruguai.

 

1949. a kuldsest koosseisust pole tänaseks elus paraku ühtegi meest. Viimati – 2012 a suvel, jäeti hüvasti Heino Kruusiga, 2. novembril 2011 lahkus Kullam, nemad olid viimased selles reas. Ometi oleks nad enamus alla 90, pigem 85-86...

 

Pooled Tartust, pooled Tallinnast

Tartu Ülikooli Spordiklubi loodi alles 1947. Enne seda osales üleliidulisel areenil Tallinna „Kalev“ ning tartlased suurde pilti ei pääsenud. 1944 ja 46 tuli NL meistriks Tbilisi ASK, 45 Moskva AKSK, 1947 Kaunase meeskond, 1948 Moskva Dünamo, 1949 Tbilisi Dünamo. Korra, 1945 a, platseerus Tallinna Kalev kenasti kolmandaks.

 

1948 a, aasta enne Tartu ÜSK kullavõitu nägi NL mv esikolmik välja selline: 1. Moskva Dünamo, 2. Moskva Stroitel, 3. Tbilisi Dünamo. Eestis aga tehti 47/48 paiku tähtsaid otsuseid. Esiteks hakati korraldama talviseid siseesivõistlusi (peeti siis ju kõik tähtsad turniirid soojemal ajal ja väljas – toim.) ning selleks, et tipptasemel läbi lüüa, tuli tagada korralik baasettevalmistus.

 

Teiseks. Korvpallikeskuseks Eestis oli Tartu, kuid üle poole headest mängijatest tegutsesid ikkagi väljaspool ülikoolilinna. Kõrgemal pool otsustati, et „Kalevi“ paremad siirduvad ÜSK ridadesse, need olid Tallinnast siis Uno Kiivet, Joann Lõssov, Olaf Õun, Krevald ja Kruus.

 

Kui ÜSK 1949 a-ks komplekteeriti, oligi mehi Tallinnast-Tartust pooleks. Ülikoolilinna au kaitsesid „pärismaalased“ Kullam, Ehaveer, Russak, Georg Rekker ja Viktor Laats. Selle koosseisuga Harkovisse augustikuus sõidetigi, kontrollmänge ei peetud, tehti lihtsalt kõvasti trenni. Mängijad olid oma kätega rajanud Tartus Kassitoomele puitlaudväljaku.

 

Muuseas, ega Tallinnast Tartusse üleminek polnud tollal nii lihtne kui tänapäeval. Tallinlased tuli pealinnast välja kirjutada ning Tartusse sissekirjutus otsida. Niisamuti tuli talitada sõjakomissariaadiga.

 

Fotol Heino Raudsik, filmirollis.

 

Teekond finaali

Kulda Tartu ÜSKile liitumisest hoolimata ei ennustatud.  Kaunasel oli rivis Butautas, Petkevicius, Lagunavicius, Riial Silinš, Ostrouchs, Karnitis, Tbilisil Korkia ja Džordžikia, Moskva Dünamol Kolpakov, Ušakov, Konev, Moskva VVSil Aleksejev jne. Viimased neli olid teenelised meistersportlased.

 

Harkovis oli kohal 44 võistkonda. Linnapildis oli näha, et turniir läheb korda. Koguteoses „Eesti Korvpall“ kirjeldatakse, et turniir oli üleriiklikult suure tähelepanu all kui Ukraina suurlinnas olid suured plakatid majaseintel, samuti kunstilised joonistused ning areen oli rahvast täis – kohal pidevalt 4000-5000 inimest. Õhus oli äikest, eestlased teadsid, et konkurendid on turniiriks paremini ja pikemalt valmistunud.

 

Alagrupp oli õnneks soojenduseks ja kontrollmängude asemel. ÜSK alistas Sverdlovski Zeniidi 70:23 ja Taškendi Ohvitseride Maja 65:26. Algviisik nägi välja: Lõssov ja Kruus kaitses, Ehaveer-Krevald-Kullam eesliinis. Neid asendasid vastavalt vajadusele Russak, Laats, Kiivet, Õun ja Rekker.

 

Finaalgrupis alistati esmalt kardetud Tblisi Dünamo 36:27, seejärel Tbilisi OM 46:31. Ainsa kaotuse sel turniiril sai ÜSK seejärel Moskva VVS MVOlt – 26:28. Oli palju sööduvigu, puudu jäi liikuvusest.

 

Ennast rehabiliteeriti seejärel võiduga Moskva Dünamo üle 51:37. Tegu oli bravuurse ja võibolla parima esitusega sel turniiril, kuigi Viktor Laats on hiljem öelnud: „Minu arvates oli raskeim mäng sel turniiril just Moskva Dünamoga.“

Fotol Edgar Naarits

 

Tartu vs Kaunas 20:13

Enne viimast vooru oli kolmel meeskonnal liidrina kirjas üks kaotus – ÜSKil, VVS MVOl ja Kaunase KKI-l. Et aga VVS sai enne tartlaste mängu kirja kaotuse, otsustas esikoha just ÜSKi viimane mäng Kaunasega. Seega: Eesti-Leedu finaal.

 

Mäng algas eriti ettevaatlikult ning minutite kaupa ei visatud vahepeal ühtegi korvi. Hoides algul kätte võidetud edu, võitis poolaja ÜSK 11:6. „Kaitse oli ÜSKil piinlikult täpne. Samas mängiti aeglast rünnakut, kus alati püüti leida parim lahendus,“ kirjeldab koguteos mängu kulgu. 

 

ÜSK jääb peale 20:13, loovutamata kordagi eduseisu. NLiidu spordikomitee esindaja Beljajev kiitis eestlasi: „Tartu meistritiitli aluseks on tema ühtlus ja tehnilis-taktikaline üleolek.“ Esile tõstis ta eeskätt Lõssovit-Kullamit, kuid ka peatreener Edgar Naaritsa tööd mängu juhtimisel.“ 

 

Nii tõusis Eesti esindusklubi esimest korda Nõukogude Liidus troonile. Läks 42 aastat kuni jõuti selle saavutuse kordamiseni. Tänaseks on see lõpetatud ajalugu. NSVLiitu enam ei ole, kuid iroonilisel kombel osaleb nüüd ka Kalev/Cramo Venemaa lahtistel meistrivõistlustel, mis omamoodi õigusjärgse turniirina annab ajaloole järje.

 

Fotol: Heino Kruus ja Ilmar Kullam.

 

 

SIDEBAR

Selma Multer: mehed põhjustasid hirmsa olukorra

 

Selma Multer osales Tartu Ülikooli naiskonna koosseisus samal turniiril. Õrnemal poolel läks kehvasti, mitu juhtmängijat jäi koju ning 19. koht, nagu ka Multer ise tunnistas, oli ikka päris õnnetu tulemus.

 

Meie jaoks oli see üks hirmus turniir. Ja mitte ainult sellepärast, et olime 19. Vaid sellepärast, et mehed võitsid kulla, see tähendas, et nad pidid jääma Harkovisse järgmiseks päevaks, meie aga pidime ära sõitma. Läsime rongi peale omapäi, Edgar Naarits jäi meestega sinna.

 

Konkreetseid mänge Harkovis ma kahjuks enam ei mäleta, see oli niivõrd ammu, ma ise olen muldvana ja niipalju muid mänge on aastete jooksul peale tulnud. Mäletan seda, et kõigi jaoks oli see suur üllatus, et Eesti mehed võitsid, nii ka kõigi eestlaste jaoks, kes seal kohal olid. See oli isegi šokk, võiks öelda.

 

Teadsime, et seal on mitu tugevat Moskva meeskonda ja muidugi leedulased ja Gruusia, kellega läheb väga raskeks. Aga seekord õnnestus. Kullam oli muidugi tollel ajal väga hea, Kruus oli üks põhilisi tugitalasid, tema oli väga tubli. See oli meestel tõeline hiilgeaeg.

 

Meil olid selle Harkovi turniiriga muidugi omad elamused. Sõitsime tagasi siis Moskva kaudu. Rong oli hommikul vara jaamas, meil aga välumine Tallinnasse päris hilja õhtul. Platserdasime siis Eesti saatkonda, ega meil midagi teha polnud, raha ka nagu polnud...

 

Küsisime, kas võime seal olla, õhtuse rongini. Eks seal vaadatai, et mingi pentsik naistekari, sportlased. Sattus siis samal ajal Moskvas olema Nikolai Karotam, esimene sekretär, temale naised väga meeldisid. Uuris, et mis noored daamid, kuidas aidata jne. Tänu tema korraldusele saime puhata ja saatkonnas süüa. See on meeles seoses 1949 aastaga.

 

Kui veel mõelda tagasi, siis meeste pärast oli uhke tunne, enda pärast oli häbi. Et me nii viletsad olime. Meie hiilgeajad tulid jupp aega hiljem.

 

 

 

 

Sulge

Ülekanded